Reis ümber maailma aastail 1823-1826. Otto von Kotzebue
alusel tegi vanem Forster omad järeldused saare rahvastiku kohta, mida ta arvas olevat vähemalt 130 000 inimest. Tema arvamust mööda oleks Tahaïti suutnud toita veel palju suuremat elanikkonda, mispärast ta ka arvas, et rahvaarv aja jooksul veel märgatavalt suureneda võib. Kahjuks leidsime eest hoopis vastupidist, nagu ma edaspidi jutustan.
Sõjas ei jäänud tahaïtilased mõnikord oma leebele iseloomule truuks ning tapsid vange metsikul kombel. Kes aga kordki on osa võtnud ägedast lahingust, see teab, et seal sageli ka kõige heatahtlikuma loomuga inimese üle viha võimust saab, mis kergesti julmusteni viia võib, kus tunnete juhtijaks pole mitte põhimõtted. Ainult säärases, lahingu poolt ülesköetud raevus võisid tahaïtilased julmad olla. Külmavereliselt poleks nad kindlasti mitte julmusi ette võtnud.
Raskem on nende eest vabandusi ette tuua ühe teise pahe, nimelt varguse pärast, milles mõlemast soost, nii madalalseisjad kui ka suursugused inimesed eurooplaste vastu patustasid. Nad olid seejuures nii osavad, et ka kõige valvsuse ja kõigi tarvitusele võetud ettevaatusabinõude juures harva mõni päev mööda läks, kus nad midagi ei näpanud. Noor ilus ja suursugune Marorai varastas, nagu Forster noorem jutustab, ühe ohvitseri kajutist paari voodilinasid, sel ajal kui laev kivile põrkas, mille läbi üldine segadus tekkis, mistõttu noorikut tähele ei pandud. Koguni üks kuninglik printsess omastas laeval salaja mõningaid pisiasju. Kristlikud õpetajad on tahaïtilastele selgeks teinud varguse häbiväärsuse, ning see on, nagu meie kogemused näitavad, väga soodsat mõju avaldanud.
Et tahaïtilaste kombed veel teisestki küljest väga riivatud olid, millest sündsus käsib vaikides mööda minna, ei tohi me siiski vait olla, sest ka selles suhtes on misjonäride mõju väga suurt muutust toonud.
Kui häbelikkus, millega armastus tsiviliseeritud rahvaste juures oma saladusi varjab, on vaid nende vaimse kultuuri tulemus, siis ei tule imeks panna, et rahvas, kes pole veel kultuuri selle astmeni jõudnud, säärast häbi ei tunne ning omas naiivsuses koguni avalikke pidustusi korraldab, mis meile väga sündsusetuna tunduvad.
Tahaïtilaste rohmakas heatahtlikkus läks nii kaugele, et nad teretulnud külalistele oma tütreid, õdesid ja isegi oma naisi pakkusid, kusjuures vahel ajendas neid omakasu külalisele ka rauatüki, klaashelmeste ja muu taolise eest müüma seda, mis nad talle muidu niisama kinkisid. Naised, kes igasugu kõhklusteta ise oma soosinguga äri tegid, kuulusid peaaegu kõik madalamasse rahvaklassi. Suursuguste hulgas seevastu esines äärmiselt lodev ühendus, mille mõlemast soost liikmed end ehrioideks nimetasid. Abielust ja järglastest loobudes rändasid nad metsikus lõbutsemises ringi mööda maad ja naabersaari ning kui neile laps sündis, loobusid nad kas ühendusest või tapsid lapse. Nende hulka kuuluvad mehed olid kõik sõdalased ning olid rahva sees suures lugupidamises. Tunti uhkust selle üle, et oldi ehrioi, sest isegi kuningas O Tu kuulus või oli kuulunud sellesse ühendusse, millele misjonärid õnneks ka lõpu peale tegid.
Kus säärane ohjeldamatus valitseb, kus naisele vaadatakse peamiselt kui naudingu objektile, ei saa ta ka suures lugupidamises seista, ning säärane armastus, mis meid õnnelikuks teeb, on seal täiesti tundmata.
Seepärast ei lubatud ka Tahaïti naistel, kes küll olid hoopis rohkem esile tõstetud kui paljude teiste rahvaste juures, meeste söömaaegadest osa võtta, mis ikkagi annab tunnistust vähemast lugupidamisest. Ühel külaskäigul, mille kuningas koos oma perekonnaga Cooki laevale ette võttis, pidi isegi kuninglikke printsesse eraldi kajutis kostitama. Seda kommet praegu muidugi enam ei esine.
Abikaasa truudus seisnes tahaïtilaste arvates selles, et ta kellelegi oma soosingut ei osuta ilma mehe eelteadmiseta ja nõusolekuta. Sellest kohustusest üleastumist karistati tavaliselt tubli nahatäiega.
Tahaïtilaste kõigi pahede loetlemisel tuleb lõpuks veel mainida seda, et nad armastasid uimastavat jooki, mida nad valmistasid spetsiaalselt selleks kasvatatavast ava juurest, Selle pruukimine polnud küll üldine, kuid mõned kurnatud inimkujud näitasid selle kahjulikku mõju. Ka siin olid misjonärid mõnel määral head korda saatnud. Juurt ei tohi enam kasvatada ja jooki mitte enam valmistada. Kahjuks asendab seda aga osaliselt meie veinide ja viinade sissevedu. Ühtki joobnut me aga ei näinud.
