Mimi Pinson. Lugu valgest rästast. Kaks armukest. Alfred de Musset
võttis ta kokku kogu oma jõu, osutas postkastile ja tõi kuuldavale ainult ühe sõna: “sinna”; seejärel, endiselt vastu seina toetades, läks ta majja tagasi. Asjatult püüdis Eugène talle oma käsivart pakkuda ja tema kohta midagi teada saada. N aine kadus aeglaselt mööda pimedat kitsast tänavat sinna, kust ta oli tulnud.
Eugène võttis kirja ja tegi juba mõne sammu postkasti poole, kuid siis peatus. See kummaline kohtumine oli teda nii vapustanud, et teda valdas midagi õuduse ja sügava kaastunde vahepealset, nii et järelemõtlematult, peaaegu tahtmatult avas ta pitseri. Talle näis lausa vihkamisväärne ja mõeldamatu mitte püüda ükskõik mil viisil sellesse müstilisse loosse tungida. Naine oli kahtlemata surma äärel; tuli see haigusest või näljast? Igal juhul vaesusest. Eugène tegi kirja lahti, seal seisis: “Härra parun de ***”. Kirja sisu oli järgmine:
“Lugege seda kirja, härra, ja ma anun teid, ärge lükake tagasi mu palvet Ainult teie, teie üksi võite mind päästa. Uskuge, mis ma teile ütlen, päästke mind ja te teete suure heateo, mis toob teile õnne. Ma olin väga raskesti haige, see röövis mult jõu ja kindlameelsuse. Augustis lähen ma taas poodi tööle. Ma pidin jätma oma asjad vanasse elukohta, kuid ma olen kindel, et sel nädalal jään ma lõplikult peavarjuta. Ma kardan nii väga surra nälga, et täna hommikul tahtsin end uputada, sest ma ei ole enam terve ööpäeva midagi söönud. Kuid siis meenusite mulle teie ja taas tuli lootus mu südamesse. Loodan, et ma ei eksinud? Härra, ma anun teid põlvili, ükskõik kui väike teie abi ka ei oleks, aitab see mul veel mõne päeva edasi elada. Ma kardan surra, sest olen alles kahekümne kolme aastane. Kui te saaksite mind veidikenegi rahaliselt toetada, siis võib-olla pean esimese kuupäevani vastu. Kui ma vaid teaksin sõnu, mis ärataksid teis kaastunnet, siis ma ütleksin neid teile, kuid mul ei tule midagi pähe. Mul jääb üle vaid nutta võimetusest, sest mul on hirm, et te teete mu palvekirjaga seda, mida teeb inimene, kes neid liialt tihti saab: te rebite selle lihtsalt katki, mina loen aga tunde ja minuteid lootuses, et te mõtlete, kui julm oleks jätta õnnetu naine teadmatusse vaevlema. Ma olen kindel, et teil pole kahju luidoorist 11 mis ei tähenda teile midagi. Teil pole ju raske oma armuand paberisse keerata ja saata aadressil: Eperoni tänav, preili Bertinile. Ma vahetasin perekonnanime, kui läksin poodi tööle. Kui te väljute kodunt, andke see käskjalale. Ootan kolmapäeval ja neljapäeval ning palvetan kõigest südamest Jumala poole, et te halastaksite mu peale.
Mulle tuli pähe, et ilmselt ei suuda te uskuda sellist vaesust, aga kui te mind näeksite, veenduksite selles ise.
Kui kirja algul oli Eugène liigutatud selle sisust, siis võite ette kujutada tema üllatust, kui ta allkirja nägi. See oli niisiis seesama tüdruk, kes oli kulutanud oma raha mõtlematult lõbustuste peale ja korraldanud selle naeruväärse õhtusöögi; see oli tema, keda õnnetus nüüd niimoodi piinlema ja paluma pani! Niisugune mõtlematus ja meeletus näis Eugène’ile uskumatu. Kuid ei olnud kahtlust, allkiri rääkis iseenda eest ja preili Pinson oli peoõhtul samuti maininud, et tema sõbranna Rougette oli võtnud endale varjunimeks preili Bertin. Kuidas see siis juhtus, et ta nüüd äkki on mahajäetud, ilma abita, ilma leivata, isegi ilma ulualuseta? Kus on siis tema sõbrannad, sel ajal kui Rougette pööningukambris elu ja surma vahel vaagub? Ja mis maja see niisugune on, kus niimoodi surra võib?
Kuid praegu polnud aega oletuste tegemiseks kõigepealt tuli päästa neiu näljast.
Esmalt läks Eugène äsja avatud poodi ja ostis seda, mida ta sealt leidis. See tehtud, läks ta jooksupoisi saatel Rougette’i maja juurde tagasi; kuid ta ei julgenud nii ootamatult neiu ette ilmuda. Selle vaese tüdruku näol oli olnud nii uhke ilme, et Eugène hakkas kartma, et kui tüdruk just ei keeldu, siis tema enesearmastus on ikka riivatud; ja kuidas tunnistada, et ta oli lugenud tema kirja?
Kui ta oli maja ukseni jõudnud, küsis ta jooksupoisilt:
“Kas te tunnete noort, Bertini-nimelist preilit, kes elab siin majas?”
“Või veel härra!” vastas poiss. “Me viime talle tavaliselt toitu koju. Kui härra tema juurde läheb, siis see on asjata vaev. Neiu on praegu maal.”
