Raudne kand. Jack London
ta suurt virna bambusest valmistatud ning vitstest punutud riiuleid, toole ja sirme. Ta silmitses meie maja nagu kaalutledes, kas ta peaks sisse astuma, et pakkuda müügiks oma kaupa, või kõndima edasi.
„Selle mehe nimi on Jackson,” mainis Ernest.
„Omades sellist tugevat kogu peaks ta töötama, mitte tühja-tähjaga kaubitsema,”24 tegin ma terava märkuse.
„Silmitsege ta vasaku käe varrukat!” ütles Ernest leebelt.
Ma vaatasin ja nägin, et varrukas oli tühi.
„Veres, mida ma kuulsin teie katusetaladelt tilkuvat, oli ka selle käe verd,” nentis Ernest endise leebusega. „Ta kaotas oma käe Sierra vabrikus ja teie ajasite ta maanteele surema nagu äraaetud hobuse. Kui ma ütlen „teie”, siis mõtlen ma selle all vabriku juhatajat ja ametnikke, kellele teie ja teised aktsionärid maksate palka vabriku juhatamise eest. See oli õnnetusjuhtum, mille põhjustas Jacksoni püüe säästa kompaniile mõned dollarid. Hambuline trummel niitis maha ta käsivarre. Ta oleks võinud lasta väikesel ränikivil, mida ta trumli hammaste vahel nägi, edasi joosta. See oleks trumlist välja paisanud vaid kaks rida raudnaelu. Kuid Jackson haaras ränikivi ning ta käsivars kisti otsast ja tõmmati sõrmeotstest õlani narmasteks. See juhtus öösel, sest vabrik töötas parajasti ületundidega. Tol kvartalil maksti muide aktsionäridele tõhusaid dividende. Jackson oli töötanud järjest juba palju tunde ja ta musklid olid kaotanud neile omase elastsuse ja jõulisuse. See asjaolu muutis ta liigutused veidi aeglasemaks ja sellepärast ta jäigi masina vahele. Tal on kodus naine ja kolm last.”
„Ja mida tegi kompanii tema heaks?” küsisin mina. „Mitte midagi. Oo jaa, midagi nad siiski tegid. Nad võitlesid edukalt hagi vastu, mille ta esitas pärast haiglast väljumist. Kompanii palkab väga osavaid juriste.”
„Teie ei kirjeldanud mulle asja lõpuni,” ütlesin ma otsustavalt. „Või teie ehk ei teagi kogu asjakäiku. Võib-olla see mees käitus jultunult.”
„Jultunult? Ha-ha-ha!” naeris Ernest sarkastiliselt. „Suur jumal! Jultunult! Tema, kellel oli käsi ära saetud. Kõigest hoolimata pidas Jackson end üleval nagu vagur ja alandlik teener. Keegi ei mäleta, et ta oleks kunagi käitunud ülbelt.”
„Kuid kohus,” ei andnud ma veel ikka järele. „Asja ei oleks otsustatud tema kahjuks, kui sellega ei oleks ühenduses olnud seiku, mida teie jätsite mainimata.”
„Kolonel Ingram on kompanii juriskonsult. Ta on taibukas advokaat.” Ernest silmitses mind hetkeks pinevalt ja kõneles siis edasi: „Ma ütlen teile, mida te peaksite tegema, miss Cunningham. Te hakake uurima Jacksoni kohtuasja!”
„Ma juba otsustasingi seda teha,” vastasin ma külmalt.
„Suurepärane!” Ernesti nägu lõi vastutulelikkusest särama. „Ma ütlen, kust te võite teda leida. Ent ma värisen teie pärast, kui ma mõtlen sellele, mida te peate Jacksoni käe tõttu kogema.”
Ja nii juhtuski, et me mõlemad – piiskop ja mina – võtsime vastu Ernesti väljakutse. Meie külalised lahkusid koos ning mind haaras kipitav tunne ülekohtu pärast, mida oli tehtud minule ja minu klassile. See mees oli elajas. Ma vihkasin teda ja lohutasin end mõttega, et ta käitumine oli olnud just niisugune, nagu võis loota ühelt töölisklassi kuuluvalt mehelt.
III
JACKSONI KÄSI
Vaevalt võisin ma ette aimata, missugust saatuslikku osa minu elus pidi mängima Jacksoni käsi. Jackson ise ei avaldanud mulle mingisugust muljet, kui ma ta viimaks üles leidsin. Ta elas lahe ääres asuvas lagunenud, kokkuvarisevas25 majas, üsna soo ligidal. Maja ümber leidus loike, mida kattis roheline vahukord ja mille seisev, roiskunud vesi levitas lihtsalt väljakannatamatut haisu.
Jackson ise oli just niisugune vagur ja alandlik mehike, nagu teda mulle oli kirjeldatud. Ta tegeles parajasti mingisuguse punumistööga ja ta ei katkestanud oma tööd ka meie vestluse ajal. Hoolimata tema vagurusest ja tagasihoidlikkusest arvasin ma tabavat ta hääles tärkava kibeduse esimest võsu, kui ta lausus:
„Nad oleksid igatahes võinud mulle anda valvuri26 koha.”
Jackson ei kõnelnud meelsasti. Ma arvasin isegi, et tema mäluga pole ehk kõik korras, kuid väledus, mida ta näitas ühe käega töötades, ei õigustanud seda arvamust. Mul tärkas mõte esitada talle küsimus:
„Kuidas see juhtus, et teie käsi sattus masina vahele?”
