Möbiuse leht. Teine raamat. Enn Vetemaa
kuid tõmbas seejärel pooliku lause vihaselt maha… Tühja nendega võib! – küllap olin ma lihtsalt ise unine ja küllap käis va tädi ise kommivargil.
Sellest Buddha-rahust oli tarvis tädi välja loksutada. Tuli leida õigeid vahendeid, ärritavaid mõjureid, kui väljenduda teaduslikumalt. Aga milliseid? Noh, neid ehk siiski leidub…
Karl oli märganud, et naised – peaaegu kõik – hiiri kardavad. Igatahes kviteeriti nende väikeste olevuste, kellest küll midagi halba oodata pole, tuppa ilmumist valju uih! – aih! – iga. Muuseas oli sellise reaktsiooni ägedus otseses seoses naisolendite vanusega: tüdrukud kargasid koguni toolile ja kergitasid seelikusaba; vanemad naised käitusid märksa rahulikumalt, veelgi eakamad, näiteks Karli vanaema, aga haarasid põrandaharja või ahjuroobi ning hakkasid vaest olendit ilmse tapmiskavatsusega jahtima. Pisinäriliste kartus ja naisterahva vanus olid selges sõltuvuses, ja Karl Moorits otsustas seda kunagi hiljem, kui ta targemaks saab, graafikute ja valemitega kirjeldada. Sellel noorel mehel oli üldse salaarmastus võrrandite vastu, sest kas saab ette kujutada teadust, kus neid ei kasutataks? Need pole teadused, vaid loba. Jututuba!
Igatahes tuli ka Salme Leinemanni proovida. Kord leidiski Karl sahvrist tagumist jalga pidi lõksu jäänud haledasti piiksuva hiire. Poisid hiiri ei karda, nemad sellest naistevahelisest kokkuleppest osa ei võta, ja otsemaid päästeti hiir lõksust ning seoti tema tagumised jalad nöörijupiga kokku.
Tädi Salme lamaskles oma laias leentoolis nagu ikka ja tukkus, nagu kah enamasti ikka. Vargsi hiilis nüüd Karl tädi juurde ja poetas talle hiire põllesoppi. Mis saab? Piiksuv, kinniseotud, natuke verine hiir põllerüpes – noh, üks keskmine kiljatus peaks varsti kostma…
Ei midagi sellist! Tädi ärkas, märkas hiirt ja oli viivukese nõutu. Siis aga ei kiljatanud, vaid võttis vigastatud looma õrnalt pihkude vahele ja tõstis koguni suu juurde. Midagi arusaamatut pobises tädi Salme, see tundus hellutsev pobin olevat, ja tädi silmad olid märjad. Seejärel pusis ta tükk aega paela kallal, millega poiss küllalt halastamatult hiire jalad oli kokku sidunud. Lõpuks oli hiir vaba. Veel korraks tõstis Salme hiirekese suu juurde ja lasi ta seejärel põrandale. Üsna vilkalt lipsas hiir kapi alla.
Karl oli maruvihane. Ta paiskas poolpaokil ukse pärani, tormas tädi juurde ja süüdistas teda ägedalt:
“Hiir on kahjulik loom. Hiired närivad saiad ära. Hiired sittavad riiulid täis! Kuidas sa tohtisid ta lahti lasta?!”
Tädi vaikis nagu tavaliselt, aga tal oli kuri pilk. Väga ja väga sünge pilk. Ilmselt taipas ta kohe, kes see siduja oli. Salme käsi tõusis ähvardavalt, Salme viibutas hoiatavalt sõrme. Ning mis ta siis tegi? Ta sülitas. Lärtsti! sülitas ta Karli suunas, ja vaid viimasel hetkel sai poiss kõrvale hüpata… Hiljem kuulis Karl Moorits, et ka kaamelid väljendavat sel moel oma nördimust – nii et tädil oli siis kaameli sündroom.
Katse hiirega oli nurja läinud. Aga kas ikka oli? Kuigi tädi Salme peatselt pärast oma kõrbeelajapärast reaktsiooni taas apaatiasse vajus, oli ta korraks siiski tasakaalust välja viidud. Kaustikusse sai igatahes midagi kirja panna. Ent katset rotiga ei tasunud siiski ette võtta. Ohtlik ka. Ja peale sülitamise oli sedagi karta, et taolised eksperimendid võivad Karli suhted tädiga hoopis ära rikkuda; kui kindrali ainus sõdur deserteerib või mässu tõstab, siis pole kindralgi enam kindral. Aga millekski kindralitaoliseks Karl Moorits end siiski pidas, veel rohkemakski, sest tema silmis oli üks tavaline kindral tühipaljas püssimeeste pealik, kelle võimu tagab hierarhiaredel, mingid labased lampassid ja muidugi ka truud ning relvastatud alamad. Ent hingearst, peenemalt psühhiaater, peab suutma inimesi juhtida ainuüksi vaimujõuga. Vai-mu-jõu-ga!