Nüüd, kus muidu nii armastusväärsete eelkristlike tahaïtilaste kõik varjuküljed välja on toodud, palun lugejat jälle kõiki nende häid omadusi meelde tuletada ning seeläbi lepitatult kaasa minna nende süütute lõbustuste heasoovlikuks tundmaõppimiseks.
Need seisnesid muusikas, tantsus, teatraalsetes võitlustes ja tõelistes dramaatilistes etendustes. Nende muusika oli väga lihtne. Ainsateks instrumentideks olid ninaga puhutav flööt, mis andis ainult neli tooni, ja õõnsast puutüvest valmistatud trumm. Nende saatel lauldav laul, enamasti improviseeritud sõnadega, oli kuidagi meeldiv ning andis tunnistust peenest kuulmisest. Tantsus hiilgasid tüdrukud, sest naistele oli see keelatud. Mehed sellest osa ei võtnud. Tants oli balletitaoline ning paljusid tantsitare oleksid rändurite arvates võinud kerge vaevaga isegi meie teatrite jaoks välja koolitada. Inglise tantsudest, sealhulgas ka tuntud hornpipe'ist said nad varsti aru ning tantsisid seda suure graatsiaga.
Võitlused, mida pealtvaatajate lõbustuseks esitati, olid tõsiste sõjatapluste matkimised ning osavus, millega iga sõjanuia hoopi ja odatorget pareeriti või kehaliigutuse abil kõrvale juhiti, äratas suurt imestust. Näis, et ainuüksi tänu sellele osavusele välditi raskeid vigastusi. Draamaetendused, milles võis näha mõlema soo esindajaid, olid osalt tõsise, osalt koomilise sisuga. Puuduliku keeleoskuse tõttu on nende kirjeldused puudulikuks jäänud. Ka kõige kõrgemal seisvad isikud ei häbenenud nendel etendustel osatäitjateks olla.
Nendes sageli korduvates lõbustustes veetsid tahaïtilased oma mõnusa elu, rahuldades kergesti kõik oma vajadused ilma raske töökoormata, ilma mure ja vaevata, kiindumuse piinata, vaid harva haigust põdedes toreda troopilise taeva all, keset paradiislikke maastikke. Cooki ühe kaaslase väljendust mööda ei puudunud neil midagi peale surematuse, et olla selles elüüsiumis jumalate sarnane.
Ilusal päikesepaistelisel 12. märtsi hommikul oli meil rõõm seda saart kui õrna pilvekest selgel silmapiiril enda ees näha. Meile meenus kõik kaunis, mis me saare kohta teadsime ja fantaasia lisas juurde oma osa. Tuli veel läbida 70 miili, enne kui saime jala maale panna, mis meile paistis kolme eraldi seisva künkana kahel omaette saarel. Kõrgeim punkt, 8000 jalga üle merepinna, on ühe mäe tipp, mis teistest erineb oma suhkrupea sarnase kujuga. Nõrk tuul pani meie kannatuse proovile ning me võisime vaid aeglaselt läheneda ilusale maale, mis meie ees järkhaaval oma võlud avas. Kerge pilveke muutus üha kõrgemaks, laiemaks ja tumedamaks ning peagi eristasime kõrgema maamassiivi suuri järske metsikult läbisegi paisatud kaljumasse, mis pakkusid ülimalt romantilist vaatepilti. Puude lopsakas kasv isegi kõige kõrgematel mäetippudel meenutas meile jälle Brasiilia loodust ning siis köitsid meie meeli rannani kulgevad maalilised orud oma leivapuu-, kookose- ja apelsinisaludega, banaaniistandustega ning väikeste tarastatud jamsi- ja taropõldudega.
Alles 14-ndal õnnestus meil jõuda Veenuse neemeni, millele Cook oli selle nime andnud, sest seal ta vaatles selle planeedi üleminekut päikesekettast. Ülimalt hurmava vaatepildi tõttu, mida see neem pakub, väärib ta muide iseenesest selle ilusa jumalanna nime. See on saare põhjaosast väljaulatuv kitsas, madal, rohkete kookospalmidega kaetud maanina, mille kaar moodustab Matarai sadama, mis pole küll kõige turvalisem, kuid on Cooki läbi kuulsaks saanud ning sellest ajast eelistavad teda meresõitjad.
Kui olime Veenuse neemest veel paari miili kaugusel, lasksin kahurist tulistada, et pöörataks tähelepanu fokkmasti tõmmatud plagule, millega avaldasime soovi lootsi saamiseks. Varsti nägimegi meie poole sõudvat euroopa paati, millest meie laevale ronis mees, kes meid meie suureks imestuseks vene keeles kõnetas, sest oli meie lipus Vene oma ära tundnud. Ta oli inglane nimega Williams, kes alguses oli madrusena sõitnud kaubalaevadel, siis aga Ameerika kirderannikul Vene-Ameerika Kompanii teenistuses olnud ning lõpuks Tahaïtil kodukolde rajanud. Ta oli abielus pärismaalannaga ning juba perekonnaisa. Et ta täitis Matarai lahes lootsi ülesandeid, siis saatsid sealsed misjonärid ta meie juurde. Sääraseid ringikolajaid võib mõnikord Lõunamere saartel kohata, kuid harva tuleb see saarte elanikele kasuks. Harilikult on nad toored ja nõmedad ega saa seepärast pärismaalastele soodsat mõju avaldada. Küll aga nakatavad nad elanikke oma pahedega. See