Risti rahvas. Enn Vetemaa
olevat oma sellekohases bullas – kas mitte «In agro dominico»? – Eckharti suhtes küllalt leebe ja mõistev.
Mis võib sellel kolkavaimulikul küll Meistri vastu olla? Mitte ei saanud Hoeneke sellest aru. Ju ei suutnud see madalalennuline puritaan klassiku filosoofilise ekvilibristikaga lihtsalt sammu pidada – see tegi ta, tohmaka, lihtsalt uimaseks. Mis muud.
Õnneks astusid söögiruumi kolm võhikvenda roogadega. Kahe vaimuliku ebameeldiv dialoog katkes.
Mida siin õieti süüakse? Bartholomäus oli toitude osas üsnagi peps; selles oli süüdi foogt Reymar Mumme ülihea köök. Tema kartused olid aga asjatud – pakutavad road panid reisist näljase kroonikakirjutaja lausa neelatama. Need toidud ei sobinudki nagu siinsesse küllalt askeetlikusse interjööri. Mida neile siis toodi? Suurel liual auras lambapraad, lisandiks marineeritud õunad ja keedetud oad. Kui Bartholomäusel ubade – talupoja ühe põhitoiduse – suhtes enne teatud eelarvamus oli, siis praegu näisid nad päris isuäratavad. Ja muidugi toodi piima ja leiba ja mett ning koguni mingeid tarretisi või moose rõõsa koorega. Ei, vaeselt Padisel ei elatud.
Võhikvennad lahkusid ja ruumi kippus jälle tekkima halvaendeline vaikus.
Ent Matteus oli end koguda jõudnud. Ta üritas naeratadagi.
«Eckhartist räägime teinekord. Kui üldse räägime!» lausus ta. «Ja sellest, mis ma väraval ordutõldade kohta laususin, ärge enda suhtes küll mingeid järeldusi tehke. Need sündmused, mille peale ma endale kunagi tõotuse andsin, on ammused. Teie olite siis alles noor, verinoor mees.»
«Tean minagi üht-teist sellest kohutavast, õnneks väga ebatüüpilisest loost. Too Egbert – nii ta nimi vist oli – pidi hull olema. Aga ühe hullu patte ei saa ju kogu institutsiooni, kuhu ta õnnetuseks kuulus, kaela ajada.»
«Selle seisukohaga ei saa ma päris nõus olla,» mornistus Matteus taas. «Igatahes oli tol Egbertil suur hulk võimsaid kaitsjaid.»
«Uskuge mind ometi – neil aastail olin mina karjapoisieas, ja minul pole selle koleda roimaga kõige vähematki pistmist!» purskas Bartholomäus nii õnnetult ja siiralt – ja eks ta ju rääkinudki tõtt! – et Matteus lihtsalt pidi leebuma.
«Ja mis tõi siis rännumehe siia, meid, Taani alamaid vaatama?»
«Võib-olla just see sama tõsiasi. Padise pole loomulikult esimene koht, kuhu mu tõld mu tõi, pea kümmekond päeva olen siin ringi vaadanud ja oma märkmeid teinud. Ja uskuge mind, abt, ma olen siin näinud asju, mida ma enne uneski ei osanud näha.»
Need oad olid tõesti suurepärased – lõhkesid hamba all kerge naksatusega ning suhu pritsus meeldivat soolakat vedelikku – just täpselt parasjagu soolast.
«Siin Harju-Virus on viimastel aastatel juhtunud palju niisugust, mida ka mina ei osanud ette arvata,» lausus abt tusaselt.
«Jah?» sättis kroonik end sööla koolipoisina kuulama.
«Hakake ikka parem ise peale!» muigas Matteus. «Noh,» Bartholomäus toetas küünarnukid lauaservale, ristas sõrmed ning laskis lõual neile vajuda. Nii meenutas ta veidi oravat, kes otsemaid käbi töötlema hakkab, «ma olen eestlasi näinud pea igat ametit pidamas, eriti Revalis on palju jõukaid mitte-sakslasi. Muide isegi meie ordus on üksikuid siinse rahva poegi. Kuid eestisoost aadlikke pole vist küll mitte kusagil mujal nii palju kui teil siin Harju-Virus. Kujutage ette, ma elasin kaks ööd-päeva auväärse isanda katuse all, kes palus end kutsuda … kuidas see nüüd oligi… Jakob de Live in lingua Estonica von Poesantagk… Või midagi sinnapoole.»
Kroonik uuris oma sõnade mõju ja küsis siis: «Kas abt on sellisest mehest kuulnud?» Matteus noogutas jaatavalt pead: «Ainult natukene eksisite nimega, kuid see pole tähtis. Jätkake parem!»
«Ja ta maja, ah, mis maja, see on ju terve linnus! Jah, just linnus, kõigi oma väravate, kaitsemüüride, sisehoovi ja aitadega. Ning värava kohal ripub isegi vapp; seal oli üks oinapea, üks rukkivihk ning siis veel mingi suur vitsakimp või koguni terve põõsas, millest piilub välja kuldne mõõgatera. Ma palusin loomulikult seletust, kuid tema saksa keel oli väga nõrk. Muide, taani keele kohta, mida jälle mina vaevaliselt valdan, seda küll öelda ei saanud. Seda vuristas ta nagu tuuleveski.»
