Küti kirjad. Ivan Sergeevich Turgenev
ei pea.» – «Malanja võib minu asemele tulla.» – «Palun mitte targutada!» – «Kuidas käsite…» Mina, pean tunnistama, otse nõrkesin. Ütlen teile, olen niisugune inimene, keda miski nõnda ei kurvasta, julgen öelda, nõnda tugevasti ei kurvasta kui tänamatus… Teile ei pruugi ju rääkida – te teate isegi, milline naine mul on: kehastunud ingel, äraseletamatu headus… Isegi kurjategija – toogi halastaks talle. Ajasin Arina toast välja. Mõtlesin, et vahest võtab aru pähe; ei tahaks, kas teate, uskuda kurjust, musta tänamatust inimesest. Ent mis te arvate? Pool aastat hiljem ta suvatseb jälle minu juurde tulla sellesama palvega. Siin ma, pean tunnistama, ajasin ta südametäiega toast välja, ja ähvardasin teda ja lubasin naisele öelda. Ma olin nördinud… Kuid kujutage enesele mu hämmastust: mõne aja pärast tuleb naine minu juurde, pisarais, nii ärritatud, et ma päris ära kohkusin. «Mis on juhtunud?» – «Arina… Teie mõistate… ma häbenen välja öelda.» – «Ei või olla!.. Kes siis?» – «Teener Petruška.» Ma plahvatasin. Ma olen niisugune inimene… poolikuid abinõusid ei armasta!.. Petruška… pole süüdi. Karistada teda võib, kuid tema ei ole minu arvates süüdi. Arina… noh, mis siin, noh, noh, mis siin veel rääkida. Mina, endastki mõista, käskisin tal sedamaid pea paljaks pügada, matsiriided talle selga ajada ja külasse saata. Mu naine kaotas hea toatüdruku, kuid teha polnud midagi; korralagedust majas ometi ei saa kannatada. Parem juba haige liige korraga maha raiuda! Noh, noh, otsustage nüüd ise – noh, te ju tunnete mu naist, see, see, see ju… on ometi ingel… Ta oli ju kiindunud Arinasse ja Arina teadis seda ning ei häbenenud… Ah, kas pole nii, öelge… noh? Ent mis siin seletada! Igal juhul, teha polnud midagi. Mind aga, mind isiklikult kurvastas ja solvas selle tüdruku tänamatus kauaks. Mis te ka ei ütleks… südant ja tunnet nende inimeste juurest ei leia. Kuidas sa hunti ka ei toidaks, tema vahib ikka metsa poole… Edasi, teadus! Kuid ma soovisin teile ainult tõestada…»
Ning härra Zverkov, jätnud jutu lõpetamata, pööras pea ära ja mässis end tugevamini mantlisse, tahtmatut erutust mehiselt maha surudes.
Vististi saab lugeja nüüd aru, miks ma Arinat osavõtlikult vaatasin.
«Kas sa möldriga kaua abielus oled?» küsisin ma talt lõpuks.
«Kaks aastat.»
«Kas sind härra siis tõesti lubas?»
«Mind osteti vabaks.»
«Kes?»
«Saveli Alekseitš.»
«Kes see on?»
«Minu mees.» (Jermolai naeratas endamisi.) «Kas härra rääkis teile minust?» lisas Arina pärast vähest vaikimist.
Ma ei teadnud, mida ta küsimusele kosta. «Arina!» hüüdis mölder kaugelt. Arina tõusis ja läks ära.
«Kas ta mees on hea inimene?» küsisin ma Jermolailt.
«Pole viga.»
«Kas neil lapsi ka on?»
«Oli üks, kuid suri ära.»
«Kas ta möldrile meeldis või mis?.. Ei tea, kas ta tema eest palju lunaraha maksis?»
«Vaat ei tea. Arina oskab kirja; nende töös see… samane… läheb vahel kasuks. Seega siis meeldis.»
«Kas sa temaga ammu tuttav oled?»
«Ammu. Ma käisin varem ta isandate pool. Nende mõis pole siit kaugel.»
«Ja teener Petruškat tunned?»
«Pjotr Vassiljevitši? Kuidas muidu, tundsin.»
«Kus ta nüüd on?»
«Läks soldatiks.»
Me vaikisime.
«Näib, et Arina ei ole terve, mis?» küsisin ma viimaks Jermolailt.
«Mis tervis tal on!.. Aga homme vist tuleb hea jaht. Teile ei teeks paha praegu puhkama heita.»
Parv metsparte kihutas meist vihinal üle ja me kuulsime, kuidas pardid meist mitte kaugel jõele laskusid. Oli juba päris pimedaks muutunud ja hakkas jahenema; metsatukas laksutas kõlavalt ööbik. Me pugesime heintesse ja uinusime.
LGOV
«Sõidame õige Lgovi,» ütles mulle kord lugejaile juba tuntud Jermolai, «me laseme seal parte, nii et küll saab.»
