Raudne kand. Jack London
puhas ja üllas mõttelend ning pingeline vaimne elu. Ma olin selles veendunud, kuna ma lugesin „Seaside Library”40 romaane, kus kõik kangelased, välja arvatud kelmid ja seiklejannad, mõtlesid kauneid mõtteid, tarvitasid ilusaid väljendeid ja sooritasid kangelastegusid. Lühidalt öeldes, nii nagu ma pidasin loomulikuks päikesetõusu, niisamasuguse endastmõistetavusega suhtusin ma ka sellesse, et minust kõrgemal asub kõik see, mis on puhas, õilis ja kaunis, kõik see, mis muudab elu elamisväärseks ja annab inimesele hüvituse tema senise vaeva ja viletsuse eest.”
Edasi kirjeldas ta oma elu vabrikus, õpilasaega sepa juures ja oma kohtumisi sotsialistidega. Viimaste hulgast, jutustas Ernest, oli ta leidnud andekaid, suurepäraste vaimuannetega inimesi: vaimulikke, keda oli sellepärast vallandatud, et nende arusaamine kristlusest osutus liiga avaraks mammonat jumaldavale kogudusele, endisi professoreid, kes ei olnud suutnud leida ühist keelt valitseva klassi ees kummarduva ülikooli juhtkonnaga. Sotsialistid, ütles Ernest, on revolutsionäärid, kelle eesmärgiks on kukutada senine ebamõistuspärane ühiskondlik kord ja ehitada uus – mõistuspärane tuleviku ühiskond. Ta kõneles veel paljustki, mille edasijutustamine nõuaks liiga palju aega, ent ma ei unusta kunagi seda, kuidas ta kirjeldas oma elu revolutsionääride hulgas. Ernestist kadus siis igasugune kõhklus. Ta hääl muutus valjuks ja enesekindlaks ja see hõõgus nii, nagu hõõgus leek tema hinges ning temast väljavoolavad mõtted. Ta rääkis:
„Revolutsionääride hulgast leidsin ma palavat usku inimestesse, tulist andumust ideaalidesse, omakasupüüdmatuid rõõme, enesesalgamist ja märterlust – kõike seda, mis tiivustab inimest uutele kangelastegudele. Ma nägin puhast ja üllast elu ning puutusin kokku õilsate inimestega, kes pidasid hinge ja keha kallimaks dollaritest ja sentidest. Neid inimesi erutas rohkem nälginud agulilapse nutt kui kaubandusekspansiooni ja maailmariigi toredus ning kära. Kõikjal enda ümber nägin ma õilsaid eesmärke ja kangelaslikke pingutusi; minu päevad olid päikesepaiste ja ööd tähesära ning minu silmade ees seisis alaliselt põlev ja leegitsev Kristuse püha graal – kauakannatanud inimsoo sümbol, inimsoo, keda lõpuks siiski ootab päästmine.”
Nii nagu ma varem olin näinud Ernestit ümbermuudetuna, nii seisis ta ka praegu mu ees uuel kujul. Ta laup säras temas pulbitsevast innukusest ja veelgi säravamad olid ta silmad. Kiirgus näis teda ümbritsevat otsekui mantel. Kuid teised ei märganud seda kiirgust ja ma oletasin, et selle maalisid mu silmade ette mu pilku ähmastavad rõõmu ja armastuse pisarad. Igal juhul minu selja taga istuvat mr. Wicksonit Ernesti esinemine küll ei liigutanud, sest ma kuulsin teda tegevat valjusti märkust „utoopiline”.
Ernest jätkas jutustamist, kõneldes oma järk-järgulisest tõusust seltskonnas, mis viis teda lõpuks kokkupuutesse valitseva klassi esindajatega, inimestega, kes teenisid kõrgetel ametikohtadel. See kokkupuutumine tõi talle vabanemise pettekujutelmadest ning seda vabanemist kirjeldades kasutas Ernest väljendeid, mis ta kuulajaskonda hoopiski ei meelitanud. Mis teda üllatas – see oli nende inimeste labasus. Elu ei osutunud siin sugugi õilsaks ja kauniks. Vastupidi, Ernestit kohutas kõikjal valitsev isekus ja veelgi rohkem üllatas teda intellektuaalsete huvide puudumine. Viibinud äsja revolutsionääride hulgas, hämmastas teda peremeeste klassi vaimne rumalus. Hoolimata nende suurepärastest kirikutest ja hästitasutud jutlustajatest, koges ta peagi, et kapitalistid – nii mehed kui ka naised – on jõhkrad materialistid. Tõsi, nad lobisevad küll kaunitest pisiideaalidest ja kõlbelistest eesmärkidest, kuid vaatamata sellele lobisemisele on nende elu juhtmõte materialistlik. Tõeline moraal neil puudub – moraal, millest kunagi jutlustas Kristus, kuid mis nüüd on jäetud täielikku unustusse.
„Ma kohtasin inimesi,” rääkis Ernest, „kes oma ägedates sõjavastastes tiraadides kutsusid oma sõnade tunnistajaks Jeesus Kristust, aga samal ajal varustasid pinkertone41 relvadega, et need õiendaksid arveid streikivate vabrikutöölistega. Ma kohtasin inimesi, kelles tekitas nördimust poksivõistluste brutaalsus, kuid kes samal ajal võtsid osa toiduainete võltsimisest, mis tappis igal aastal rohkem sülelapsi, kui seda kunagi on teinud veriste kätega Herodes.