“Kes seda teile ütles?” küsis Eugène.
“Eks ikka uksehoidja! Preili Rougette armastab hästi süüa, kuid ta ei armasta eriti maksta. Talle meeldib tellida praetud kanapoegi ja homaare, aga selleks, et temalt raha kätte saada, tuleb palju kordi järel käia! Nii teame me alati, millal preili on kodus ja millal teda ei ole…”
“Ta on tagasi,” katkestas teda Eugène. “Minge üles ja andke talle see kõik, ja kui ta teile midagi võlgneb, siis ärge talt täna midagi küsige. See on minu asi, ma tulen teie juurde tagasi. Kui preili küsib, kes talle selle kõik saatis, siis vastake, et parun de ***.”
Nende sõnadega Eugène lahkus. Ta kinnitas pitsati ümbrikule tagasi ja lasi selle siis postkasti. Igatahes, mõtles Eugène, Rougette ei keeldu toidust, aga kui ta leiab, et vastus tuli liiga kiiresti, siis las klaarib pärast ise oma paruniga.
VI
Üliõpilastel nagu grisettidelgi ei olnud raha sugugi iga päev. Eugène sai suurepäraselt aru, et poisi luiskeloole suurema tõenäosuse andmiseks oleks ta pidanud lisama oma saadetisele ka ühe luidoori, mida Rougette oli palunud; ainult et seda oli juba raskem teha. Saint-Jacques’i tänaval ei olnud luidoorid just iga päev käibel. Eugène oli küll lubanud maksta poeomanikule Rougette’i võlad, kuid kahjuks oli ta lauasahtel praegu sama tühi kui ta taskugi. Seepärast seadis ta sammud aega viitmata Panteoni väljakule.
Sel ajal elas Panteoni väljakul kuulus habemeajaja, kes läks hiljem pankrotti ja laostus teisi laostades lõpuks ka ise. Seal juuksuri tagatoas, kus salamahti anti võlgu nii suuri kui väikesi rahasummasid, käis iga päev vaeseid ja kergemeelseid, võib-olla ka armunuid üliõpilasi laenamas koletute protsentide eest mõnda münti, mis kohe sama päeva õhtul rõõmsalt ära kulutati ja mille eest järgmisel päeval tuli kallilt maksta. Sinna sisenes ka vargsi grisett, pea norus, silmad maha löödud, et laenata mõneks väljasõiduks kas pleekinud kübar, ülevärvitud sall või pandimajast ostetud särgike. Heast perekonnast noored inimesed, vajades kahtekümmend viit luidoori, kirjutasid seal alla kahe kuni kolme tuhande frangisele võlakirjale. Alaealised pärijad loopisid tuulde kogu oma pärandi; tuulepead laostasid oma perekondi1 hukutades tihtipeale ka oma tuleviku. Kõik, alates kurtisaanist, kes meeletult ihkab uut käevõru, ja lõpetades vaese raamatukoiga, kes unistab mõnest haruldasest raamatust või läätseleemest, kõik nad läksid sinna nagu Paktolose12 lähtele, habemeajaja-liigkasuvõtja tundis ülimat uhkust oma klientuuri ja vägitegude üle, varustades oma klientidega Clichy võlavanglat, kuni tal endal tuli lõpuks sinna minna.
Sellest nukrast paigast lootis Eugène, kuigi see oli talle vastik, Rougette’i aitamiseks raha saada või vähemalt proovida seda saada; ta ei olnud kaugeltki kindel, kas parunile saadetud palvekiri avaldab soovitud mõju. Panna end sellisesse olukorda mingi tundmatu pärast oli vaese tudengi poolt tõesti ohvrimeelne; aga Eugène uskus Jumalat ja pidas oma kohuseks teha head.
Esimene, keda Eugène habemeajaja juures nägi, ei olnud keegi muu kui tema sõber Marcel, kes istus peegli ees, rätik ümber kaela, ja teeskles, nagu oleks ta tõepoolest juuksuri juures. Ilmselt oli vaene poiss siia tulnud lootuses laenata raha, et maksta eilse õhtusöögi eest; ta näis olevat väga mures ja kortsutas rahulolematult kulmu, samal ajal kui habemeajaja, teeseldes, nagu lokiks ta külmade tangidega tõepoolest noormehe juukseid, rääkis talle oma gaskooni aktsendiga midagi vaikselt. Teise peegli ees väikeses ruumis istus mureliku ilmega võõras, salvrätik lõua all, silmad vilamas igasse kanti, ja tagumise toa irvakil uksest paistis vana trümoo, selle ees aga üsna kõhn tütarlaps, kellele juuksuri naine aitas selga proovida šoti ruudulisest riidest kleiti.
“Mis sina siit otsid?” imestas Marcel, kes sõpra nähes manas näole oma tavalise lõbusa ilme.
Eugène istus tualettlaua kõrvale ja jutustas lühidalt oma äsjasest kohtumisest ning kavatsusest, mis teda sinna oli toonud.
“Tõtt öelda oled sa naiivne,” ütles Marcel. “Miks
luidoor – 20-frangine kuldraha
Paktolos – jõgi Lüüdias (praegu Sarabat), mis oli kuulus oma kullaliivase sängi poolest; rikkuse allikas