Möbiuse leht. Teine raamat. Enn Vetemaa
– , ning torkaks tädile ettevaatlikult kaltsu suhu. Oojaa – kui tädi seda igavat nürimeelset vaimunõtrust ei põeks, oleks Karlil tööd palju. Ning ka eneseharimisvõimalusi tulevaseks elukutseks. Ent, nagu juba öeldud, Karl Moorits Salme Leinemannile halba ei soovi; ta püüab endale selgeks teha, et huvitavaid ja mittehuvitavaid haigusi pole olemaski. Näiliselt vähempõnevaidki ei tule põlata: ega Pavlovilgi koera ilatilku lugeda just iseäranis huvitav saanud olla, aga näe, kui kuulsaks see mees sai.
Karli lapsemuljedki on seotud Salme ja saaliahjuga. Ta mäletab, et on Salmel ikka aidanud risu korjata ja vahel seda ka üksi teinud. Siis silitas Salme ta pead ja lubas poisil tikku tõmmata. Tikke Salmele algul ei tahetud usaldada, kuid polnud temast hoolikamat tikuhoidjat ega tulesüütajat.
Karl mäletab ennast ikka peenikest tulekeelt – algul on see punane nagu ussikeel – imetlemas. See leek otsib toitu, tule tallermaa laieneb, juba kostavad esimesed puuraksatused, varsti täidab tuli kogu ahju. Ahjuust nad kunagi päris kinni ei pannud. Nüüd ulatab punane kuma juba tädi Salme hiiglaslikele reitele, võbeleb seal, värvib piimvalge ihu punakuldseks. Tule peegeldus särab ka tädi Salme silmis; eks tuli säraks ju ka teiste silmis, kuid Salme silmades särab ta kuidagi eriliselt. Ja siis hakkab Salme tasakesi ümisema, õigemini tundub küll nii, nagu ümiseks miski läbi tema; tal tuleb ainult suu paotada ja mahe, imeline lalin tungib sealt välja. Salme laulul pole sõnu, see on nagu vokaalidest heie, mis voolab ja ümber tema trooni hõljub. Kui keegi saali astub, vakatab Salme kohe. Ent Karlile on seda lubatud kuulata, tema on mingis mõttes nagu väljavalitu. See on kummaline tulelaul, sest ta on mingis sünkroonis leekidega: kui ahju all midagi kõvemini praksatab või üks puu ohates teisele vajub, kajastub see natuke hiljem laulus – siis kostab tumedamaid salapärasemaid häälitsusi, sügavalt alt tõusvaid tumedamaid inihäälikuid.
Salmel on tema reite kohta küllaltki väikesed põlved; kui ta nad kokku surub, moodustub neist otsekui mingi laeva ninaosa. Neile oli väike Karl mõnikord oma pea toetanud; punakad ahjusoojad põlved, ja siis oli tekkinud mingi laevasõidu tunne – ta nagu õõtsuks, nad nagu sõidaksid kuskile kaugele. Isegi kerget pööritust, otsekui merehaigust on ta tundnud. Sel puhul haaras ta tugevasti ümber tahapoole kaarduva laevanina. Seegi on talle lubatud. Kui ta aga kord kätega veelgi kaugemale küünitus, hakkas Salme imelikult naerma ja hingeldama; Salme silitas ta pead. Väga imelik tunne valdas Karli mõnikord, tunne, mida ta hiljem häbenema hakkas, kuid mille järele ta vahest tõesti alatiseks igatsema jäi: niisugustest igatsemistest luges ta igatahes aastaid hiljem Freudi raamatust, mis käsitles laste varast seksuaalsust. Maailm mõistab Freudi hukka – muidugi maailma puritaanlikum osa – , kuid üliõpilane Karl Moorits mõtleb loengute ajal Salme reiekaartele ja muigab endamisi. Tal on neist kahju, kellel midagi mäletada ei ole.
Kusagil seitsmendal-kaheksandal eluaastal algavat lastel homofiilsuse – omasugupoolelembuse ajad, poisid hoiavad siis kokku ja neil tekivad ühised saladused. Viiakse läbi teatud anatoomilisi mõõtmisi. Siis hakkab Karl oma tädi häbenema, tõmbub temast eemale; ta ei keela poisse, kes saali ukse taga kolistavad, nina vastu aknaruutu suruvad ja koledaid nägusid teevad. Karl koguni õhutab neid tagant, südames mingi imelik kirvendus. Ja poisid tõmbavad üle õue nööri, et Salme maha partsataks. Ning see juhtubki, sest Salme käib, pea uhkesti kuklas, nagu kuninganna. Kui aga Salme maas ukerdab ja kleit tema päratuilt reitelt tõuseb, siis hüppavad poisid põõsa taga nagu pöörased. Ka Karli valdab siis mingi metsik rõõm, kuid öösi valutab ta sellepärast südant. Aga järgmisel päeval arutavad nad jälle kuskil pimedas küünis, kuidas saaks Salmet hästi põnevalt kiusata. Nad on õige leidlikud, lausa sadistlikud, kuid nende kuratlikud plaanid jäävad enamasti täide viimata.
