Möbiuse leht. Teine raamat. Enn Vetemaa
ent mingi imelik jõud sundis teda aeglaselt ringiratast tuiama, ja ta tegi koguni käega liigutusi, nagu tahaks kergitada olematut seelikusaba. No mis see siis olgu?! Kes kellega katsetab? Osad on ju vahetunud ning tädist saanud olukorra täielik peremees. Lüüasaamine? Kuid kuidas võib üks tulevane vaimuvägede kindral lüüa saada, alla jääda?! Ei või! Ega praegu ole tegu hüpnotiseerimisega, mille puhul, nagu kirjutas doktor Kirschenberg ise, võib üllatusi juhtuda. Ja eks leidnudki nüüd Karl ainuvõimaliku mittehäbistava lahenduse: eksperimenteerib ikka tema, Karl, mis sellest, et kuljused tädi käes on – tõeliselt jälgib ikkagi tema tädi, mis sest, et osad näiliselt vahetusid; ta uurib nimelt, kuidas erinevad tantsusammud tädile mõjuvad… See oli väga rahustav seletus, ja äratundmisrõõmust lõi ta sekka paar vallatut hüppekaart. Kuid seda tuli tal kohe kahetseda. Kuskilt ilmus tädi vabasse kätte pikk vits ja Karli kriimulised sääred pidid kohe selle mitte just tugevaid, aga siiski teravalt salvavaid hoope tunda saama. Säärtel oli kibe küll, kuid veelgi halvemas olukorras oli tema sisetunne: pagana raske on ennast sedaviisi totakalt karglevana ikka veel olukorra peremehena tunda. Ei, tuleb ennast nii tunda! Tuleb! Küllap ka mõni koeranähvits hammustas tarka Pavlovit, kuid mis sellest, katsetaja oli ikkagi suur vene õpetlane, mitte peni! Kui tahetakse aeglasemat tantsu, siis võime me ju seda pakkuda. Miks mitte. Igatahes saab kaustikus lahter “erilisi tähelepanekuid” küll tihedasti täis kirjutatud! Ent samas tundis Karl, et see ürgne sõõrtants paneb pea ringi käima, kaart suurendada ta aga nagu ei saanudki – oli otsekui mingis nõiaringis. Ja veel veidram: pooluimane tammumine hakkas talle kuidagi seletamatult meeldimagi. Hirmuga adus ta, et kui tädi Salme ikka edasi tilistab, ja tädi näos oli tõesti midagi ajatut – lõppu polnud oodatagi – , siis variseb ta lõpuks kokku. Tema, eksperimenteerija, vajub kokku! Tema, vaimuvägede valitseja, kukub ümber nagu väsinud vurrkann. Kuidas seda endale küll viisakalt ja väärikalt ära seletada?
Kuid kukkuda polnud talle määratud: ootamatult kuulis ta, et puhutakse nüüd juba ka sarve, ikka seda tuletõrjepasunat. Ja puhuja ei peljanud instrumenti mitte sugugi; lausa uskumatu, et ta kord selle huikamise eest diivani alla üritas pugeda. Kellad ja sarv – ebamaine duo! Jah, nende koosmõju kohta oli tema kaustikus tühjaks jäetud lahter number kolm…
“Nüüd, poiss, karda irmu ka!” kõlas käsk. “Karda irmu!” – väga imelik ütlemine, nagu absurdne, kuid aastaid hiljem pidi ta suurkoolis tõesti konspekteerima mõiste “fobofoobia” sisu: hirmukartus – inimene on muidu normaalne, aga kardab pidevalt, et äkki hakkab ta midagi kartma… Oi, neid hulluse kummalisi spiraale, iseennast sabast õgivat madu! Kuid see kõik oli hiljem, praegu tundis poiss kõige alandavamat hirmu.
Tädi näis kasvavat, varsti puutub ta pea vastu pilvepiiri, tema, Karl, aga aina väheneb, kahaneb, muutub mullamutukaks. Jah, tädi ümber hõljus nagu mingeid pilvi, midagi poolmateriaalset aina voogas ja voogas. Kuid ta ei tohtinud ka lihtsalt niisama hirmu tunda, ta pidi samal ajal veel ka tantsima. Nüüd oli see juba ehtne hirmutants. Kui kaua see kestab? Millega see lõpeb? Ja jälle midagi uut: nüüd hakkas tantsima-tammuma ka tädi ise. Kord lähenes ta Karlile nii, et Karl võis näol tunda ta pahisevat, rasket hingamist, siis jälle kaugenes. Tädi tantsis ja tõstis nüüd juba ka kurikuulsat seelikusaba. Kas oli see pulmatants? Kuskilt oli ta lugenud, et emaskorpion õgib pärast pulmatantsu isase ära… Aga tädi tants andis väsivale Karlile jõudu juurde, ta tantsis nüüd juba nagu tädi energiast. Ja üldse hakkasid toimuma mingid kummalised muutused. Loodus elustus, – nii on muidugi vale öelda, sest Loodus on ju ikka elus, kuid nüüd sai ta endale nagu ka hinge. Suure saarepuu tüvekorbast – nad tiirutasid selle all – vormus imelik nägu, see paisus nagu tainas – kentsakas rauganägu, mis aegamisi irvele tõmbus ja hakkas koguni naeru mökitama. Takjanupukobarast sai aga kassipea. See kass limpsas keelt, otsekui näeks ta piimataldrikut. Ja üldse kõik muundus, segunes, moondus mingiks tiirlevaks karusselliks: rohus sibas väikesi rohelisi mehikesi, nad kargasid kaasa, kargasid väga kõrgele, kõrgemale kui nende endi pead. Ning