Kurb raamat. Mart Kivastik
… Järgnes paus, mille jooksul hoiti isegi hinge kinni. See oli igal aastal samamoodi, igal aastal! Ja ma olen kindel, et oli neid, kes soovisid sellele söögile kõrbemist, ja ma olen kindel, et tädi Eva teadis seda suurepäraselt, aga seda ei juhtunud kunagi. Tädi Eva avas silmad ja naeratas. See tähendas, et söök oli hea. See tähendas, et see oli oivaline! Ise ta neil õhtutel ei söönudki. Vastutus väsitab. Mõelda, kui raske on alati võita!
SKERTSO
Tõepoolest, küll neist võib rääkida naljakaid lugusid! Kuidas meie, lapsed, teinekord ahjukappi pugesime ja lihapirukatele sattusime ning kausi tühjaks sõime, kuigi need olid mõeldud ooteks pidulauale. Aga kes siis laste peale pahandab? Kuigi tädi Eva ähvardas ka tutistada (pirukate söömise vastu ei olnud tal midagi, selleks olid nad ju tehtud, aga alati pidi luba küsima), ei teinud ta seda kunagi. Tegelikult peetakse ju lihapirukaid üsna tavaliseks söögiks, millest pole isegi mõtet rääkida, kuigi näiteks magustoidud sobivad kõneaineks küll. Ei teagi, kas see on ikka õige? Kui nii võtta, siis kes ei mäletaks neid legendaarseid kuuekümne kaheksanda aasta omi või kas või seitsmekümne viiendal või isegi mõnel korral kaheksakümnendate lõpus. Need jäid kõigile meelde ja nagu öeldud, kuuekümne kaheksanda aasta omad muutusid suisa müüdiks. Aga! Legend või mitte legend, peaasi, et need olid head pirukad. Pirukatega on ju nii, et pane nad kotti ja võta rongisõidule isegi siiasamma Elva järve äärde ja oled vaevu Peedul, kui need pirukad on juba külmad ja halvad ja hangunud ja maitsetud, mille peale ei saa isegi pahandada, sest pirukad ei pea lihtsalt kotis vastu! Ja tädi Eva omad?
Ainuke vahe ongi selles, et tädi Eva omadega on sõidetud Moskvasse ja alles tagasiteel enne Tartut võetud neist viimane, mis on teinud pagasis raske reisi läbi metroode ja suurlinna kaubamajade ning saanud vintsutada mis kole, ja ta maitseb, justkui oleks ta äsja ahjust tulnud! Tädi Eva andis neile pirukatele igavese elu!
ANDANTE MAESTOSO
TÄDI EVA PANNKOOGID KREEGIMOOSIGA on liiga head selleks, et neist rääkida. Ainsaks vabanduseks on siinkohal tõik, et suuremal osal lugejatest puudub igasugune võimalus nende söömiseks ja seetõttu püüab see lugu niipalju kui vähegi võimalik seda lünka korvata. Lõppude lõpuks ei jõua tädi Eva ka tervet maailma ära toita. (Kui see võimalik oleks, oleks me ehk pisut paremad.)
Tädi Eva ei teinud oma pannkooke kunagi tavalise piimaga, vaid isetehtud hapupiimaga. Samuti ei teinud ta kunagi suuri õhukesi pannkooke, kui mõned harvad juhud välja arvata, vaid ainult väikseid, potsakaid, hästi kerkinud kooke, mis hammustades tundusid siidpehmed. Kuidas ma ütlen, et nad olid head? Või erilised? Võibolla niimoodi, et kui kõikide teiste roogade puhul, millest juttu on olnud – rosolje, ahjusealiha ja loomaliharullid, isegi imelised pirukad või pasha – alati on olnud veel keegi, kes on teinud midagi sarnast või kellegi arvates isegi paremat kui tädi Eva, aga pannkookide puhul ei ole see lihtsalt võimalik! Võib-olla olenes see pliidist või puudest, millel tädi Eva neid küpsetas, kuid seda ma hästi ei usu. Sest pliite on terve ilm täis ja enamik neist on tõenäoliselt paremad kui see tädi Eva üsna väike pliit, mis pealegi oli pikast ja tihedast kasutamisest üpris logu. Näiteks ahjuuks ei tahtnud enam korralikult kinni minna ja siiber logises ja isegi pliidiraud vajanuks kas siis väljavahetamist või õige korralikku remonti. Ma ei usu ka seda, et tegu sai olla mingi erilise taigna või teistmoodi munadega, sest hiljem ei saanud tädi Eva tervise tõttu enam kuigi palju liikuda ja pidi seetõttu sisseoste tegema vaid Riia tänava poest ja leppima sellega, mis seal saada oli.
Kus on siis saladus? Kuidas siis sünnib ime? Kuidas tädi Eva seda tegi? Ma mäletan seda hästi. Tädi Eva seisis köögis laua ja pliidi vahel, nii et aken jäi ta selja taha. Tal oli rätt peas, sest ta oli ju äsja väljast puid toonud ja pliidi alla tule teinud. Aknast paistsid puuriidad ja kuurid, ja kui kraanikausi juurde minna, siis oli pesumaja ka näha, ja alati oli keset õue see loik. Tädi Eva kloppis mune ja valas hapupiima ja segas jahu. Tal olid tavalised väiksed käed. Hiljem läksid need pruunimaks ja veresooned muutusid tumedamaks ja sinisemaks ja tungisid üha enam nahast välja. Mitte midagi erakordset, mitte midagi! Tavaline või, ka pann oli tavaline! Jahu, suhkur … kreegimoos on ju pisut parem kui teised moosid, aga sedagi võib igaüks endale teha, kui vähegi soovib. Sool oli tavaline, köök oli tavaline. Lagi, lamp, õhk, sahver, külmkapp, isegi ämblikud köögilaes olid tavalised, kuigi nad turnisid seal tõepoolest nii armsalt ringi, et neid kunagi ei tapetud, vaid viidi õue elama.