Ehtsale kütile ei kujuta metspart endast küll midagi eriti ahvatlevat, kuid parajasti muu uluki puudumisel (lugu juhtus septembri alguses: metskurvitsad ei olnud veel kohale lennanud, jooksmisest nurmkanade järele mööda põldusid .olin ma aga tüdinud) võtsin oma küti nõu kuulda ja läksin Lgovi.
Lgov on suur stepiküla üsna vanaaegse, ühe kupliga kivikirikuga ja kahe veskiga soise Rossota jõekese ääres. Versta viis Lgovist eemal muutub see jõeke laiaks tiigiks, mis on servadelt ja siin-seal ka keskpaigas kasvanud tihedasse kõrkjasse ehk maierisse, nagu orjoli keelemurdes öeldakse. Selle tiigi kõrkjate vahel asuvais abajates ja vaikseis nurgakestes pesitses ja peatus lugematu hulk iga võimalikku liiki parte: sinikaelu ja poolsinikaelu, pahlsabasid, priiksparte, tuukerparte ning teisi. Väikesi pardiparvi lendles ja laugles alatasa vee kohal, kuid lasu kajades tõusis neid sääraste pilvedena lendu, et kütt haaras tahtmatult mütsist kinni ja ütles venitades: phuu! Meie Jermolaiga läksime algul piki tiigi kallast, kuid esiteks part kui ettevaatlik lind ei peatu päris kalda ääres ning teiseks – kui isegi mõni mahajäänud ja kogenematu priikspart sattuski lasu ette ja kaotas elu, siis teda tihedast maierist kätte saama ei olnud meie koerad võimelised: vaatamata ka kõige üllamale eneseohverdamisele ei suutnud nad ei ujuda, ei mööda põhja käia, vaid veristasid asjata oma kallihinnalisi ninasid vastu kõrkja teravaid servi.
«Ei,» lausus Jermolai viimaks, «asi on sant: peab lootsiku muretsema… Läki Lgovi tagasi.»
Meie läksime. Jõudsime vaevalt mõned sammud astuda, kui meile tiheda remmelga tagant jooksis vastu üpris vilets linnukoer ning tema järel ilmus keskmist kasvu mees sinises, tublisti kulunud kuues, kollakas vestis, gris de lin või bleu d’amour värvi, kiiruga auklikesse saabastesse torgatud püksid jalas, punane rätt kaelas ja üheraudne püss risti üle selja. Sellal kui meie koerad tavalise, nende tõule omase hiinaliku tseremoniaalsusega nuusutlesid neile uue isiksusega, kes ilmsesti kartis, saba jalgade vahele tõmbas, kõrvad pea ligi kiskus ning põlvi nõtkutamata ja hambaid paljastades kogu kehaga kiiresti ringi keerles, tuli võõras mees meie juurde ja kummardas erakordselt viisakasti. Ta oli pealtnäha aastat kakskümmend viis vana; ta pikad, kaljaga tugevasti läbiimmutatud ruuged juuksed töllerdasid liikumatute salkudena, väikesed sõstrasilmad pilkusid sõbralikult, kogu ta nägu justkui hambavalu pärast musta rätiga seotud, naeratas magusalt.
«Lubage ennast tutvustada,» algas ta pehme ja lipitseva häälega, «mina olen siinne kütt Vladimir… Kuulda saades teie saabumisest ja teada saades, et teie suvatsesite siirduda meie tiigi kallastele, otsustasin ma, kui see teile vastumeelne ei saa olema; pakkuda teile oma teeneid.»
Kütt Vladimir kõneles, võta või jäta, nagu noor provintsinäitleja, kes mängib esimeste armastajate osi. Ma nõustusin tema ettepanekuga ning juba enne Lgovi jõudmist olin ta loo teada saanud. Ta oli pärisorjusest vabaksantud mõisainimene; õppis varases nooruses muusikat, pärast teenis toapoisina, oli kirjaoskaja, oli lugenud, nagu ma võisin märgata, mingisuguseid raamatukesi ja elades nüüd, nagu elavad Venemaal paljud, ilma rahakrossita ja ilma alatise tegevuseta, toitis end nii-öelda taevamannast. Ta väljendus ebaharilikult peenelt ja ilmsesti edvistas oma maneeridega; arvatavasti oli ta hirmus naistekütt ja saavutas kõikide oletuste kohaselt edu: vene tüdrukud armastavad ilukõnet. Muuseas andis ta mulle mõista, et külastab vahel naabruses asuvaid mõisnikke ja sõidab linna võõrsile ja mängib preferanssi ja suhtleb pealinna inimestega. Ta naeratused olid meisterlikud ja erakordselt mitmekesised; eriti sobis talle malbe, tagasihoitud naeratus, mis mängles ta huultel, kui ta tähelepanelikult võõra juttu kuulas. Ta kuulas teid ära, ta nõustus teiega täielikult, ent ei kaotanud siiski eneseväärikust ja nagu tahtis teile mõista anda, et ka tema võib parajal ajal oma arvamust avaldada. Jermolai, mitte just ülearu haritud ja hoopiski mitte «subtiilne» inimene, oleks teda peaaegu sinatama