siis võttis üks vana känd kätte ja vahetas kohta – ta sammus otsekui ämblik ja ta juured kompasid otsivalt maad nagu pikad koivad. Karl tundis hirmu, aga ei tundnud ka, sest midagi kurja siiski keegi nagu ei kavatsenud. Nad tahavad Karlile üht teist maailma näidata ja talle natuke ka hirmu peale ajada, midagi hullemat neil plaanis pole. Aga midagi kavatsesid nad vist siiski, õhus varitses mingi itsitav valvelolek ja ootus. Nüüd tiirutas tädi ümber Karli, ja ta tiirud jäid aina väiksemaks ja väiksemaks. Poiss tundis selgesti tädi lõhnu, need lõhnad tegid jõuetuks, tädi silmadesse aga ei võinud vaadatagi, siis hakkas kõik sassi minema. Ja nüüd tädi laulaskleski juba midagi. Imelik laul: “Õua-õua-õnga-õnga-õua-õua-õnga-õnga…” Või laulis seda Loodus läbi tädi? Karl taganes ja taganes, siis jäi talle mingi juurikas kanna taha ning ristseliti ta väntsataski. Tädi kummardus ta kohale, vajus talle peale. Karl tundis tädi keha pehmust. Aga hirmu või valu ta ei tundnud. Tädi pilk polnud enam üldsegi kuri, tema pupillid olid uskumatult suured ja tumedad – mis maailmad seal küll Karlile vastu vaatasid? Tädi hingeldas raskelt, tema imelikult magus hingeõhk segunes mulla ja sõnajalgade lõhnaga; ütlemata hellalt silitas ta poisi keha. Ja siis tundis Karl Moorits suul midagi iseäralikult, senikogematult magedat – tädi Salme Leinemann suudles teda. Või oleks õigem öelda, et musitas, aga see pidi vist olema küll see niinimetatud keelemusi. Nii või teisiti, aga aeg ja koht ja ruum läksid ühes väikeses peas täiesti sassi – see oli mingi minestuselähedane olukord, aga ka mitte päris minestus, sest kõik Karli meeled olid selles apaatiaolekus kuidagi eriti selged.
Ja siis järsku oli see kõik läbi. Tädi tõusis püsti ja seisis Karli ees, nagu poleks üldse mitte midagi juhtunud. Ta tõstis oma marjakorvi – pooltühja – kännule ja kohendas oma kleiti ning juukseid. Kui ta juukseid sättis, märkas Karl, et kleidi käealused olid higist lausa märjad. Aga muidu oli tädi Salme Leinemann – Karli uurimisobjekt – just selline nagu alati.
Ta ulatas pasuna ja aisakellad Karlile. Karl silmitses neid nõutult: kuidas ta selle imeliku inventariga koju läheb? Mis teised arvavad?
“Suska siiasamma, ehk läheb teinekord jälle tarvis,” osutas tädi põõsale.
Karl siis suskaski. Kuigi teinekord… jah, seda teist korda ei olnud tal lähemal ajal küll plaanis ette nähtud…
Mis siin siis õieti toimus? küsis Karl endalt.
Ja mida peab ta oma märkmeteraamatusse kirjutama? Kas seda, et nii-ja-nii-mitu tantsusammu tegi hoopis tema ise – tulevane professor ja kes teab veel mis preemiate laureaat? Aga sisimas teadis ta, et teadlase eetika saab seekord küll rikutud: ega ta või ometi kirja panna, et Salme Leinemann ilmutas tugevaid hüpnootilisi võimeid? Kuidas ta tunnistab, et tulevane hingearst Karl Moorits paindus selle eide – jah, ta mõtles vihaga just “eide” – tahtmise alla. Kuidas ta küll tulevikus üldse oma patsientide ette astuda võib, kui peab kartma, et ehk hakkab mõni neist jälle mingit “õua-õua-õnga-õnga-tantsu” kargama?
Karl pidas tükk aega aru ja jõudis karmilt eitavale otsusele: Kolumbus pani ju muna otsale püsti seisma, ega tema kehvem ole. Ja mis sellest järeldub? Sellest järeldub, et kui keegi üldse kedagi psüühiliselt mõjutas, siis ikka tema Salmet! Ning prantslane Coué oli Karlile toeks. See mees, autosugestiooni isa, väitis, et “igal mõttel on kalduvus teostuda” – küllap Karl viis ennast ise autosugestiooni seisundisse, ja seisund oli sedavõrd võimas, et kiirgas oma jõudu ka Salmele. Tantsu oodati, ja tants ka tuli! Mis sest, et nagu teistpidi.
Jah, nii võis ju arutleda küll, kuid samas teadis ta ka, et see kõik on siiski üks enesepettus.
Ning siis poiss naeratas. Naeratas oma elu esimese eneseiroonilise naeratuse. Kah mul asi! – küllap suures teaduses juhtub veel kummalisemaidki olukordi. Ja lõppude lõpuks õnnestus tal ju kõik päris hästi: ta viis oma uurimisobjekti niivõrd endast välja, et see vaene naine ei suutnud end taltsutada.
Nad marssisid kodu poole. Karl üritas vilistama hakata, ent talle meenus too tuletõrjesarv, ning vilest ei tulnud midagi välja – keegi oleks talle nagu liiva suhu puistanud.
Tädi sammus oma raskepärasel ja uhkel kõnnakul ees, Karl lontsis järele. Ta tundis end sandisti: sina, Karl Moorits, alustasid oma suudlemiskarjääri – muidugi karjääri,