Ja ometi tulid koogid sellised, mida mitte keegi, mitte kunagi, mitte iial, isegi mitte kõige lollima juhuse läbi poleks suutnud järele teha. SEST NEED OLID TÄDI EVA KOOGID. Ja kui neile kreegimoos peale valada, kõrvale võtta tass külma valget piima ja toppida üks või mitu kooki tervenisti suhu, nii et rääkida pole enam võimalik ja pool nägu on moosiga kokku mökerdatud, ja siis pihuga see ära pühkida, nii et käed kleebivad, ja kui siis silmad kinni panna, on tunne, et midagi paremat ei olegi olemas!
Seda ei jõudnudki ma talle öelda.
Peegel
Kui ma olin väike, viidi mind tihti tädi Eva ja Erika juurde Väike-Tähe tänavale. See on tänav, mida mööda saab Riia tänavast Füüsikamaja juurde, mida tol korral küll veel olemas ei olnud. Väike-Tähe tänavast läheb tee edasi Päeva tänavasse, mida inimesed tavaliselt ei tea, sest see on justkui saar keset linna – Kalevi ja Tähe tänava vahel. Seal me tookord elasime, ühes majas koos Kekkorainenite, Pallade, Tjumentsevite (nemad muutsid oma nime hiljem Metsaks) ning Riikojade ja Laarmannidega, kes elasid alumisel korrusel.
Ühesõnaga, me elasime ema, isa ja vennaga seal Päeva tänavas, mis on maailma kõige muinasjutulisem koht, või mis vähemasti oli seda kolmkümmend aastat tagasi, ja aeg-ajalt, kui emal ja isal meie jaoks aega ei olnud, viidi meid Tomiga tädi Eva ja Erika juurde.
Kolmkümmend aastat tagasi olid tädi Eva ja Erika juba üle kuuekümne aasta vanad ja pensionil. Väike-Tähe tänavas elasid nad ühiskorteris. Seal oli neil kaks suurt tuba, kogu ülejäänud korter oli ühine. Sealsamas majas elas ka proua Potšikajeva, kes käis neil aeg-ajalt külas ja rääkis eesti keelt päris naljaka aktsendiga. Väike-Tähe tänavas käis veel Silvi Tobias, kes tundus tookord mulle hästi suure tädina, kellel olid jämedad jalad. Tädi Silvi oli Rudolf Tobiase tütar ja harfimängija. Ta õpetas meid Tomiga ragulkat tegema ja prantsatas aeg-ajalt keset tänavat selili, sest tema jalad olid harfimängimisest läbi. Ta oli hästi lõbus tädi ja kihutas Eestist esimesel võimalusel minema, Ameerikasse õe juurde, ning tagasi ta enam ei tulnudki. Praeguseks on nad kõik surnud. Tädi Eva, tädi Erika, proua Potšikajeva ja tädi Silvi. Aga tol korral, tol korral olid nad veel elus. Ema ja isa käisid tööl ja me jäime Tomiga teinekord isegi ööseks Väike-Tähesse.
Enne sõda oli kogu Väike-Tähe tänava alumine korrus või vähemasti suur ports tervest majast kuulunud meile, see tähendab minu vanavanavanaisale ja tädi Eva ja Erika emale ja isale. Minu vanavanaema ja nende ema olid õed. Niisiis me olime kaugelt sugulased, aga see polegi praegu tähtis. Tähtis on see, et pärast sõda jäime me kõigest ilma ja minu ema, tema vend, tädi Eva ja Erika ning Inge pressiti sinnasamma kahte tuppa ja kaugemale ei lubatud minna, sest uus riik võttis kõik käest.
Hea küll. Tegelikult oli mu emal ja tema vanaemal ja vanaisal olnud veel väga ilus klaver ja palju muud tsaariaegset kola, mis sõja ajal ära põles, aga kõik see, mis järele jäi, oli seal kahes toas koos. Näiteks on seal siiamaani suur ahi, kus tädi Eva pirukaid hoidis, et nad soojad oleksid. Ahjuauk oli nii suur, et sinna sai ise ka sisse pugeda. Kui ema ja isa olid ära läinud, siis me Tomiga pugesime sinna ahjuauku, kui tahtsime peitust mängida.
Siis oli neil hiigelsuur puhvet, mis ulatus laeni, see tähendab, et ta oli kolm meetrit kõrge. Puhvet oli nikerduste ja kõverate jalgadega ning otsast otsani täis hõbelusikaid, serviise ja igasuguseid vanu asju. Puhveti peal seisis alati kannus joogivesi, ma ei tea, miks, võibolla selleks, et ei peaks köögist tooma. Tädi Eva voodi oli vana, hiiglasuurte otstega ja pehme. Klaver oli vana, üle-eelmise sajandi lõpust, kõik oli vana, pildid seinal olid vanad. Hommikupoole ei saanudki sellest nii väga aru, aga kui õhtul tuled põlema pandi ja toas oli poolhämar, siis sai sellest väga hästi aru.
Mina olin neljane, Tom kahene, tädi Eva peaaegu seitsmekümnene, aga asjad olid kõigist