Möödub aastat kolm-neli. Karl on linnakorteris asunud isa raamatuid uurima – tegevus, mille ema sõnatult heaks kiidab – ja seejärel ärkab tas tädi Salme vastu uus sügavam huvi. Ta tuleb taas maale ja nad korjavad kahekesi puid; uimaseks tegevad purjetamised aga jäävad ära. Tädi on temale nüüd omand, hinnaline omand, mida tuleb usinasti jälgida; tädi kohta tuleb sissekandeid teha – näe, suur vene õpetlane Pavlov uuris koerte sülje voolamist ja temast sai Nobeli laureaat isegi sel pimedal Venemaal. Jälle teeb Karl oma unkapeidikus plaane, kuid neis pole enam sadismi raasugi; ta nõjatab pea kätele ja mõtleb mitmesugustest katsetest, mille eesmärgiks on Salmet mõjutada. Aga Salme Leinemanni on pagana raske mõjutada. Ta naeratab ikka ühtviisi oma Mona-Lisa-naeratust, naeratab nagu hiiglaslik nukk. Niisugune naeratamine võib pikapeale ära tüüdata, vihastada.
Jah, need nukud… Eks mängi tüdrukukesed oma nukkudega päevast päeva; neid toidetakse, poputatakse ja potitatakse, koguni ravitsetaksegi. Ent ühel deemonlikul tunnil ärkab tüdrukutes tume raev, ja kindlasti just selle nuku vastu, mis kõige sulnimal viisil oma emakesele vastu naeratab. Päeval ja ööl naeratab. Jah, ka ööl – jube mõelda! Ning siis võib see iginaerataja saada ootamatute tooruste ja koguni tõurastamise objektiks: tuuakse käärid ja ta peab oma blondidest lokkidest ilma jääma – ta nuditakse ära nagu tüüfusepõdeja või see, kellel täid peas. Küllap nukurajakal ongi täid peas! Igasugu jälgid täid ja satikad! Võimalik, et need vastikud juuksed tuleb hoopis peast ära sikutada! Suurte salkudena rebitaksegi neid, ja nukuema pole sel hetkel hoopiski mitte oma lapsukeste nägu: väike magus suuke, kui nii tohime öelda, tõmbub irveks, põsed õhetavad, silmis aga särab külm ja ihar tuli. Ja kui nukul juukseid pole, need ainult pähe maalitud on, siis võib juhtuda, et käärid surutakse nuku nahaaugust sisse. Kohe suure raginaga. Ja on ka nähtud nukukesi, kelle tagumikul on pruunid sulamislaigud – õrn ema on pidanud teatud puhul vajalikuks oma lapsukest palavale pliidirauale istuma panna. Muidugi on nukk olnud sel korral eriti “pähh”, jah, seda küll, kuid tema eksimusi ei arutata euroopa kohtu tolerantsusega, ei, asjad lahendatakse Tšingis-khaani viisil.
Mis see küll on, mis muidu nii vagurad tüdrukud niiviisi tegutsema sunnib, kuidas võib idüllilisest tiigikesest välja sirutuda Loch Nessi koletise väänjas kael? Mitte ei tea. Aga võib-olla teame siiski. Kas pole asi mitte selles, et nukud on nukud ja nende suur asjaderahu heitlikule inimvaimule talumatu.
Harilikult järgneb taolistele tõurastamistele küll suure helluse periood. Et varjata nukukese pepule tekkinud pruuni põletusjälge ja sellega koos ka oma musta südametunnistust, kortsitakse Tiiule või Ly’le kaunis pitsiraba pükste alla. Kas samal ajal teatakse juba ette, et järgmisel äikese ajal on just neid pitse jube vahva katki käristada? Vist ei teata, aga võimalik, et siiski aimatakse.
Kuhu selline sissejuhatus peab viima? Kas peame kartma, et tädi Salme soojad, ahjukuma kiirgavad kintsud, millele kord noor pea toetati, nirvaanasse vajuti, midagi tunti, mida õieti poleks tohtinud tunda, kuna teatud rakukompleksid polnud keerukaid keemiaprodukte veel verre suunanud, kas peame kartma, et need lahked-loiud kintsud ärgitavad Karl Mooritsat tädi istumise alla mõnd hõõguvat sütt suskama? Oh ei. Seda nüüd küll mitte. Aga vahendeid, mis tädile mõjuksid, teda ta unelustest lahti raputaksid, otsiti küll – pole ju tädi Salme mõni tselluloidpeaga nukk. Midagi Karli pea sees ikkagi liikus. Kas sellest mõjutamisihast ka tervistamissoove võis välja lugeda? Kahjuks tuleb tunnistada, et eriti mitte. Me kaldume arvama, et kui tädi Salme oleks ühel kenal päeval järsku oma vaimuloidusest terveks saanud, reha või lüpsiku kätte haaranud ning lauta või põllule läinud, siis oleks noor Karl pigem pettunud. Vaevalt ta endale sellest küll täpselt aru andis, kuid miskipärast pidas ta sisimas oma uurimisobjekti teistest tavainimestest siiski kõrgemal seisvaks. Ta poleks tahtnud, et tädi kaotab oma salapära. Ja salapära selles kuuepuudases lihakehas, mida üsna laisk vaim valitses, siiski oli.
Kas saab seda normaalseks pidada, kui vaimunõtrusi idealiseeritakse ja dementsuses (kõne alla tuli ka diagnoos “oligofreenia”) kõrgemat eluvormi nähakse? Seda just mitte, kuid taolises suhtumises midagi erakordset ka ei ole. On ju paljud rahvad vaimuvigadusi tõesti peaaegu pühaks pidanud ja suhtunud hulludesse iselaadse kuuleka lugupidamisega. Neid on isegi nagu pühakuiks peetud. Eks öelda isegi Piibliraamatus, et “õndsad on need, kes vaimust vaesed”.
Suuri lootusi tekitas ses osas talvel isa raamatute hulgast leitud kentsakas raamatuke: Dr. Magnus Rideli ja arsti-, õiguse- ja mõtteteaduse dr. H. La Mot Sedge’i loengud: