Raudne kand. Jack London
oli õnnestunud teda kerge vaevaga heidutada ja segi ajada. Too mees oskas hiilgavalt läbi viia ristküsitlemist ning tal oli läinud korda sundida Jacksonit andma asjale kahjuks tulevaid vastuseid.
„Kuidas võisid ta vastused asjale kahjuks tulla, kui õigus oli tema poolel?” nõudsin mina.
„Mis on õigusel sellega tegemist?” päris omakorda advokaat. „Te näete neid raamatuid.” Ta osutas käega oma pisikese kabineti seintel asuvaile raamaturiiulitele. „Kõigi nende lugemine ja uurimine on mulle õpetanud, et seadus ja õigus on erinevad mõisted. Küsige seda ükskõik missuguselt advokaadilt. Te käite pühapäevakoolis, et teada saada, mis on õigus. Kuid te võtate kätte need raamatud, et veenduda selles, mis on… seadus.”
„Kas te tahate öelda, et Jacksonil oli õigus, kuid ta siiski kaotas?” esitasin ma talle küsimuse. „Kas te tahate öelda, et kohtunik Caldwelli kohtus ei valitse õigus?”
Advokaat vaatas mulle momendiks väljakutsuvalt otsa, siis kadus ta näolt sõjakas ilme.
„Mul ei olnud soodsat võimalust,” hakkas ta uuesti hädaldama. „Nad vedasid meid sisse, nii Jacksoni kui ka mind. Missugused olid minu väljavaated? Kolonel Ingram on väljapaistev jurist. Ja kui ta seda ei oleks, siis ei usaldaks temale oma asju Sierra vabrikud, Erstoni maa sündikaat, Berkeley aktsionäride ühing, Oakland, San Leandro ja Pleasanton! Ta on aktsiaseltside advokaat ja sellistele ei maksta tasu kohtus läbikukkumise eest.28 Mille eest ainuüksi Sierra vabrikud maksavad talle kakskümmend tuhat dollarit aastas? Selle eest, et ta on neile aastas kakskümmend tuhat dollarit väärt. Mina ei ole nii suure väärtusega. Kui ma seda oleksin, siis ei näeks te mind juba siin nälgimas ja tegelemas Jacksoni-taoliste kohtuasjadega. Mis te arvate, kui palju ma oleksin saanud, kui oleksin võitnud?”
„Kõige tõenäolisem on, et te oleksite Jacksoni paljaks röövinud,” vastasin mina.
„Loomulikult oleksin ma seda teinud,” hüüdis ta vihaselt. „Ma pean ju samuti millestki elama, eks ole!”29
„Tal on naine ja lapsed,” laususin ma kärsitult.
„Ka mul on naine ja lapsed,” sähvas ta vastu. „Ja terves maailmas ei ole ühtegi hinge peale minu, kes muretseks selle pärast, kas mu perekond nälgib või mitte.”
Advokaadi nägu äkki heldis ja ta avas oma taskukella ning näitas mulle tillukest ülesvõtet, mis oli kleebitud kaane siseküljele ja kujutas naist kahe väikese tüdrukukesega.
„Siin nad on. Vaadake neid! Meil pole olnud kerge. Kui ma oleksin võitnud Jacksoni kohtuasja, siis oleksin saatnud nad maale. Siin pole neist ükski täie tervise juures, kuid praegu ei ole mul võimalik neid kuskile saata.”
Kui ma valmistusin lahkuma, hakkas ta uuesti hädaldama.
„Mul ei olnud vähimatki võimalust. Kolonel Ingram ja kohtunik Caldwell on head sõbrad. Ma ei oleks seda maininud, kui oleksin saanud tunnistajatelt soovitud vastused. Ent nüüd pean ma siiski märkima, et kohtunik Caldwell tegi kõik selleks, et takistada mind saamast vajalikku tunnistust. Nojah, kohtunik Caldwell ja kolonel Ingram kuuluvad samasse looži ja samasse klubisse. Nad elavad ühes ja samas rajoonis – niisuguses, kus minu rahakott ei võimalda elada. Ja nende naised külastavad teineteist väga sageli. Nad korraldavad tihti visti-õhtuid ja sellelaadilisi üritusi kord ühe, kord teise pool.”
„Ja ometi arvate teie, et Jacksonil oli õigus?” küsisin ma, peatudes silmapilguks ukselävel.
„Ma ei arva, ma tean seda,” oli ta vastus. „Esmalt ma mõtlesin, et Jacksonil on võiduks mõningaid väljavaateid. Ma ei rääkinud sellest küll oma naisele. Ei tahtnud talle valmistada pettumust. Ta unistas nii väga tollest maalesõidust, olgugi et see meiesugusele on kulukas.”
„Miks ei juhtinud te kohtuniku tähelepanu tõsiasjale, et Jackson püüdis hoida masinat viga saamise eest?” küsisin ma Peter Donnellylt, kes oli üks kahest kohtus tunnistajana esinenud meistrist.
Ta mõtiskles tükk aega, heitis siis enda ümber rahutu pilgu ja sõnas:
„Sellepärast, et mul on tubli naine ja kolm ülitoredat lapsukest.”
„Ma ei mõista teid,” laususin mina.
„Teiste sõnadega, kuna see ei oleks olnud tervisele kasulik,” selgitas ta varem öeldut.
„Teie mõtlete –” alustasin mina.
Siin Donnelly katkestas mind ägedalt.
