Pärast äikest. Artur I. Erich
Eestit taga, tahtis saada maetud kodumaa mulda… Mu vend on nüüd võtnudki nõuks naise soovi täita, toob ta tuhastatud põrmu Eestisse.”
„Ma mõistan teda,” noogutas Meeri mõtlikult ega teadnud korrapealt isegi, mida oma ütlemisega mõista, kas seda, et Sylvia igatses kodumaa mulda või seda, et mees tema soovi täita otsustas. Küllap mõlemaid.
Korraga avanes elutoa uks ja tuppa astus Helve. Märgates võõrast, pomises ta midagi vabanduseks ja tahtis taganeda.
„Helve!” Meeri tõusis ruttu püsti ja haaras tütre käsivarrest. „Meile toodi kurbi sõnumeid, sinu tädi on surnud.”
„Missugune?” Helve tõstis käe kohkunult suule.
„Tädi Sylvia.”
Mees tõusis.
„See on minu tütar,” ütles Meeri mehele, „saage tuttavaks!”
„Uskumatu, kas tõesti tütar!?” Mees kummardus põgusalt ning hoidis Helve kätt hetke oma peos.
Miks küll Looja meestele nii kaunid lokid on andnud, mõtles Helve samal momendil ning püüdis naeratada. Mees aga, pöördudes Helve poole, lisas: „See pole ju tõsi, ega ju? Tõepoolest, raske on otsustada, nagu öeldakse, kumb on ema, kumb tütar! Aga nüüd ma küll vabandan, olen teie aega juba niigi kaua viitnud!”
Helve tõmbus sirgu. Ja kuigi anti mõista, et ema on tütrest kenam, otsustas ta siiski, et üle hulga aja nende majja sattunud huvitavat külalist ei tohi niisama minema lasta. Ja pannes mängu kõik oma naiselikud võlud, ütles ta naeratades: „Meil käib nii harva külalisi ja ema pole märganud teile kohvigi pakkuda! Ehk jooksite tassikese?”
Kutse kukkus kohmakalt välja.
„Tänan, aga ma pean kahjuks ruttama. Oleksin ma ette teadnud, et nii meeldivasse seltskonda satun, siis…” naeratas mees juba Helvele, tal oli meeldiv vaade ja naeratus, „siis oleksin ma oma käigud teisiti korraldada püüdnud!” Ja Räni laiutas kahetsevalt käsi.
„Siis teine kord,” pomises Helve.
„Arvestage, et ma võtan kõike kole tõsiselt,” muigas mees. „Tulen ehk tõepoolest!”
Kui mees oli läinud, ohkas Meeri: „Kahju, et isa kodumaale jõudes kurvad sõnumid ees ootavad.”
Helve pilk oli rahutu ja sallimatu. „Sa oleksid pidanud mind kohe siia kutsuma, teade oli ju mulle ja Hillarile. Tädi Sylvia on sulle ju tegelikult täiesti võõras!”
Meeri silmitses imestunult tütart. „Minu arust…” alustas ta, ent tütar ei lasknud emal oma mõtet lõpetada.
„Sinu arust!” kordas Helve trotslikult. „Alati sa…” Ta jättis öeldu pooleli ja lõi käega.
„Mida ma siis jälle valesti tegin?” Meeri pani käe tütre õlale. „Helve, kallis laps, kuidas sa minuga räägid? Mis meiega ometi toimub?”
Helve raputas ennast lahti. Meeri solvus.
„Niiviisi ei ole ilus tujutseda! Kui sa oma mehega samuti käitud, siis ära pane imeks et…”
„Mida?! Mida ma ei tohi imeks panna?!!” kisendas Helve endast täiesti välja minnes. „Mis sina ka minust ja minu elust tead!” Ning ust enda järel jõuga kinni lüües lahkus ta toast.
Meeri jäi tütrele murelikult järele vaatama. Oma sisemuses aga arvas ta tundvat, mis tütre hinges toimus. Ilmus ju väimees koju alles hilistel õhtutundidel. Siis ruttas kohe kööki ja kolistas seal toidunõudega, arvestamata, et on juba hilja. Seejärel kadus läbi Helve toa kabinetti, tundmata huvi lapse vastu ja andes igati mõista, et Helve on tema jaoks õhk. Nähtavasti mõtles Helve, et nüüd oleks olnud sobiv võimalus kohvilauas meelt lahutada ja omalt poolt Rolandile mõista anda, et temagi pole üksi.
Meeri ohkas, läks kööki, võttis põrandalapi ja kuivatas jäljed, mida olid jätnud Räni Karmi porised kingad.
Siis märkas ta, et mees oli oma vihmavarju esikunurka unustanud.
