Kurb raamat. Mart Kivastik
Tädi Eva koogid
UVERTÜÜR
Või kas on üldse mõtet kirjutada kookidest? Ilma neid nägemata? Ilma neid nuusutamata, rääkimata maitsmisest või lausa söömisest. Kookidest kirjutamine, nende kirjeldamine ja kujutamine nende söömise asemel on sama mannetu kui muusikast rääkimine ilma seda kuulmata. See on nagu lend kujutlustes või suudlus ilma armastuseta, käeviibe pilvede poole, millel pole lootustki taevani küündida. Või peaks sellega siiski leppima? Ja kui kuidagi teisiti ei saa, siis lennata kujutlustes, mäletada muusikat, mida kunagi pole kuuldud, ja suruda tühi pihk kõigest hoolimata kokku, ilma seda kunagi avamata, jättes endale imepisikese ja võimatu võimaluse, et ehk! Ehk seal siiski midagi on, midagi, mille kirjeldus või kujutlus annaks kas või pisimagi teadmise, lõhna, maitse, tunde sellest, mis on või oli tegelikult. Sel juhul võib tädi Eva kookidest isegi rääkida, tädi Evat solvamata. Sest kui see oleks võimalik, juhataksin ma teid otse tema kööki ja lõpetaksin oma jutu.
Tädi Eva köök ei erinenud millegi poolest kõikidest teistest puumajaköökidest, mida Tartus leida võib. See oli tõepoolest üks täiesti tavaline saja-aastane maja, mis sõjas imekombel terveks jäi. Maja korterid olid suured ja avarad, toad kõrgete lagedega, milliseid praegu enam ei raatsita ehitada. Seetõttu oli korterites palju valgust ja õhku, mis peegeldus maja elanike nägudelt isegi aastaid hiljem, kui põlenud linnas korterid ühiskorteriteks muudeti. Tädi Eva korter jaotati kolmeks ning ülejäänud tubadesse kolisid töölised, kellel oma tuba ei olnud. Seetõttu oli tädi Eva sunnitud oma kööki lubama hulga inimesi, kellel sinna varem mitte mingisugust asja ei olnud ning kes oma siblimise ja ringisahkerdamisega lihtsalt segasid söögitegemist. Ajapikku õppis tädi Eva köögis olema vaid sellal, kui töölised olid oma kõhud täis saanud. See oli hilistel õhtutundidel või väga vara, koidu ajal, ning olulistel pühadel või siis, kui köögigraafiku järgi oli tädi Eva kord.
Köök ise oli piklik, suunaga õue poole. Et kööki pääseda, pidi minema läbi puudega köetava vannitoa, mis millegipärast asus koridori ja köögi vahel. (See oli huvitav vannituba. Kahjuks pole siinkohal aega sellest rääkida. Võib-olla kunagi hiljem.) Nii et kui keegi end parajasti pesi, tuli kööki pääsemiseks minna ümber maja, läbi õue ja sisenda kööki hoovipoolsest tagauksest. Tagaukse kõrval oli sahver. Tädi Eva hoidis seal mitmeid olulisi toiduaineid ja teinekord isegi pannkooke, kui neid üle juhtus jääma.
Tädi Eva köögi ainuke aken avanes õue poole ning sealt paistsid puuriidad ja kuurid, ja kui tugevasti paremale, näiteks kraanikausi poolt vaadata, võis näha ka õuenurgas olevat pesukööki. Keset õue oli alati üks lomp. Ühe ja sama koha peal. Vasakul (kui vannitoa ukse poolt vaadata) oli puudega pliit, siis gaasipliit, mida tädi Eva üritas mitte kasutada, ja siis vasakul, päris köögi nurgas, väike külmkapp.
Niisiis ei olnud selles köögis midagi erilist, vähemasti mitte midagi sellist, mis oleks tädi Evale andnud mingi eelise teiste koogitegijate ees.
ALLEGRETTO
Nagu iga teine rosolje koosnes tädi Eva omagi sellest, millest ta tavaliselt tehtud on:
1) kartulid
2) hapukurk
3) liha (eelistatult loomaliha)
4) heeringas
5) punapeet
6) sibul
7) muna
8) hapukoor.
Tutti! Ehk – kõik kokku segada, ja ongi valmis. Garneering valitaks vastavalt tegija ilumeelele. Tädi Eva kaunistas rosoljet iga kord erineval moel. Vastavalt aastaajale ja vastavalt võimalustele, mis turul hetkel valitsesid. Tädi Eva rosoljet ei tee eriliseks isegi üle-eelmisest sajandist pärit kristallkauss, millesse rosolje oli pandud, ega suur kaunis hõbelusikas, mis rosolje ettetõstmiseks oli mõeldud. Ahjaa, kõiki nõusid hoiti puhvetis, mis oleks küll iga mööblitundja kadedaks teinud. See oli laeni kõrguv kõverate jalgade ja nikerdatud ustega puhvet, mis oli saadud kingituseks mõisast, mida tädi Eva isa valitses (tema töötas Tiesenhusenite juures).
Puhvetis valitses kindel kord nagu tädi Eva asjades üldse. Valged supitaldrikud olid ülal ning sinisest portselanist praetaldrikud, mida oli vähem jäänud, olid allpool. Siis järgnes portselan, mida kasutati tihedamini, ja nende kohal olid hõbedased munapeekrid ja kristallkannud. Hõbedast supi-, dessert- ja teelusikad olid sahtlites, nagu ka noad ja kahvlid. Puhveti ülemises pooles seisid kohvitassid ja õrnemad nõud. Aga kõik see pole üldse oluline.