Tädi Salme Leinemanni emotsioonid olid aga üsna lühikese kestvusega. Kui poiss järgmisel hommikul teda argselt uksel tervitas, naeratas tädi oma tavanaeratust. Ta lalises tasa ja mugis aedmaasikaid. Nähtavasti oli mõtet jätkata meeldivamate eksperimentidega. Niinimetatud positiivsete emotsioonide esilekutsumine oli märksa lihtsam. Iseäranis suurt lusti pakkusid tädile riimistatud sõnasepitsused, nii-öelda funktsionaalne folkloor – need lugemised, mis kanti ette mitmete mängude alustamisel.
Tolgi hommikul, kui tädi maasikaid maiustas, roosad nired suunurkadest voolamas, otsustas Karl heade suhete taastamiseks taolist repertuaari proovida.
“Entel-tentel…” alustas poiss, ja ennäe! – tädi nägu elustus. Ta noogutas hoogsalt, et innustada noort sugulast jätkama. Ja heledal lapsehäälel kajaski üle toa:
Entel-tentel trikatrei!
Punaste pükstega politsei…
Suur porikärbes laskus tädi ninale, ent teda ei märgatud äragi ajada: “Punaste pükstega politsei” toniseeris tädi Salmet alati. Tema silmad volksatasid, sissepoole pööratud pilk käis nagu kiik üle võlli; küllap kujuteldi innukalt seda olulist ametimeest ja korraloojat, kellel olid, näh, punased püksid. Ei tea, kas ka väikesed vuntsikesed? Tädi hakkas kihistama, ja Karl kordas viimast rida uuesti, et see ilusti kinnistuks. Siis mindi edasi:
Punaste pükstega politsei
ütles mul: “Idii domoi!”
Taas võis korraks pauseerida, sest eks iga head asja tuleb ikka natuke oodata. Vaata va korravalvurit, ta ei teagi veel, mis teda ootab: meie igatahes vilistame tema tähtsuse ja vuntsikeste ja koguni punaste pükste peale. Ja ka see on tore, et meie juba teame, mis edasi saab, temal, vaesel vennikesel, pole aga aimugi.
Ma ei mõistnud seda keelt…
Ja taas väike paus, enne kui mehele ta koht lõplikult kätte näidatakse!
Ma ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja, näitasin…
KEELT!!!
Tädi rõkatas kluginal naerma. See oli natukene ärakohutav, ebamusikaalne naer; seda kuulates tundis Karl just sama tunnet, mis tädi tikandit – selle juurde me veel jõuame – vaadates. See naer jõudis meieni ühest teisest varjatud maailmast, kus valitsevad omad seadused. Väga tahtis Karl sinna pilku heita, kuid päriselt ikkagi ei saanud. Võis vaadata ainult vappuvat tädi, kellel nüüd koguni pooleldi lutsitud maasikas suust pudenes.
Keele näitamine – jah, sellel tegevusel oli teises maailmas kõvasti kaalu, see oli lausa popp. Võimalik, et kaasa mängis fakt, et tähtsale võimuesindajale, kes uhkeid punaseid pükse kandis, enne selg pöörati, mistõttu ta ju keelenäitamist näha ei saanudki. Ta ei saanud sellest iial teada, ta vuntsid olid sama reipalt kikkis nagu ennegi; vaene mees ei võinud aimata, kuidas tema karmile käsule reageeriti. Petta sai!
Jah, see võis nii olla, aga võis ka kuidagi teisiti. Kontrollida ei saanud. Ainult naeru kohta, mis haaras kogu keha, pani selle vappuma nagu spasmihoog, oli võimalik teha pruuni kaustikusse sissekanne: kindel suur plussmärk.
Keerukas oli tädi Salme Leinemanni hingeelu. Mitte kõik need salmikesed, millega “ukraadinat” või “muna” alustati, ei andnud sellist efekti. Näiteks kas või lugu Inglismaast, mis oli lukku pandud, tegi tädi pigem kurvameelseks:
Inglismaa oli lukku pantud,
luku võti katki murtud…
See informatsioon võeti vastu tõsisel, isegi kaasatundval ilmel. Lukkupandud kapitalimaa raskele saatusele elati kaasa. Asjaolu, et võti oli kellegi paha inimese poolt katki murtud, tegi loo üsna traagiliseks. Oleks ju võidud teatud usku Inglismaa saatuse paranemisse ammutada värssloo lõpuosast:
Mitu seppa seda parandama peavad?
(Asi on muidugi tõsine, kui juba mitut seppa vajatakse, kuid eks või Inglismaa tulevasest lukuvabadusest siiski unistada, kui asjamehed korralikult tööle hakkavad.)
Seda ütled sina,
vana tatinina!
Jah, sellele “tatininale” pani Karl Moorits algul suuri lootusi. Paraku ei pidanud need aga täituma; kasimatu nina ei mõjunud üldse. Tuli välja, et maailm, kus tädi elas, polnudki nii triviaalne: