Reis ümber maailma aastail 1823-1826. Otto von Kotzebue
välja paistavad, saanud üksikasjalisi teateid tahaïtilaste oludest enne nende ristiusku pööramist.
Et saada mingit ettekujutust, missugust mõju see katastroof avaldas, tuleb kristlikku Tahaïtit, nagu me teda tundma õppisime, üksikasjaliselt võrrelda varema paganliku Tahaïtiga, tarides mõttes kõiki ülalmainitud teateid. Et iga lugeja pole suuteline seda kohe küllaldasel määral tegema, siis pole vastav lühikokkuvõte siin vist küll ülearune.
Tahaïti, Seltsisaarte suurim saar, on nagu need ja paljud teisedki saared kas maaväringu läbi merepõhja vajunud lõunapoolse kontinendi jäänuk või maa-aluse tule poolt merepõhjast üles kergitatud kaljumass, mis järk-järgult mullaga kattununa nüüd lopsaka taimkattega toretseb. Ta koosneb kahest poolsaarest, mida omavahel ühendab madal maakitsus ja mille ümbermõõt on ühtekokku 120 miili. Kummagi poolsaare keskel kõrgub suurtest segipaisatud kaljumassidest mäemassiiv sügavate lõhangutega, mis aga on kuni kõrgemate tippudeni kaetud metsaga ja millelt igas suunas merre voolab kõige puhtam ja parem vesi mööda paljusid väikesi jõekesi, mõnes paigas aga maalilisi jugasid moodustades. Kõrge mäestik on asustamata. Asulaid võib leida vaid orgudes. Elanikud on endale eluasemeks valinud eeskätt madalama maa, mis ümbritseb mägesid, ulatudes mererannikule, mis kõikjal on madal. Selles kütkestavas amfiteatrina tõusvas maastikus võib üksteise lähedal näha päriselanike maju, mis õigupoolest koosnevad vaid vaiadel seisvatest katustest, mida ümbritsevad ning varjavad banaani- ja leivapuud ning kookospalmid. Iga maja juures on taraga ümbritsetud põllud, millel nende omanikud kasvatavad jamssi, magusaid bataate ning hulka teisi tervislikke ja maitsvaid juuri, mis moodustavad suure osa nende toidust. Ülejäänud ülesharitud maa võtavad enda alla banaani- ja pisangiistandused või väikesed leivapuude ja kookospalmide metsad, mis kõik kasvavad nii tihedalt, et kõrvetavate päikesekiirte eest varjatud maapind on kõige toredama rohelusega kaetud. Läbi nende metsakeste viivad hurmavad hoolikalt hoitud jalgrajad peaaegu jahedas varjus ühe eluaseme juurest teiseni. Ilusale lõhnavate lillede aroomid kosutavad rändurit ja suur hulk igat liiki linde, kõik troopilises värvitoreduses, rõõmustavad teda oma meeldiva lauluga. Olgugi et Tahaïti on ekvaatorist vaid 17 kraadi kaugusel, leevendavad tuuled palavust sedavõrd, et see isegi eurooplasele üpris talutavana tundub. Bougainville ei kohanud kunagi temperatuuri üle 22 kraadi, sageli aga vaid 18 kraadi Reaumuri järgi. Siis oli, tõsi küll, talv, kuid isegi jaanuaris, keset Tahaïti suve, jahutab väga sagedane vihm atmosfääri õige tugevasti. Muidu on õhk väga selge, kuiv ja väga tervislik. Haiged, keda laevadelt maale tuuakse, paranevad kiiresti. Siin pole ka sääsed, moskiitod või teised troopikamaade nuhtluseks olevad putukad kedagi tülitamas, siin pole ühtki röövlooma, kahjulikke roomajaid, ühtki madu, ning isegi skorpion, kes siin on esindatud ühe väikese liigina, on siin oma mürgi kaotanud. Ainsaks nuhtluseks siinmail on suur rottidevägi, kes põldudel sageli suurt kahju teevad ning mõnikord isegi mõnd magavat tahaïtilast hammustavad.
Bougainville ütleb: «Tahaïti elanikud koosnevad kahest väga erinevast inimrassist, kellel on aga ühine keel ja kombed ja kes, nagu näib, ilma vahet tegemata teineteisega segunevad. Suuremaarvulise hulgast võrsuvad kõike pikemad mehed, harilikult kasvuga 6 jalga ja üle sellegi. Ma pole kunagi näinud parema kehaehitusega ja täiuslikumate proportsioonidega inimesi. Kusagil pole leida ilusamaid modelle mõne Marsi või Herculese taaskujutamiseks. Nende näojooned ei erine mitte millegi poolest eurooplaste omadest ja kui nad rõivastatult ringi käiks, kui nad vähem õhu ja põletava päikese käes oleksid, siis oleksid nad niisama valged nagu meiegi. Enamasti on nende juuksed mustad (Wallis nägi ka blonde, Banks koguni albiinosid). Teine rass on keskmist kasvu, krässus kõvade juustega ning erineb oma nahavärvi ja näojoonte poolest vähe mulattidest.
