Küti kirjad. Ivan Sergeevich Turgenev
Ilmus mölder, kõrget kasvu, rasvase näoga, härjaturjaga ja ümara ning suure kõhuga mees. Ta nõustus minu ettepanekuga. Sada sammu veskist eemal asus väike igast küljest lahtine ulualune. Meile toodi sinna õlgi ja heinu; sulane pani jõe ääres rohu peal samovari üles ja hakkas kükakil olles agaralt torru puhuma… Hõõgvele lüües valgustasid söed eredasti ta noort nägu. Mölder jooksis naist äratama, tegi mulle lõpuks ise ettepaneku tares ööbida, ent ma eelistasin jääda värskesse õhku. Möldrinaine tõi meile piima, mune, kartuleid ja leiba. Peatselt hakkas samovar keema ja meie asusime teed jooma. Jõest tõusid aurud, tuult ei olnud; ümberringi karjusid räägud; veski rataste juurest kostis nõrku helisid; vesi tilkus lapitsatest, nõrises läbi paisu kaitsevõrede. Me tegime väikese tule üles. Kuni Jermolai tuhas kartuleid küpsetas, jõudsin tukkuma jääda… Mind äratas vaikne, tagasihoitud sosin. Ma kergitasin pead: tule ees, kummulikeeratud tünnil istus möldrinaine ja jutles minu kütiga. Ma tundsin juba varem riietuse, kehaliigutuste ja hääldamise järgi ta mitte talu- või linnanaise, vaid endise mõisateenija olevat, ent alles nüüd ma vaatlesin tema näojooni õieti. Ta oli pealtnäha kolmekümne aastane: kõhn ja kahvatu nägu säilitas veel väljapaistva ilu jälgi; eriti meeldisid mulle silmad, suured ning nukrad. Ta toetas küünarnukke põlvedele ja nägu kätele. Jermolai istus seljaga minu poole ja lisas laastusid tulle.
«Želtuhhinas on jälle loomataud,» lausus möldrinaine, «preester Ivanil võttis mõlemad lehmad maha… Jumal halasta!»
«Aga mis te sead teevad?» küsis Jermolai viivukese aja pärast.
«Elavad.»
«Oleksite kas või põrsakese mulle kinkinud.»
Möldrinaine vaikis pisut, siis ohkas.
«Kellega te siin olete?» küsis ta.
«Kostomarovskoje härraga.»
Jermolai viskas mõned kuuseoksad tulle; oksad lõid sedamaid korraga praksuma, paks suits paiskus talle otse näkku.
«Miks su mees meid sisse ei lasknud?»
«Kardab.»
«Ennäe paksu praatsmagu… Kallis Arina Timofejevna, too mulle klaasike viina!»
Möldrinaine tõusis ja kadus pimedusse. Jermolai hakkas vaikselt laulma:
«Kui kallil’ musu andsin ma, kõik saapad ära kandsin ma…»
Arina tuli tagasi, väike karahvin ja klaas käes. Jermolai kergitas end istumast, lõi risti ette ja tühjendas klaasi ühe sõõmuga. «Armastan!» lisas ta.
Möldrinaine istus jälle tünnile.
«Kas sa, Arina Timofejevna, ikka veel põed?»
«Põen.»
«Mismoodi?»
«Köha piinab öösiti.»
«Näib, et härra ongi magama jäänud,» lausus Jermolai pärast lühikest vaikimist. «Sina, Arina, ära arsti juurde mine: hakkab halvem.»
«Ega ma lähegi.»
«Aga mind tule külastama.»
Arina langetas pea.
«Ma ajan siis oma, omaenda naise tolleks juhuks ära,» jätkas Jermolai… «Tõesti.»
«Teie, Jermolai Petrovitš, ärataksite ehk parem härra, näete, kartul on juba küps.»
«Ah, las ta põõnutab,» tähendas mu ustav teener ükskõikselt, «magab jooksuväsimust.»
Ma hakkasin heintel pöörlema. Jermolai tõusis ja tuli mu juurde.
«Kartul on valmis, härra, suvatsege sööma hakata.» Ma väljusin ulualusest; möldrinaine tõusis tünnilt ja tahtis ära minna. Ma kõnetasin teda.
«Kas te ammu selle veski rentisite?»
«Nelipühi ajal sai aasta.»
«Aga kust su mees pärit on?»
Arina ei kuulnud mu küsimust hästi.
«Kust kandist su mees on?» kordas Jermolai mu küsimust, häält kõrgendades.
«Belevist. Ta on linlane.»
«Aga kas sa ise ka Belevist oled?»
«Ei, ma olen härraste… olin härraste.»
«Kelle?»
«Zverkovi härra. Nüüd ma olen vaba.»
«Missuguse Zverkovi?»