„Ma mõtlen just seda, mis ma praegu ütlesin. Olen selles vabrikus töötanud juba aastaid. Ma algasin väikese poisina masinate juurest ja sellest ajast alates olen tõusnud järjest kõrgemale. Oma praeguse kõrge kohani olen jõudnud visa tööga. Olge lahke, ma olen meister! Kuid ma kahtlen, kas vabrikus on ainsatki meest, kes liigutaks väikest sõrme, et mind häda korral aidata. Kord olin ma ametiühingus, kuid kahe viimase streigi ajal kaitsesin ma kompanii huvisid. Nad kutsusid mind „streigimurdjaks”. Nende hulgas ei ole praegu ühtegi, kes jooks minuga klaasikese, kui ma seda paluksin. Kas te näete arme mu otsaesisel? Sinna tabasid mind nende poolt visatud kivid. Masinate juures ei ole ühtegi last, kes ei neaks mu nime. Kompanii on mu ainuke sõber. Teda toetada ei ole minu kohus, vaid seda nõuab minu igapäevane leib ja minu laste elu. See ongi põhjus, miks ma ei toetanud Jacksonit.”
„Kas Jackson oli süüdi?” küsisin mina.
„Ta oleks pidanud kindlasti kahjutasu saama. Jackson oli tubli tööline, tema üle ei olnud kunagi põhjust nuriseda.”
„Siis ei lubatud teil avaldada kogu tõde, nagu te seda vandega kinnitades lubasite teha?”
Ta raputas pead.
„Tõde, kogu tõde ja mitte midagi muud?” küsisin ma pühalikult.
Donnelly nägu omandas erutatud ilme ja ta tõstis selle mitte minu, vaid taeva poole.
„Oma laste eest laseksin oma hingel ja kehal põleda igaveses põrgutules,” oli ta vastus.
Vabriku juhataja Henry Dallas oli rebase ilmega mees. Ta vahtis mulle jultunult otsa ja keeldus sel teemal kategooriliselt kõnelemast. Mitte ühtegi sõna ei kuulnud ma temalt ühenduses kohtumõistmise ja tema poolt antud tunnistusega. Kuid teise meistriga oli mul rohkem õnne. James Smithi karmi nägu silmitsedes kahanes mu julgus. Ka tema andis mulle mõista, et ta ei ole teistest sõltumatu. Meie vestluse ajal sai mulle selgeks, et ta oli vaimselt rohkem arenenud kui keskmine tööline. Nii nagu Peter Donnelly, nii nõustus ka Smith sellega, et Jackson oleks pidanud saama kahjutasu. Ta läks isegi kaugemale, nimetades juhtumit südametuks ja julmaks teguviisiks, millega tööline jäeti saatuse hooleks pärast seda, kui ta õnnetusjuhtumi tõttu oli muutunud invaliidiks. Smith märkis muuhulgas, et vabrikus leiab aset palju õnnetusjuhtumeid ja et kompanii eesmärgiks on võidelda kõigi võimalike vahenditega iga kahjutasu nõudmise vastu.
„See tähendab aktsionäridele sadu tuhandeid aastas,” lisas ta juurde. Ja kui ta sellest kõneles, meenus mulle viimane isale välja makstud dividend, sellest dividendist ostetud ilus kleit minule ja raamatud isale. Mulle meenusid Ernesti süüdistavad sõnad, mis kinnitasid, et mu kleit on määritud tööliste verega, ja ma tundsin judinaid jooksmas üle ihu.
„Kui te esinesite kohtus tunnistajana, kas te siis ei juhtinud kohtuniku tähelepanu sellele, et Jacksoni õnnetuse põhjustas ta soov ära hoida masinat viga saamise eest?” küsisin ma James Smithilt.
„Ei, ma ei teinud seda,” kõlas vastus ja Smith surus huuled karmilt kokku. „Minu tunnistusest järeldus, et Jackson vigastas end hooletuse ja ettevaatamatuse tõttu ning et kompanii ei ole selles süüdi ega selle eest vastutav.”
„Oli see ettevaatamatus?” küsisin mina.
„Te võite seda nimetada nii või teisiti. Fakt on see, et pärast pikka tööpäeva on inimene välja kurnatud.”
Mul tekkis James Smithi vastu huvi. Ta oli ilmselt arenenud mõistusega mees.
„Te olete saanud parema hariduse kui enamik töölisi?”
Aktsiaseltside advokaatide ülesandeks oli ellu rakendada ebaausate võtete abil kompaniide rahaahneid plaane. Dokumendid tõestavad, et tolleaegne Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt ütles oma kõnes Harvardi ülikooli pidulikul aktusel A. D. 1905 järgmist: „Meile kõigile on teada, et väga paljud mõjukad ja kõrgepalgalised advokatuuri liikmed suurtes ettevõtetes teevad endale eriülesandeks välja töötada julgeid ja leidlikke võtteid, mille abil nende jõukad kliendid, kas üksikisikud või kompaniid, võivad mööda hiilida seadusest, mis on loodud ühiskonna huvides suurkapitali tegevuse reguleerimiseks.”
Tüüpiline näide julmast võitlusest, mis iseloomustas kogu tolleaegset ühiskonda. Inimesed pidasid üksteisele jahti nagu saaki ahnitsevad hundid. Suured hundid sõid väiksemaid ja ühiskondlikus huntide karjas oli Jackson väiksemate huntide hulgas üks tähtsusetumaid.