Cook ja tema kaaslased uskusid, et tahaïtilaste erinevuse põhjuseks on see, et suuremad, valgemad moodustavad suursugusema klassi, keda nimetati «eri» (hääldatakse ligikaudu «jeri»), ja kes olid vähem päikese käes kui lihtrahvas. Ka ei tee nad rasket tööd nagu lihtrahvas ning nende naised hoiavad end rohkem vaos ja ei hakka nii noorelt üleaisa lööma nagu pruunid kaunitarid. Meie aga kaldume rohkem Bougainville'i poole ja arvame, et tumedad tahaïtilased on põliselanikud, jerid aga hilisemad sisserändajad, kes põlisasukad endale alistasid, sest kuni praeguseni on üksnes jerid maaomanikud ning on suures lugupidamises lihtrahva hulgas, keda jerid lasevad teatava viljade näol makstava palga eest oma põlde ja istandusi harida. Ka kuningas ning kõik ülemused pärinevad jeride hulgast. Nende sisserändamine pidi aga toimuma väga kaua aega tagasi, sest seda ei maini enam ükski pärimus. On loomulik, et mõlema tõu keel ja kombed ajapikku samaks muutusid. Mis puutub aga mõlema rassi segunemisesse, siis selles osas Bougainville küll eksis. Jerid on selleks liiga uhked. Ka oleks nendevaheline erinevus seeläbi juba ammugi kadunud.
Mehed mõlemast rassist, jätkab sama rändur, jätavad oma habeme alumise osa kasvama, raseerivad aga ülahuule ja põsed puhtaks. Mõned lõikavad oma juuksed kääridega lühikeseks, teised seovad nad ülal pea kohal kokku. Kõigil on harjumuseks nii pea kui ka habe kookosõliga sisse määrida. Sageli näeb neid ilma igasugu riietuseta peale vöö ümber keha, mis ühtlasi tõendab, et nad päris häbita pole. Suursugused mähivad end tavaliselt suure riidetüki sisse, mis neil põlvedeni ulatub.
See on üldiselt ka ainsaks rõivastusesemeks naistel, kes mõistavad seda küllalt osavalt käsitseda ja meeldimisvahendina ära kasutada. Et tahaïtilannad kunagi katmatult päikese kätte ei jää (mõistagi on juttu vaid nendest, kes kuuluvad jeride klassi, sest teisi, isegi kristlasi, nägime veel päris alasti, ainult väikese põllega kaetult ringi kõndimas) ning väike lilledega kaunistatud pillirookübar nende nägu kaitseb, on nad palju valgemad kui mehed. Neil on peenejooneline nägu, kuid eriti paistavad nad silma oma keha ilu poolest, mille vorme pole Euroopa moodide piinakammitsad moonutanud. Nii nagu meie daamid oma põsed punaseks maalivad, nii värvivad tahaïtilannad oma alakeha tumesiniseks. See on niihästi kaunistus kui ka peenema rahva hulka kuulumise tunnus. Mehed on allutatud samale moele (nimelt tätoveerimisele). Teine mõlemale sugupoolele omane tava on kõrvalehekeste läbipuurimine ning pärlikeede ja mitmesuguste lillede sissepistmine. Selle armastusväärse rahva hulgas valitseb suurim puhtus. Nad suplevad ühtelugu ning ei söö ega joo kunagi ilma end enne ja pärast seda pesemata.
Selle kirjeldusega ühinevad ka teised rändurid. Kõigi juures võib märgata suurt poolehoidu nende nautimishimuliste looduse helliklaste vastu, nagu üks ränduritest neid nimetab. Iseäranis kütkestasid reisijaid tahaïtilannad. Kõik naised Tahaïtil on kenad ja mõned koguni väga ilusad, ütleb Wallis. Cooki saatjad ülistavad samuti Tahaïti naiste võlusid. Kõrge, sihvakas, kuid meeste omast siiski väiksem kehakuju, meeldiv näovorm, mis küll on rohkem ümar kui ovaalne, naha õrnus, mis pruunile värvile vaatamata ometi laseb näha punastamist, väljendusrikkad silmad, mis kord tuld pilluvad, kord tundehelluses leebuvad, väikesed, ühesugused ja väga valged hambad ning lõpuks ka kirjeldamatu naeratus, mis nende armsate näojoonte võlu täiustab, hurmas eriti nooremat Forsterit. Ainult ninad on nendel kaunitaridel harilikult veidi liiga lamedad, kuid on ka sääraseid, mille kuju eurooplannad kadestada võiksid.
Tahaïtilaste kohta ei käi needus, et palehigis pead sa oma leiba sööma. Kolmest leivapuust piisab ühe inimese toitmiseks aasta ringi, ning tal tarvitseb vaid kätt välja sirutada selle toidu järele nagu paljude teistegi puuviljade järele, mis talle vaheldust ja maitsmisrõõmu pakuvad. Toitvate juurte kasvatamine on selles kliimas ja selles maapinnas äärmiselt kerge. Meri annab vähese õngitsemis- ja otsimisvaevaga kalu ja koorikloomi. Ojades on üht liiki vähki, samuti ka kalu. See, kes on jõukas, laseb endale mullasse kaevatud aukudes kuumade kivide abil küpsetada sigu säärasel viisil, mis ka eurooplasele väga mokkamööda on. Liharoogadest on talle vahelduseks kanad ja koerad, kellele antakse vaid taimetoitu ja keda oivaliseks delikatessiks peetakse. Majades elab sageli koos mitu perekonda, kelle vahel valitseb suurim üksmeel. Peale osalt üpris kunstipäraselt põimitud mattide magamisasemetel ja mõne kõrvitsast või kookospalmi kestast anuma pole majades mingit mööblit.
Tahaïtilased on ülimalt leebe meelelaadiga, heatahtlikud, avameelsed, reipad ja rahuarmastajad, kuigi mõnedel võis näha sõdades saadud arme ja vigastusi, mis tõendasid, et nad ka vaprad olla võivad. Vihkamine ja kättemaks on nende südamele täiesti võõrad. Ehkki Cook kohtles neid mitmel korral karmilt ja ebaõiglaselt, leppisid nad ikka jälle kohe ära, kui tal neid