Reis ümber maailma aastail 1823-1826. Otto von Kotzebue
et nad alles lähedalt silma hakkavad. Seetõttu pole laevasõit siin ohutu, eriti pimedas ja halva ilmaga, mis andiski arhipelaagile tema nime. Minu kavatsuseks oli veel kord täpsustada nende minu poolt varasemal reisil avastatud saarte geograafilist asendit. Seejärel pidi O Tahaïti olema vaadeldud pikkuskraadide võrdluspunkt ning ühtlasi võimaldama vajalikku puhkust. Tee selle arhipelaagini valisin lõunalaiuse 15 ja 16 kraadi vahel, sest see jääb ookeanidel sõitvate kaubalaevade marsruutidest kõrvale ja teda pole kasutatud ka avastusreisidel, mistõttu võis kergesti võimalikuks osutuda, et satume seni tundmata saartele. Selle plaani tõttu võtsime kohe pärast Tšiilist lahkumist kursi nordvesti, et mainitud paralleelini jõuda. Lakkamatu priske lõunatuul viis meid kolme päevaga 660 miili võrra edasi, mistõttu kuuma kliima mõju end seda tugevamini tunda andis, sest olime ju nii järsku selle sisse sattunud. Juan Fernandezi saar, kuhu hispaanlased tollal, kui nad Tšiilis veel peremehed olid, kurjategijaid ja vabariiklikult meelestatuid saatsid, jäi meist vasemale ja väikesed asustamata kaljused Felixi ja Ambrosio saared üsna lähedale paremale. Nii jõudsime kiiresti lõunapöörijooneni ning jätkasime oma sõitu ilusa ilma ja mõnusa rahuga. Troopikavööndis võimaldab laeva vähene kõikumine meremehel ette võtta sääraseid toiminguid, milleks tal muidu vaid harva võimalus avaneb. Isegi jooniseid saab kõige puhtamalt teha. Seitsmeteistkümnendal veebruaril olime 18-ndal lõunalaiuse ja 105-ndal läänepikkuse kraadil. Ilm oli ilus ja meri vaikne. Meie näitlejad tahtsid meie elu ühetoonilisusesse jälle vaheldust tuua etenduse näol. Teater oli üles seatud, mängukavad välja jagatud ning orkester andis juba märku pealtvaatajate kokkukogunemiseks. Siis muutus rõõm korraga kohkumiseks ja leinaks. Jälle kukkus madrus üle parda. Ta pidas esimesel mastil vahti, et selles laevasõiduteedest kõrvale jäävas piirkonnas maad ja madalikke jälgida, mis tagaks meie julgeoleku. Seejuures oli ta iseenda julgeoleku unarusse jätnud ja langes oma ettevaatamatuse ohvriks. Ta sai juba kukkumisel kõvasti vigastada ning kadus jäljetult. Kõik tema päästmise katsed jäid tagajärjetuks. Selles eraldatuses, milles me nüüd juba nii pikka aega elasime, nii kaugel kodumaast, tundis igaüks seda elavamalt kaasa hädas ja viletsuses ühendatud väikese koloonia ühe liikme kaotusele. Pealegi oli hukkunu üks meie osavamatest madrustest. Kõige ägedamas tormis oskas ta osavasti toime tulla kõige ohtlikumate töödega mastidel, nüüd aga ilusaima ilmaga, kus laev vaevumärgatavalt kõikus, pidi ta tegevusrohke ja kasulik elu nii äkki lõppema.
Olles kolme nädalaga Tšiilist 4000 miili kaugusele jõudnud, asusime nüüd Ohtliku arhipelaagi naabruses. Järkjärgult kadus, vastupidiselt selle maailmanurga kõigile seaduspärasustele, meid seni nii truult saatnud süüdostipassaat, andes asu vestist ja nordvestist puhuvatele vastutuultele, mis meile väga kurja ilma tõid. Seniajani on oldud arvamisel, et väikesed korallisaared ei põhjusta oma äärmiselt madala asendi ja väikese massi tõttu mingeid muutusi atmosfääris, ning et passaattuul, millele nad mingiks tõkkeks pole, ka nende läheduses lakkamatult edasi puhub. Korduvad kogemused on mulle aga näidanud, et lugu nõnda pole ja et need väikesed saared võivad harilikku troopilisse ilmastikku muutusi tuua, vähemalt teatud aastaaegadel.
Kahekümne kuuendal veebruaril olime 16. laius- ja 129. pikkuskraadil. Tuul puhus läänest, mustad pilved tõusid ähvardavalt üles ja katsid varsti terve taeva. Ägedad tuuleiilid päästsid meie vastu valla kogu oma viha ning igal pool, kuhu silm ulatus, lõhestasid välgud pilvi. Öö oli algusest lõpuni kole. Torm ja äike kestsid kõige ägedusega kogu pimediku kestel, mis oli täielik ja mida katkestasid vaid pimestavad välgud. Hooti langes meile paduvihma ja ujutas teki üle. See kohutav ilm kestis neli päeva. Ainult keskpäeval selgines taevas natuke ja võimaldas meil hinge tõmmata. Siis aga tulid torm ja äike uue ägedusega varsti jälle tagasi. On tähelepanuväärt, et nii tugev äike tekib kõigest maast nii kaugel. Laeval «Rjurik» tuli mul samas paigas ja samal aastaajal läbi elada samasugune äikesetorm, mis küll polnud nii äge.
Teisel märtsil sai troopiline tuul lõpuks jälle võimu enda kätte ja tõi meile ilusa ilma. Oli küll väga palav (Reaumuri termomeeter ei langenud isegi öösel alla 24 kraadi), kuid kogu meeskond tundis end hästi. Sama päeva õhtul tehtud arvutuste järgi olime 15°15' lõunalaiusel ja 139°40' läänepikkusel ning kui päike parajasti horisonti riivas, hüüdis vahimadrus masti otsast, et otse seal, kuhupoole me purjetame, paistab maa. Uue avastuse rõõm pani peagi kõik pikksilmad liikuma ja priske tuul viis meid küllalt kiiresti edasi, nii et võisime veel enne seda, kui päris pimedaks läks, eestekilt selgesti näha üht osa väga madalast tugevasti metsastatud saarest. Kuna ükski mulle teadaolev meresõitja selles paigas veel viibinud polnud, ning kuna ta ka kõige uuematel kaartidel vaid tühja ala hõlmab, siis võisime end küll õigusega selle saare esmaavastajateks pidada, millele andsin meie laeva «Predprijatije» nime.
Kui pimedaks läks, pöörasime saarest eemale ja laveerisime öö jooksul mõningas kauguses sellest. Hommiku hakul purjetasime jälle saare poole ning nüüd silmitseti teda pingsa uudishimuga läbi kõigi pikksilmade, mille juures mõni uskus midagi märkavat, mida teine ei näinud ja mis võis vahest olla vaid ettekujutusest sünnitatud pettepilt. Samas veensid meid kerkivad suitsusambad, et saar oli asustatud. Varsti võisime masti tipust näha tervet saare ulatust. Tema pimestavvalge korallranna kõrval on kohe elav rohelus, mille kohal kõrgub palmimets. Saare keskel on suur kinnine järv, millel nägime paate ringi purjetamas. Tulime maale sedavõrd lähedale, et võisime temal palja silmaga eristada mitmesuguseid objekte. Täiesti paljad, pikakasvulisse tugevasse tumedavärvilisse inimrassi kuuluvad metslased sagisid kiirelt siia-sinna. Nad kogunesid kaldale ja vaatasid laeva ilmse imestusega. Mõned, kes olid relvastatud odade ja malakatega, jooksid rahutult ringi, teised süütasid puuhunnikuid, tõenäoliselt selleks, et tõusva suitsu abil märku anda, et neil on silmatud merekoletise vastu abi vaja. Varjava lehtkattega leivapuude all seisid kenad pilliroost punutud onnid, millest kiires korras metsa varju põgenesid naised, osalt koos lastega, kes neil kaela ümber rippusid. Nii suure hirmu olime sellele tillukesele rahvale nahka ajanud. Selle hulgas leidus aga ka kangelasi, kes väga pikkade odadega relvastatult söandasid rannaveerele tulla ja meid ähvardada. Kuid ükski mitmest kalda ääres seisvast kanuust ei julgenud maast eemalduda ja meile läheneda. Kanuude suuruse ja hästiseatud purjede järgi otsustades võisid need saareelanikud väisata ka teisi, isegi küllalt kaugel asuvaid saari.
Purjetasime nüüd ümber oma saare, leidmata ainustki paika, kus oleksime maale minna võinud. Meri oli rahutu ja murdlainetus igal pool kõrge ja äge, mispärast pidime loobuma soovist Predprijatijet lähemalt tundma õppida. Selge taevas ja täiesti puhas silmapiir võimaldas meil aga vaatluste abil täpselt kindlaks määrata selle väikese saare pikkuse ja laiuse. Saare suurem ulatus ONO-st WSW-sse on vaid 4 miili. Tema keskpaiga lõunalaius on 15°58'18", pikkus aga 140°11'30". Magnetnõela hälve oli 4° ida suunas.
Kui me asupaiga kindlaksmääramise lõpetanud olime, lasksin ma võtta kursi läände, et näha Vene laevastiku kapteni Bellingshauseni poolt 1819. aastal avastatud Araktšejevi saart, ning päris täpselt veenduda, et see ja minu poolt avastatu pole üks ja sama, sest mõlemad pidid asuma teineteise lähedal. Pärast lõunat kella 4 paiku võis Araktšejevi saart juba meie masti otsast näha ning me jõudsime temani juba enne päikeseloojangut. Oma suuruse ja kuju poolest on tal Predprijatijega nii palju sarnasust, et mõlemaid kergesti ära vahetada võib, kui nende geograafiline asend nii täpselt määratud poleks.
Meie vaatluste järgi on Araktšejevi saare keskpaiga lõunalaius 15°51'20"
ja läänepikkus 140°50'50"
Kapten Bellingshauseni kaardi järgi on laius 15°51'00"
ja pikkus 140°52'00".
Kui kapten Bellingshauseni läbi teatavaks saanud poleks, et Araktšejevi saar on asustatud, siis oleksime küll pidanud vastupidist uskuma. Me ei võinud avastada ühtki jälge elanikest. Öösel eemaldusime maast, ning laev jäi paigale, et pimeduses mitte põrgata veel mõnele senitundmata saarele.
Päevapuhtel lasksin kursi nordvesti võtta, et minu poolt laeval «Rjurik» avastatud Rumjantsevi saart näha ja tollal tehtud astronoomiliste asupaigamäärangute õigsuses veenduda. Kell kaheksa hommikul nägime süüdvestis Volkonski saarterühma põhjatippu, mille samuti avastas kapten Bellingshausen. Kui ta asus meist otse lõunas seitsme miili kaugusel, määrasime oma kronomeetrite abil tema pikkuse 142°2'38".