Näiteks delikaatne, aristokraatlike näojoontega džentelmen, ühe marionettide firma direktor ning aktsiaseltside tööriist, kes röövib salaja paljaks leski ja orbusid. Sellelt džentelmenilt, kes kogub iluköiteid ja patroneerib kirjandust, pressib raha välja ühe munitsipaalmasina tüse ja alatu peremees. Üks ajalehetoimetaja, kes avaldab patenteeritud arstimite reklaamkuulutusi, nimetas mind häbematuks demagoogiks, kuna julgesin talle teha ettepaneku trükkida oma lehes tõtt patenteeritud arstimite42 kohta. See kommersant, kes räägib rahulikult ja tõsiselt idealismi ilust ja jumala headusest, reetis just äsja ühes äritehingus oma kaaslased. Too mees, kes on kiriku tugi ja helde misjonite toetaja, peab oma töökojas naistöölisi kümme tundi päevas näljapalgal, aidates sellega otseselt kaasa prostitutsiooni levikule. See isand, kes annetab ülikooli kateedritele raha ja püstitab toredaid kabeleid, annab, dollaritele ja sentidele jahti pidades, kohtus valevandeid. Too raudteemagnaat, salaja kokku leppides oma klientidega veokulude alandamise kohta, murdis sõna kodanikuna, aumehena ja kristlasena, ja seda on ta teinud rohkem kui üks kord. See senaator on ühe toore ja harimatu poliitilise niiditõmbaja tööriist, ori ja marionett; sedasama võib öelda selle kuberneri ja tolle ülemkohtuniku kohta; ja kõigil neil kolmel on raudteel priipilet; ning sellele libedale kapitalistile kuuluvad nii poliitiline masin, poliitiline niiditõmbaja kui ka raudteed, mis annavad välja priipileteid.
Ja nii see juhtuski, et paradiisi asemel leidsin ma enda ärimaailma viljatus kõrbes. Kõikjal, välja arvatud äritehingud, valitses rumalus. Ma ei leidnud kedagi, kes oleks ilmutanud puhtust, üllust ja õilsust, kuigi ma kohtasin paljusid, kelles oli sada protsenti närusust. Mida ma nägin, oli kohutav isekus ja südametus ning toores, ablas ja külmalt arvestav materialism.”
Ernest paljastas filomaatidele veel teisigi nende kohta käivaid tõdesid ja jutustas sellest, kuidas ta vabanes oma pettekujutlusest nende õilsuse kohta. Vaimselt olid kõrgema klassi esindajad ta ära tüüdanud, moraalselt ja hingeliselt olid nad tekitanud temas vastikustunde. Seetõttu rõõmustas teda tagasipöördumine revolutsionääride juurde, kes kehastasid kõike seda, mida ei olnud kapitalistides – puhtust, õilsust ja vahvust.
„Ja nüüd,” lausus Ernest, „lubage mul jutustada revolutsioonist.”
Enne kui ma jätkan, tahaksin ma märkida, et Ernesti äge kallaletung ei olnud kuulajaid sugugi vapustanud. Ma silmitsesin enda ümber istuvaid filomaate ja nägin nende nägudel ülbe ükskõiksuse ilmet. Mulle tulid meelde Ernesti sõnad, mis ta oli kunagi lausunud nende iseloomustamiseks, nimelt et mitte mingisugune moraalne süüdistus ei suuda kapitaliste kõigutada. Panin siiski tähele, et Ernesti julged väljendused olid avaldanud mõju miss Brentwoodile. Viimase pilgus võis märgata ärevust ja hirmu.
Ernest algas jutustust revolutsiooni armee kirjeldamisega ning kui ta loetles arve, mis andsid tunnistust selle armee tugevusest (valimistel antud häälte arv), siis muutus kuulajaskond rahutuks. Filomaatide nägudel peegeldus nüüd mure ja nende huuled olid tugevasti kokku surutud. Viimaks ometi oli heidetud vaenukinnas. Ernest andis ülevaatliku pildi sotsialistide rahvusvahelisest organisatsioonist, mis ühendas Ühendriikides asuvad poolteist miljonit organisatsiooniliiget kahekümne kolme ja poole miljoni organisatsiooniliikmega üle kogu maailma.
„Selline kahekümne viie miljoniline revolutsiooni armee,” ütles Ernest, „on jõud, mis sunnib valitsejaid ja valitsevaid klasse peatuma ja järele mõtlema. Selle armee võitlushüüdeks on: „Armuandmist ei ole! Me nõuame kogu teie varandust! Vähemaga meie ei rahuldu. Meie nõuame enda kätte valitsusohje ja kogu inimkonna saatuse juhtimist! Siin on me käed! Need on tugevad. Nendega me võtame teilt ühel päeval üle teie valitsuse, paleed ja kogu teie senise mugavuse, ning teil tuleb hakata töötama oma leiva eest, nii nagu töötab talupoeg põllul või teie suurlinnades elav nälginud ja kõhetu ametnik. Siin on me käed! Need on tugevad.””
Sel ajal kui Ernest rääkis, küünitas ta ettepoole kaks tugevat käsivart ning ta sepakäed haarasid õhku nagu kotka küüned. Seistes seal, käed välja sirutatud, otsekui valmis rebima ja purustama oma kuulajaid, kujutas ta endast töölisklassi
Imelik, fantastiline kirjandus, mille ülesandeks oli tekitada töölisklassis väärarvamust jõudeelu elavast klassist.
Esialgu olid nad eradetektiivid, ent õige pea said neist kapitalistide poolt palgatud ihukaitsjad ning viimaks oligarhia palgasõdurid.
Patenteeritud arstimid kujutasid endast patenteeritud pettusi millega tüssati inimesi täpselt samuti nagu keskajal amulettide ja indulgentsidega. Ainuke erinevus seisis selles, et patenteeritud arstimid olid kallimad ja tõid rohkem kahju.