Maitse? Maitse oli tädi Eva rosoljel nagu ka tema kõigil teistel söökidel suurepärane, aga mitte mingil moel silmatorkavam või erilisem kui teistel väga heade kokkade rosoljedel. Tähtis oli hoopis õhkkond! Õhkkond!! Otse rosoljekausi kõrval seisis kristallkarahvin punase likööriga, millele küünlad helke heitsid. Küünlavalgus andis liköörile erilise päikeselise värvi, mis omakorda peegeldus rosoljekausil ning andis kogu lauale kuldse läike. Väiksed hõbelusikad, imeilusad tsaariaegsed portselanist kohvitassid, morsikann hõbekaanega, tordinuga ja suured veiniklaasid – kõik särasid ümber rosolje, justkui tõstes esile tema au olla alati esimene roog. Siis, kui kõik on veel ees … sellist rosoljet ei unustata!
GRAVE CON FUOCO
Olgem ausad – eelkõige tuleb juttu tädi Eva legendaarsetest liharullidest, mitte sealihast. Sest kes ei oskaks teha sealiha? Aga kui jutt juba selle juurde läks, siis tädi Eva sealiha ei jäänud mingil moel alla tema rosoljele. Loomulikult ei olnud see liha kunagi kuiv ega maitsetu ja loomulikult ei valmistanud ta seda gaasipliidil, vaid ikka puupliidil. Enne sealiha oli tavaliselt verivorst pohlamoosiga ja sealiha kõrvale pakkus ta nagu meil üldiselt kombeks hapukapsaid ja keedetud kartuleid. Oli ka neid, kes eelistasid pohlamoosi nii sealiha kui verivorsti kõrvale, aga see on juba rohkem isikliku maitse küsimus ega puuduta mingilgi määral hapukapsa häädust.
TÄDI EVA EI TEINUD ÜHTEGI SÖÖKI HALVEMINI KUI TEIST, LIHTSALT MÕNI ASI TULI TAL SUUREPÄRASELT VÄLJA!
Alati kui järg oli lihani jõudnud, võeti lauale suured noad ja kahvlid, mis toetusid läbipaistvast klaasist „noa- ja kahvlipinkidele” (eesti keeles neil õiget nime polegi, tädi Eva kutsus neid messerbankideks) ja kui mõni hooletum sööja juhtus oma pohlamoosise kahvli kahvlipingile unustama, selle asemel, et seda mõistlikult praetaldrikus hoida, ja selle siis kogemata hoopis laudlinale pudistas, oli tulemuseks punane plekk, mis valgelt tikitult laudlinalt kaugele silma torkas. Oi, see oli piinlik … ja samas nii naljakas!
Tädi Eva ei pahandanud taolistel puhkudel sugugi. Tal polnud selleks aegagi, sest juba tormas ta tagasi kööki, kööki ja veel kord kööki, kus juhul, kui polnud tegemist sealihaga, oli valmimas loomaliha! Ehk täpsemalt šmooritud loomaliharullid peki ja küüslauguga.
Tädi Eva loomaliharullidega suutsid – vähemasti meie väikses, kuid mõnusas linnakeses – võistelda vaid vähesed samalaadsed road. Ja kui midagi taolist oli kusagil valmistatudki, siis levis kõmu toidust kiiresti asjatundlike inimeste hulgas ja sellest räägiti kui sündmusest. Tädi Eva pool oli see aga igapäevane. Kuigi igapäevase all mõtlen ma siiski sünnipäevi, jõulusid ja lihavõtteid (tädi Eva pashast võiks raamatu kirjutada!), millest igaühe jaoks olid mõeldud omad road, mis kordusid aastast aastasse. Kuid alati oli nendes söökides midagi uut, midagi teistmoodi, midagi, mis pärines just tollest hetkest tädi Eva laua taga ja mida korrata ega järele teha polnud enam kunagi võimalik. Neist said mälestused, neist kõneldi järgnevatel kordadel, kui avastati mõni uus maitse, mille oli kaasa toonud järjekordne uus aeg, mis tundus jällegi erakordne ja ootamatu, ja mida sai võrrelda möödunuga. Tädi Eva, kuigi ta ei rääkinud palju, sest eelistas esineda pigem oma söökide kui kõnedega, ei alustanud taolistel puhkudel kunagi lauset – mäletate, kui me veel noored olime? Ta pidas kõiki sööke võrdseks nagu vanemad omaenda lapsi ega eelistanud neist ühtki teisele. Kuidas saakski olla üks aeg teisest parem? Kuid loomulikult sattus nende hulka tippsaavutusi, mida üksmeelselt peeti parimateks ja unustamatuteks, nagu näiteks 1968. aasta lihavõttepirukad! Neist sai legend!
Aga lõpetame siinkohal liharullidega. Kui need lõpuks lauale jõudsid, võis tädi Eva silmis tõepoolest märgata teatud rahutust, nagu parimatel maletajatel võistluse ajal. Ka siis võib ülipingelises seisus näha suurmeistrite silmis kõhkluse märke, kuigi neid püütakse kogu vaimujõuga nähtamatuks teha.
Tädi Eva lahendas taolise olukorra lihtsalt – ta ei lubanud kedagi endale appi, vaid tõstis