«Aleksander Silõtši.»
«Kas sa ei olnud tema naise juures toatüdrukuks?»
«Aga kuidas teie seda teate? Olin.»
Ma vaatasin Arinat kahekordse uudishiinu ja osavõtuga.
«Ma tunnen su härrat,» jätkasin ma.
«Tunnete?» kostis ta tasase häälega ja vaatas maha.
On vajalik lugejale öelda, miks ma Arinat säärase osavõtuga vaatasin. Peterburis viibimise ajal tutvusin ma juhuslikult härra Zverkoviga. Ta oli üsna tähtsal ametikohal, teda tunti kui teadmistega ja asjalikku inimest. Tal oli lihav, tundeline, nutune, tige naine, tavaline ja raske iseloomuga olevus; neil oli ka pojuke, täielik härraspoeg, hellitatud ja rumal. Härra Zverkovi enese välimus kõneles vähe tema kasuks: laiast, peaaegu neljakandilisest näost vaatasid kavalalt välja hiiresilmakesed, tükkis esile suur ja terav, avali sõõrmetega nina; pöetud hallid juuksed kerkisid harjastena kurrulise lauba kohale, kitsad huuled liikusid vahetpidamata ja naeratasid läägelt. Härra Zverkov seisis tavaliselt paksud käed taskutesse torgatud. Kord tuli mul temaga kahekesi tõllas linnast välja sõita. Me vestlesime. Härra Zverkov kui kogenud ja asjalik inimene hakkas mind «tõeteele» juhtima.
«Lubage mul teile tähendada,» piuksatas ta viimaks, «teie kõik, noored inimesed, seletate ja otsustate kõikide asjade üle umbropsu, teie tunnete vähe omaenese kodumaad; Venemaa on teile, härrased, tundmatu – vaat mis! Teie loete aina saksa raamatuid. Praegu te näiteks räägite mulle toda ja toda, noh, tähendab mõisateenijate suhtes… Hästi, ma ei vaidle, see kõik on hea, kuid teie ei tunne neid, ei tea, mis rahvas see on.» (Härra Zverkov nuuskas kõvasti nina ja nuusutas tubakat.) «Lubage mul näiteks jutustada teile üks väike anekdoodike; teile võib see huvi pakkuda.» (Härra Zverkov köhatas.) «Teie ju teate, missugune naine mul on; näib, et parema südamega naist on raske leida, otsustage ise. Tema näitsikuist toatüdrukute elu ei saagi eluks nimetada: lihtsalt taevariik läheb tõeliselt täide… Ent mu naine tegi endale reegliks mehelolevaid toatüdrukuid mitte pidada. See ka tõesti ei kõlba: tulevad lapsed, seda ja teist – noh, kus siis toatüdruk saab nagu kord ja kohus proua järele valvata, tähele panna tema harjumusi: tal pole selleks enam mahti, tal juba muu peas. Peab inimlikult otsustama. Näete’s, sõitsime meie kord oma külast läbi, sellest saab – kuidas teile öelda, et mitte valetada – aastat viisteistkümmend. Vaatame, et külavanemal on tütarlaps, tütar, üliarmsake teine; isegi säärane. teate, kommetelt roomavalt alandlik. Ja mu naine ütlebki mulle: Koko – tähendab, te saate minust aru, nii ta nimetab mind – võtame selle lapse Peterburi kaasa; ta meeldib mulle, Koko… Mina vastu: võtame pealegi, hea meelega. Külavanem enesestki mõista meile jalgade ette: te saate aru, ta ei osanud säärast õnne oodatagi mitte… Noh, tütarlaps muidugi rumalusest nutma. See on tõepoolest alguses õudne: vanemate maja… üldse… midagi siin imestada ei ole. Ometi harjus ta peatselt meiega; esmalt anti ta näitsikute kambrisse; muidugi õpetati teda. Ja mis te mõtlete?.. Tütarlaps ilmutab imekspandavat edu; mu naine lihtsalt kiindub temasse, edutab ta viimaks teistele vaatamata omaenda toatüdrukuks… pange tähele!.. Ja peab tõele au andma, ei olnud mu naisel veel säärast toatüdrukut olnud, ei olnud tõesti: teenistusvalmis, tagasihoidlik, sõnakuulelik – lihtsalt kõik, mis nõutakse. See-eest nainegi teda, peab tunnistama, hellitas juba ülearu; riietas hästi, toitis härraste laualt, jootis teed… noh, mida üldse võib ette kujutada! Nõnna ta mu naise juures teenis aastat kümme. Korraga, ühel ilusal hommikul, kujutlege ette, tuleb Arina – teda kutsuti Arinaks – ilma ette teatamata minu juurde kabinetti ja pauhti mulle jalge ette…