VII
Greta väljus lillekauplusest, rahulolev naeratus huulil. Müüja oli talle koguni tagaruumist värsked ja lopsakad nelgid toonud. Greta armastas nelke – ainult mitte punaseid, mis tuletasid liialt meelde neljakümnenda aasta juunisündmusi. Ta lootis, et roosad nelgid teevad tema tütrele rõõmu. Mis olid Lehti lemmiklilled? Seda ta enam ei mäletanudki, või polnud kunagi teadnudki. Viisteist aastat tagasi oli tütar veel laps ja võib-olla ei rääkinudki nad siis lilledest. Ei mäleta. Ja üldse, mida ta teadis oma tütrest?
See oli valus küsimus ja Greta püüdis sellele praegu mitte mõtelda ning astus reipal sammul Tõnismäe poole, et minna tütre sünnipäevale.
Ta oli tagasi saanud endise enesekindluse ja tundis end jälle täisväärtusliku Tallinna elanikuna. See oli mõnus tunne. Küllap aitas siin kaasa ka Meerilt kingituseks saadud rukkilillesinine kleit, mis sobis talle suurepäraselt ja mis praegugi välkus halli suvemantli siilude vahelt. Suvemantli oli ta just eelmisel nädalal ümber pööranud – nägi sellega küll vaeva, ent see õnnestus hästi – ja ehkki riie oli pahempidi veidi topiline, näis ta jälle värske ja peaaegu uus. Sama värvi pisike kübar istus samuti hästi tema tumedatel juustel, mis olid nüüd moodsas soengus ja veidike ka toonitatud. Selle viimase vastu võitles ta küll alul oma õega, kuid Alla soov jäi peale, ja nüüd oli ta ka ise rahul.
Greta peatus suure kivimaja ees. Siin asus tema tütre kodu. See oli ilusate, avarate korteritega viiekorruseline maja, kus ei puudunud isegi lift. Millal see maja siia Roosikrantsi tänavale ehitati? Ah jaa, seda tänavat nimetatakse nüüd hoopis Lauristini tänavaks, mitte ei harju sellega ära. Kui ta õigesti mäletab, siis valmis see maja alles eesti aja lõpul.
Greta sisenes majja. Lai koridor ei näidanud just hoolitsuse jälgi, kommipabereid ja suitsuotsi vedeles maas, kas siin kojameest polegi – mõtles ta – ja samas turgatas pähe vanasõna: mõisa köis, las lohiseb. Ta sammus pikkamööda trepist üles. Lifti ei tahtnud kasutada, sest oli kuulnud, et Tallinnas on tihti elektrikatkestusi ja istu siis liftis kinni, selle asemel et tütre sünnipäevakohvi juua.
Aga kui Lehtit polegi kodus? Sellest oleks küll kahju. Siis ei saakski ta oma tütart sünnipäeval õnnitleda. Kuid see võib võimalikuks osutuda, sest kui ta viimane kord tütart nägi ja jutu sünnipäevale viis, ütles Lehti, et ta ei pühitse üldse oma sünnipäevi. Ja kohe tärkas Greta peas mõte, et tema läheb siiski tütart õnnitlema. Ongi parem istuda tütre perega omakeskis. Ehk saab nii tütargi talle veidi lähedasemaks. Peaasi, et ta ikka kodus oleks – mõtles Greta nüüd ja vajutas kellanupule.
Otsekohe avati talle uks, tundus koguni, nagu oleks tütremees ukse taga seisnud ja kellahelinat oodanud.
Meeldiv toiduaroom tungis sõõrmeisse. Sünnipäeva lõhn – mõtles Greta – just nagu meie kodus… vanasti.
„Tere!”
„Tervist,” ütles tütremees Innogenti, kes tundus veidi kohmetu.
Greta ulatas väimehele käe. „Olete üllatunud?”
„Jah… Oh ei, muidugi ei teadnud me teid oodata!”
„Tulin siiski Lehtit õnnitlema, on ta ikka kodus?”
„Jaa, loomulikult,” pomises mees ja hüüdis närviliselt üle õla: „Lehti, tule ometi!”
Samas ilmuski Lehti, näost õhetav ja erutatud: „Sina!”
„Mina see olen. Soovin sulle õnne, Lehti!” Greta ulatas tütrele käe ja surus seda hästi tugevasti. Äsja ukse taga oli ta küll mõelnud, et kallistab tütart kohe kõvasti, ent Lehti jäine hoiak külmetas tema kavatsuse. Greta võttis lilled paberist ja ulatas tütrele: „Palun, need on mu lemmiklilled ja loodan, et meeldivad ka sinule. Ja siin on kingitus!”
Lehti võttis enda kätte pisikese paki, mis oli suure roosa lehviga seotud. „Aitäh!” Ja alles nüüd märkas ta emale öelda: „Võta, palun, mantel ära! Aita ometi, Innogenti!”
Tütremees