Ta silmitses mind aeglaselt, mõtiskleval pilgul ja raputas siis pead. „Ma ei tea. Lihtsalt juhus.”
„Hooletus?”
„Ei,” vastas ta, „seda ta polnud. Ma tegin ületunde ja ju ma siis olin natuke väsinud. Ma olen töötanud selles vabrikus seitseteistkümmend aastat. Või ma vähe olen näinud, kui palju seal neid õnnetusi enne vilet juhtub.27 Ma võin kihla vedada, et viimasel tunnil enne vilet on neid rohkem kui kogu päeva jooksul kokku. Või see inimene enam nii kärmas on, kui ta järgemööda hulga tunde on töötanud. Tean seda väga hästi, sest või ma neid vähe olen näinud, keda masinad lõhki kiskusid ja puruks muljusid.”
„Palju?” küsisin mina.
„Sadasid ja sadasid, samuti lapsi.”
Välja arvatud kohutavad üksikasjad, oli Jacksoni jutustus juhtumist täpselt samasugune kui see, mida olin juba Ernestilt kuulnud. Kui ma Jacksonilt küsisin, kas ta ehk ei eksinud mõne eeskirja vastu, raputas ta pead.
„Paremaga heitsin ma masinarihma kõrvale,” ütles Jackson, „ja vasakuga haarasin ränikivi järele. Ma aga ei vaadanud, kas rihm ikka oli rattalt ära. Mõtlesin, et ju ma oma paremaga seda tegin, aga näe… ei teinud. Rihm oli ainult tükati ära tulnud ja nii mu käsi läkski õlast saadik minema.”
„See pidi olema väga valus,” laususin ma kaastundlikult.
„Ega ta kiita polnud, see kontide krigisemine,” vastas Jackson.
Kohtuprotsessi Jackson enam hästi ei mäletanud. Ent üks asi oli tal igatahes selge, ja nimelt see, et ta ei saanud kahjutasu. Ta oli veendunud, et meistrite ja vabriku juhataja tunnistused olid põhjustanud kohtuotsuse, mis oli tema kahjuks. Nende tunnistus, nagu Jackson seda sõnastas, „ei olnud see, mis ta oleks pidanud olema”. Ja nende tunnistajate juurde ma otsustasingi minna.
Et Jacksoni olukord oli vilets, see oli kindel. Ta naine oli haiglane ja Jackson ise oma punumistöö ja kaubitsemisega ei olnud võimeline teenima perekonnale küllaldaselt leivaraha. Rent oli tasumata ning nende vanem poeg, üheteistkümneaastane poisike, oli läinud vabrikusse tööle.
„Nad oleksid igatahes võinud mulle anda valvuri koha,” olid ta viimased sõnad, kui ma lahkusin.
Kui ma olin külastanud advokaati, kes oli ajanud Jacksoni kohtuasja, ning rääkinud vabrikus kahe meistri ja vabriku juhatajaga, kes olid olnud kohtus tunnistajateks, siis ma hakkasin aru saama, et Ernesti väites oli siiski tõepõhja.
Advokaat oli kidura välimusega, saamatu mehike, keda nähes ma ei imestanudki, et Jacksoni nõudmine nurjus. Minu esimeseks mõtteks oli parastada Jacksonit: miks ta võttis endale sellise advokaadi. Ent järgmisel hetkel meenusid mulle kaks Ernesti märkust: „Kompanii palkab väga osavaid juriste” ja „Kolonel Ingram on taibukas jurist!”. Asja üle järele mõeldes selgus mulle tõde – kompanii võis endale loomulikult palgata andekamaid juriste kui võis seda Jacksoni taoline vaene tööline. Kuid see oli tolles loos vaid väike kruvike. Ma olin kindel, et milleski muus pidi peituma põhjus, miks Jacksonile keelduti määramast kahjutasu.
„Miks te kaotasite kohtuprotsessi?” küsisin ma advokaadilt.
Advokaadi näole tekkis viivuks kohkunud ja murelik ilme ning oma südamepõhjas olin ma võimeline sellele armetule ja tillukesele olendile isegi kaasa tundma. Siis aga hakkas ta hädaldama. Usun, et see komme oli tal tõepoolest kaasa sündinud.
Sel ajajärgul liikus ringi tuhandeid vaeseid kaupmehi, keda kutsuti harjuskiteks. Need rändkaupmehed tassisid kogu oma kaubatagavara majast majja. Selline tegevus kujutas endast kõige mõttetumat inimenergia kulutamisviisi. Jaotamises valitses samasugune süsteemitus ja korralagedus nagu kogu tolleaegses ühiskondlikus korras.
Kokkuvarisevates lagunenud majades leidis tol ajal peavarju suur hulk töölisperekondi. Nad maksid majaomanikele renti, mis, arvesse võttes nende majade olukorda, oli tohutult kõrge.
Tol perioodil oli vargus uskumatult levinud. Igaüks püüdis teiselt midagi varastada. Ühiskonna tuusad varastasid seaduslikul teel või muutsid oma varguse seaduslikuks sel ajal kui vaesemad klassid varastasid mitteseaduslikult. Kõike tuli valvata. Tohutu hulk inimesi palgati varanduste kaitseks valvuritena ametisse. Jõukate majad kujutasid endast pangaseifi, lao ja kindluse omapärast kombinatsiooni. Tänapäeval võib pidada laste varastamiskalduvust tolleaegse üldise tava igandiks.
Töölisi kutsusid tööle ja saatsid laiali metsikud, kõrvulukustavad ja närvepingutavad aurumasina viled.