Reis ümber maailma aastail 1823-1826. Otto von Kotzebue
tormidest, mis pidid Cap Horni ümber lakkamatult möllama, ning et seal olevat õige palju laevu põhja läinud. Veidi aega enne seda, kui me sinna jõudsime, oli üks nendest oma sõpradele ette lugenud loo lord Ansoni õnnetust reisist. Seepärast lähenesid nad mitte päris hirmuta sellele õuduste kohale ja olid väga üllatunud, kui me nii rahulikult ümber selle sõitsime. Oma rõõmus tulid nad uhkele poeetilisele mõttele, et Vene lipp isegi loodusjõud enda vastu ajukartust tundma paneb. Seda julget mõtet arendati erilise meeldumusega edasi ning lõpuks otsustasid nad oma vaimustusõhinas seda pantomiimi näol väljendada, milleks ma meelsasti oma nõusoleku andsin, sest et minu enda hea meeleolu sõltus suurelt osalt meeste omast. Seepeale püstitati ankruvintsile paljude kirjude lippude ja vimplitega ehitud troon, mis pidi meenutama Cap Horni välimist tippu. Troonil istus tõsise väärikusega punasesse kreeka rüüsse rõivastatud Horni jumalus, selle paiga mere ja tuulte range valitseja, keda seni ei tuntud ning kes nüüd oli sündinud madruste fantaasiast. Oma võimsas paremas käes hoidis ta ülima väärikusega kolmeharulist ahjuharki ja vasemas pikksilma, mida ta ohvrit otsides laskis libiseda mööda horisonti. Tema põlvini rippuv pigipakaldest valmistatud habe suurendas veelgi tema välimuse auväärsust, tema pead ehtis aga krooni asemel nahkne veeämber, vist küll kui mere valitsemise sümbol. Tema ees oli suur lahtilöödud raamat, kõrva taga oli tal aga pikk kirjutussulg mööda purjetavate laevade nimede ülesmärkimiseks. Missugusel eesmärgil see toimus, polnud küll kergesti taibatav, kuid ei seganud efekti. Trooni alumisel astmel seisis kaks musta riietatud tugevasti mingitud punnispõselist madrust lõõtsadega. Need tuule kujutajad olid valmis isanda märguande peale otsekohe kõige raevukamat orkaani esile kutsuma. Kohutav jumalus näis olevat väga halvas tujus, kuni mõnest lauatükist kokkuklopsitud kolmemastilise laeva ilmumine tema näo korraga rõõmsaks muutis. Täispurjedes laeva meeskond näitas kätega Capi suunas ning näis rõõmus olevat, lootes peagi õnnelikult ümber selle purjetada. Siis andis jumal hukatusliku märguande ning lõõtsad hakkasid kähku tööle. Laev rehvis kiiresti purjed, kuid teda paisati kohutaval kombel siia ja sinna. Põhja mineku piiril sirutas meeskond anuvalt käed välja ning range jumal läks leebemaks, andes tuultele käsu mõõdukamaks muutuda. Ta märkis laeva nime raamatusse ja lubas tal õnnelikult minema purjetada. Varsti pärast seda ilmus teine laev Vene lipu all. See kujutas meie oma. Niipea kui jumal seda silmas, tõusis ta otsekohe troonilt, paljastas oma pea veeämbri alt ning avaldas sügava kummardusega austust meie lipule. Tuuled puhusid vaid vaikselt ja me kadusime peagi täispurjedega omaenda grootmasti taha. Nii lõppes üldiste kiiduavaldustega vastu võetud jant ning seepeale väljajagatud kahekordne portsjon punšši tõstis rõõmsat meeleolu veelgi.
Nõnda alustasime õnnelikult ja rõõmsalt 1824. aastat. Meeskond uskus, et ümber Cap Horni purjetamisega on reisi suurimast ohust üle saadud, ja oli täis rõõmu. Viieteistkümnendal jaanuaril silmasime kaugel eemal St. Maria saart, järgmisel päeval aga mõistsime kahte kõrget ümmargust mäge nähes, mida Biobio rindadeks kutsutakse, jõe järgi, mis nende vahelt läbi voolab, et oleme Conceptioni lahe lähedal. Kui eemalt läheneja silme ees avaneb see mäepaar, siis jõuab ta ka kergesti lahe suudmesse. Selge ilmaga on see parimaks teenäitajaks lahte.
Karge lõunatuul viis meid kiiresti maa poole, mis ei paku säärast maalilist pilti kui Brasiilia. Silmale avaneb peaaegu katkematu, väsitavalt mõjuv horisontaaljoon. Ümar mäeseljandik on kasina taimkattega ning nägi sel kuival aastaajal välja peaaegu kui kõrb. Lõuna paiku möödusime lahe suus asuvast Quiquirino saarest ning olime nüüd avaral, peegelsiledal veepinnal. Meid piiras hulk vaalaskalu, merikoeri, delfiine ja veelinde, kes hulgaliselt asustavad merd Tšiili rannikul. Maal seevastu võib näha vaid vähe jälgi inimasustusest. Mõned armetud hütid on üksikult laiali paisatud. Hispaanlased, kes sajandeid olid selle viljaka maa peremehed, ei teinud, nagu kõigis oma maades, peaaegu midagi tema kultuuri heaks.
Tuulevaikus tegi võimatuks veel samal päeval jõuda Talcaguanasse, kus laevad harilikult ankrusse jäävad, ja me pidime õhtul vaid mõned miilid eemal ankrud alla laskma. Kell 12 öösel märkas vahimadrus suurt paati, mis näis ettevaatlikult lähenevat ja püssilasu kaugusel peatuma jäi. See pimedas juurdehiilimine tundus kahtlasena, seda enam et oma emamaa vastu üles tõusnud koloonia sõjajalal seisis. Ka ei võinud me kindlaks teha, kui suur oli sõiduki meeskond ja kuidas ta relvastatud oli. Vahepeal olime end löögivalmis seadnud ning kallaletungi korral ilmselt ülekaalukaks pooleks. Andsin vahimadrusele käsu paadile hõigata. Seepeale küsiti meilt ruupori kaudu algul hispaania ja siis kohe ka inglise keeles, missugusesse rahvusesse me kuulume ning kust ja mispärast me siia tulnud oleme. Meie vastuse peale, et oleme venelased ja head sõbrad, tuli paat lähemale ning mõõga ja püstolitega relvastatud ohvitser ronis meie juurde üles. Kui ta meie võitlusvalmis olekut märkas, kohkus ta niivõrd ära, et ei saanud sõnagi suust, kuni ta lõpuks veendus, et oleme tõepoolest venelased ning et meil pole mingeid vaenulikke kavatsusi. Tema kartuse põhjuseks olid kuuldused, et üks Hispaania fregatt ristleb ranniku ümber. See kangelane oli Tšiili vabariigi teenistuses olev inglane, ühe Talcaguana ees valvet pidava korveti esimene leitnant. Ta lahkus meist palvega, mille otsekohe täitsime, et tõmbaksime oma fokkmasti otsa laterna, mis oleks Talcaguana elanikele, kes meie ilmumisel suurimasse ärevusse sattusid, märgiks, et oleme siin rahumeelsete mõtetega.
Hommikul, niipea kui valgeks läks, saatsin ühe ohvitseri maale, et kohalikule komandandile meie saabumisest nagu kord ja kohus teatada ja temalt luba paluda ennast siin meie reisi jätkamiseks värskete toiduainetega ja veega varustada. Ohvitser tuli tagasi teatega, et Talcaguana komandör, kes teda äärmiselt kenasti vastu võttis, olevat kinnitanud, et püüab kõigile meie soovidele vastu tulla. Sõbraliku vastuvõtu ootuses lasksin kohe ankrud hiivata. Kasutasime ära parasjagu tõusva tuule ning lasksime lõuna ajal püssilasu kaugusel Talcaguanast viie ja poole sülla sügavuses vees jälle ankrud alla. Meil oli Rio-Janeriost siia sõitmiseks kulunud viiskümmend päeva, ilma et selle aja jooksul oleks laeval ilmnenud vähimatki haiguse märki. Peale meie olid siin veel ankrus mainitud valvelaev, mille kapten oli inglane Simson, kolm Tšiili lipu all sõitvat kaubalaeva ja kolm Inglise lipu all sõitvat vaalapüügilaeva. Pärast lõunat sõitsin maale ja tegin komandandile visiidi. Vana, väga vabariiklikult meelestatud mees võttis mind vastu kõige sõbralikumal kombel, kuid hispaania etiketist kinni pidades. Ta ütles mulle, et vabariigi esimene president Freire on praegu Conceptioni linnas, ning andis mõista, et peab saama presidendilt juhtnööre, missuguses ulatuses ta meile oma teeneid osutada võib. Seepärast otsustasin kohe järgmisel päeval Conceptioni presidendi poole siirduda, et saada soovitavat ettekirjutust meile vastutulekuks.
Siinkohal katkestan meie loo jutustamise, et seda maad, kus me parajasti asusime, esmalt veidi tutvustada nendele lugejatele, kellele ta ehk veel täiesti võõras on.
Viljakas Tšiili on pikk ja kitsas maa suure ookeani ääres. See ookean, mida valesti kutsutakse vaikseks mereks, uhub Tšiili rannikut läänest. Põhja pool lahutab teda Peruust kõrbetaoline Atacamu maariba, idas lahutab teda Buenos-Ayresest kõrge igilumega kaetud Kordiljeeride ehk Andide mäeahelik, kus hulk vulkaane alatasa tuld sülitavad. Lõunas ulatuvad tema piirid küll ainult kuni Magalhãesi väinani, ehkki Tšiili loeb oma valduseks ka Tulemaa, millest tal aga mingit kasu pole ja kuhu mõni tšiillane vaid haruharva tuleb. Tšiili tegelikuks avastajaks tuleb lugeda hispaanlast Valdiviat. Ta rajas siia aastal 1541 ka esimese hispaania koloonia, praeguse pealinna St. Jago ning pärastpoole ka Conceptioni. Pikka aega kestis lakkamatu verine sõda maa põlisasukatega, keda nimetati araukaanideks. Need tugevad, osavad ja ettevõtlikud inimesed tõmbusid tagasi mägedesse, kus nad olid alistamatud ning kust nad hispaania tulnukaid vahetpidamata häirisid. Oldi sunnitud tunnustama nende sõltumatust, mida nad on käesoleva ajani säilitanud. Ikka veel jätkavad nad mägedes oma vana rändavat eluviisi ning on jäänud ustavaks oma usule ja kommetele. Hispaanlaste õnnetuseks said nad neilt endale hobuseid, millel nad väga osavate ratsanikena sooritavad oma röövretki säärase kiirusega, et need retked vaid harva nurja lähevad, mis teeb araukaanid ohtlikeks naabriteks. Ainult väga vähesed on mäestiku jalamil asuvaisse orgudesse paikselt elama jäänud ja ristiusu vastu võtnud, seejuures aga oma vabadust kaotamata.
Tšiili praeguse elanikkonna madalam rahvaklass, mille hulka ei saa arvata araukaanlasi kui väljatõrjutuid, on hispaanlastest ja araukaanlastest põlvnev inimrass. Ta on ilusa kasvuga ja tugevalt pruunika näovärviga, millel võib siiski väga selgesti