«Eestlane ütleb «tatraveski»,» naeris Matteus ja lisas, et ta ise küll kah ei tea, mis eriline veski too tatraveski on. Pealegi kasvatatakse tatart – vist «der Buchweizen» siinkandis üsna vähe. Oinapea ja rukkivihk – need on muidugi mehe tegevusala sümbolid – , eriline tähtsus olevat aga tõesti põõsast paistval kuldsel mõõgateral.
Bartholomäus nägi rõõmuga, et Padise kloostri abt tema lõbusavõitu lobisemisega (kas kah nagu «tatraveski»?) kaasa tuleb, kuid ta sisetunne ütles, et kõige krooniku poolt esitatuga hoopiski mitte nõus ei olda ning sellise aadlimehe olemasolu heaks ei kiideta.
«See aadlitiitel ja selle juurde kuuluv lään on muidugi ostetud. Ja ostetud Taanimaalt. Mina olen loomulikult Taani alam ja mul pole õigust valitsejate tegusid hukka mõista, kuid siin on siiski mindud liiale!» ütles Matteus. Bartholomäus nikutas innukalt pead.
«Vaadake, ehk küll ma tänu mitmetele eestkostjatele ja eeskätt meie Lundi peapiiskopi lahkele eestseismisele olen end mitmel pool maailmas harida saanud, puhkavad minu vanemate luud-kondid Harju-Viru mullas ja minu soontes voolab siinse pärisrahva veri,» jätkas abt. «Seepärast oleksin mina küll viimane, kes kaasmaalast, kellel on läinud korda elus edasi jõuda, hukka mõistma hakkaksin. Aga minu meelest pole sünnis aadlitiitleid raha eest jagada, ning eriti veel siis, kui see raha mitte kõige paremini ei lõhna.»
«Mnjaa… Selle mehe vapil on rukkivihk ja jäära pea, kuid lihtsa talutööga nii suurt raha kokku saada, et tiitel osta…» imestas kroonikakirjutaja. «See asi huvitab mind tõesti, sest minu kirjatöö nõuab, et ma kõigi siinsete asjadega mingil määral kursis oleksin.»
«On ka neid mehi, kes ausa töö ja mõistagi ka kaasasündinud kauplemisanniga püstirikkaks on saanud. Näiteks üks Clemensi-nimeline eestlane, kes oma adramaade hulgaga – koguni kolmkümmend neli, ja härras adramaad – mitmetele väljamaaisandatele silmad ette teeb. Ta on neilt maadki kokku ostnud. Tolle «põõsataguse» – see kõlas õige põlglikult – vapil on aga ka kuldne mõõgatera… Ja küllap rääkis too mees, kes teile öömaja andis – kindlasti kõige suurema heameelega, sest te olete ju Saksa Ordu aukandja – , oma suurtest sõjakangelastegudest… Ma olen selles kohe päris kindel.»
«Paras kiidukukk paistis ta olevat tõesti. Aga muuseas väga vilka mõistusega mees,» kinnitas kroonik.
«Sõjaväljal on ta tegusid teinud tõesti. Kuid mina neid küll kangelastegudeks pidada ei saa. Need on olnud ikka sellised põõsa tagant tehtud vägiteod…»
«Kuidas seda mõista?»
Matteus lonksas piima, haukas liha ning ei kiirustanud vastusega. Siis alustas ta ääri-veeri:
«Teile ei peaks teadmata olema, et mina teie ordu austajate hulka ei kuulu.»
«Ja sellest on meil kõigil väga kahju,» jõudis Hoeneke sõna sekka poetada.
«Vaevalt,» arvas Matteus rahulikult. «Kuid seda tunnistan ka mina, et ordumehed meid Venemaa poolt ähvardava ohu eest kaitsnud on.»
«Meid ja meie usku! Vene õigeusk on nagu kolkunud veega tiik. Idast õhkub liikumatust, passiivsust, aga ka salakavalust.»
«Kena, kena, aga räägime nüüd de Livest. Mitte «von», vaid «de» Livest. Nii on siinkandis pruugiks. Tema on teile üliväga tänulik mees, ja põhjusel, mis palju lihtsam, kui selle kolkunud veega tiigi ähvardav lähedus. Võrdlusel pole minu meelest vigagi… Noh, aga maitske magusat ka! Ah te juba maitsetegi – huultestki näha,» muigas Matteus.
Bartholomäus tõmbas siidrätiga üle huulte – tõsi mis tõsi: ta oli oma suu ümbruse koorega kokku määrinud nagu maias kõuts.
«Vaat siis, kui teie ordumeister von Dreileben aastaid tagasi jälle Vastseliina all venelastega sõdis ja neid koguni Pihkva poole põgenemisel jälitas, ilmus see mees oma kaaslastega sõna otseses mõttes