Reis ümber maailma aastail 1823-1826. Otto von Kotzebue
kohutav kuumus polnud meie meeskonna tervist kahjustanud. Värsked toiduained, rohkesti köögi- ja puuvilja, hea limonaad tavalise joogi asemel ning igaõhtune suplus meres olid preventiivabinõud, mida ma kasutada lasksin. Kogu meeskonnal oli kõige parem enesetunne ning ta valmistus tarmukalt ette Cap Horni tormidega toimetulekuks. Pärast rasket sõitu ümber selle neeme olin puhkepaigaks määranud Conceptioni sadama Tšiili rannikul.
Meie poolt maal korduvalt ettevõetud vaatluste järgi on Botafogo koordinaadid järgmised:
Lõunalaius 21°56'5"
Läänepikkus (mitmete vaatluste keskmine) 43°7'32"
Magnetnõela hälve oli 3° ida suunas, tema inklinatsioon 9°28'. Et andmed Cap Frio geograafilise pikkuse kohta on väga erinevad, püüdsin seda nii täpselt kui võimalik kindlaks määrata. Oma väga hea kronomeetri abil leidsin, et Cap Frio ja Botafogo geograafilise pikkuse vahe on 1°6'20". Järelikult asub Cap Frio 42°1'12" Greenwichist lääne pool.
III
SÕIT ÜMBER CAP HORNI JA PEATUS TŠIILIS
Ilus ilm ja soodne tuul tegid meie lõuna suunas jätkuva sõidu meelepäraseks. Kolmekümne üheksandal laiuskraadil muide aga juba märkasime, et lõunapooluse ebasõbralik mõju ulatub palju kaugemale kui põhjapooluse oma. Kirgast taevast polnud enam ollagi, tuul hakkas puhuma mitmest kaarest ja tugevasti, õhk muutus märgatavalt külmemaks ning tormide piirkonna eelsaadikud – vaalaskala ja hiigellind, keda nimetatakse albatrossiks, ilmusid sageli nähtavale. Albatrossidest lasksime hiljem Tšiili rannikul maha ühe, kelle tiibade ulatus lipust tipuni oli 12 jalga.
Kui asusime Rio de la Plata laiuskraadil, 200 miili kaugusel maast, kandis hoovus meid iga päev 39 miili süüdvesti suunas kursist kõrvale. See on tohutu suure jõe mõju, mis ulatub jõesuust merele 240 miili kaugusele.
Viieteistkümnendal detsembril, seega lõunapoolkera suve alguses, asusime 47. laiuskraadil, kus, kui temperatuur mõlemal poolkeral oleks samadel laiuskraadidel samasugune, peaks valitsema Lõuna-Saksamaa või Kesk-Prantsusmaa kliima. Siin tuli meile kallale märatsev torm rahe ja lumega. Ta hakkas puhuma süüdvestist, tegi aga 24 tunni jooksul täispöörde ümber terve kompassi, mille tõttu igast suunast peale tulevad lained tohututeks massideks tõusid, nii et näis, nagu tahaksid nad meid mere põhja saata. Alles siin tuli meie laeva headus õieti ilmsiks. Ta tegi au teda ehitanud meistrile, olgugi et sai tähtsusetu leki. Pärast seda nii kurja ilma oli meil mõni aeg rahulik ilm ja soodne tuul sõidu jätkamiseks.
Falklandi saarte ja Patagoonia ranniku vahel kohtasime lõputu hulga halle tormilinde, kes kuulutasid maa lähedust. Purjetasime ühest Põhja-Ameerika vaalapüügilaevast nii lähedalt mööda, et võisime üksteisega rääkida. Räpane laev ja traanist võidunud meeskond pakkusid küll jäledat pilti, aga kui mõelda sellele, missuguseid raskusi ja ohtusid need vaesed vaalaskalapüüdjad oma harilikult aastaid kestvatel retkedel kõige tormisemates merepiirkondades taluma peavad ning kuidas nad sageli kuude kaupa ringi purjetavad, ainustki kala nägemata, kusjuures neil tihti tuleb kannatada kõige suuremat tervisliku toidu puudust, siis ei saa neile mitte kaasa tunda või neid koguni teataval määral austada selle eest, kui visalt nad oma eesmärgile pürgivad.
Üldse ületavad ameeriklased kõiki rahvaid, isegi inglasi oma usinuse, vaevanägemise ja vastupidavusega kaubanduslikes üritustes. Nende laevu võib kohata kõigil meredel, isegi seal, kuhu muidu keegi ei lähe. Igal pool oskavad nad asja enda kasuks pöörata ning ei jäta juhust kasutamata ka kõige tühisematest asjadest tulu saamiseks. Nii annavad meri Cap Horni ümber ja ümberkaudsed saared neile vaalaskalu ja mitmesuguste mereloomade nahku. Ameerika looderannikul on neil tihedad sidemed pärismaalastega ning nad saavad viimastelt tühja-tähja eest vastukaubaks ilusaid saarmanahku, mida nad siis Hiinas tohutu kasuga edasi müüvad. Väga paljud nende laevadest võtavad Lõunamere saartel peale sandlipuulaadungi, mis nad samuti Hiinasse viivad, kus sandlipuu kõrges hinnas on. Teised jälle peavad jahti kašelottidele, kellelt saadakse ambrat, millega suurt äri aetakse.
Kahekümne kolmanda detsembri hommikul silmasime viiekümne miili kaugusel kõleda Estadose saare kõrgeid nurgelisi lumega kaetud mäetippe. Karge tuul viis meid varsti sellest inimvaenulikust looduse poolt iseenda hooleks jäetud saarest nii ligidalt mööda, et võisime temal üksikuid objekte ka ilma pikksilmata eraldada. Missugune kontrast ilusa Brasiiliaga võrreldes! Sinna näib loodus kogu, oma toreduse ja mitmekesisuse tühjaks ammendanud olevat, siia heitis ta vaid musti, pilvedesse küündivaid samblaga kesiselt kaetud kaljumasse. Päike suvatseb siia vaid harva oma pilku heita, nagu naabruses asuvale samasuguselt ärapõlatud Tulemaale. Igavene udu lisandab siin aasta ringi valitsevale külmale veel oma hukatust toova niiskuse, nii et mägede jalamil võrsuvad vaid üsna üksikud kidurad puud nagu meil kaugel põhjas. Ainult mereloomad oma külma verega ujuvad nende üksildaste rannikute lähikonnas ning ka merelinnud lendavad nende ümber. Muidu aga pole siin ühtki elumärki. Isegi putukad põlgavad seda kliimat. Kuid inimene, keda võib kõigis ilmakaartes kohata, on ka siia tunginud koos oma truu saatja koeraga. Aga ka inimene vajab leebemaid päikesepilkusid oma loomuse arenguks. Siin pole ta midagi muud kui vaid loom. Kasvult väike ja inetu, määrdunud vase värvi, mustade harjasetaoliste sassis juustega, ilma habemeta, kasinasti mereloomade nahkadesse mähitult elab ta oma viletsates, kuivanud rohuga kaetud lattonnides, kustutades oma nälga tapetud või ka kärvanud ja pooleldi roiskunud mereloomade toore lihaga. Oma rumaluses pole ta osanud leiutada kõige lihtsamaidki asju enda kaitsmiseks karmi kliima vastu või oma rõõmutu eksisteerimise vähegi mugavamaks muutmiseks. Nõnda ei lase külm siin ka vaimul edeneda, ning ometigi asub samal laiuskraadil, ainult põhjapoolkeral, mu armas Eestimaa, kus saab üpriski mõnusasti elada, kus ma sündisin, kus mulle armsa naisolevuse näol mu elu suurim õnn osaks sai ning kus ma pärast üleelatud pingutusi loodan sõpruse ja armastuse sadamas välja puhata, kuni asun viimsele reisile, millelt tagasi ei tulda.
Tulemaa õnnetute elanike suust kuuleb sageli seni tundmata tähendusega sõna «pešerä», mispärast neid on hakatud ka nõnda nimetama. Võib oletada, et nende esivanemad, keda paremast paigast välja tõrjuti, põgenesid siia, kus nad nüüd loomade tasemele langenuna ei tunne vajadust millekski muuks peale oma armetu elu kõige ilgema seeshoidmise.
Nõrk tuul lubas meil alles järgmisel hommikul purjetada ümber Estadose idatipu – Cap Johni. Selle neeme geograafiline pikkus erines meie kronomeetrite järgi vaid üsna vähe Cooki poolt kindlaks määratud pikkusest. Lasksin nüüd maast eemaldumata võtta kursi läände piki Estadose saare lõunarannikut, et nõnda kiiremini jõuda Cap Hornini ja siis ümber selle purjetada, maad silmist kaotamata. Tavaliselt valivad meresõitjad teise tee, võttes Estadoselt kursi lõunasse kuni 60. kraadini, arvates, et nad seal vähem läänepoolseid vastutuuli kohtavad ning nõnda kiiremini Lõunamerele jõuavad. Mind õpetasid kogemused teisiti talitama. Harilikult saab ümber Cap Horni purjetada kõige vähema ajakuluga siis, kui ikka hoida maa ligidale, kus suvekuudel harilikult valitsevad soodsad idatuuled, selle asemel et merel juba 40 miili kaugusel valitsevatele läänetuultele sattuda.
Kui olime Estadose saarest mööda purjetanud, nägime paremal Tulemaad, mis on niisama koleda väljanägemisega. Jätkasime oma sõitu paraja nordostist puhuva tuulega ja täheldasime seejuures kaunist tugevat põhja poole suunduvat hoovust.
Juba järgmise päeva lõuna paiku nägime 25 miili kaugusel Cap Horni, mida nii väga kardetakse. Ta seisis selgesti meie ees kui kõrge ümmargune mägi. Tuulevaikus viivitas meie sõitu. Kasutasime seda mõne albatrossi laskmiseks. Esimesel jõulupühal sõitsime igasugu raskusteta ümber Cap Horni. Õhtul purjetasime üsna lähedalt mööda väiksest kõrgest kaljusaarest Diego Ramirezist, kus elab lõpmata palju merelinde, ja olimegi Lõunamerel.
Veel 28. detsembril paisutas soodne idatuul meie purjesid. Seda ära kasutades püüdsime nii kiiresti kui võimalik lääne poole jõuda, et. läänetuule saabudes nii hõlpsasi kui võimalik ümber kogu Tulemaa purjetada. Nüüd aga tõusis sealtpoolt torm, mis mitte ainult meie edasiliikumist nurja ei ajanud, vaid meid koguni 59½ kraadini alla nihutas. Seal saime uue aasta kingituseks karge lõunatuule, mis lubas kõik purjed üles tõmmata ja laeva 11 miili tunnis edasi viis. Tema abiga olime 5. jaanuariks õnnelikult jõudnud ümber Tulemaa ning jätkasime nüüd rõõmsasti oma sõitu