Risti rahvas. Enn Vetemaa
see tähendama pidi, jäi siredakintsulisele muidugi arusaamatuks. Ta kummardas sügavalt ja küsis, kas sõjateadlasel ja poeedil täna veel soove on.
Sõjateadlasel ja poeedil ei olnud.
Poiss võib minna. Kui vaja, küll ta siis kutsutakse.
Kohe pärast uue Heinrichi – kõik oma toapoisid nimetas Bartholomäus otsemaid Heinrichiteks – lahkumist läks isand Hoeneke tuju halvemaks: jah, see vastik Padise-sõit… Muidugi polnud sinnaminekust räägitud otse käsu vormis, kuid mida see muud tähendas. Kelle leiba sa sööd … ja need teised sõnad.
Viisakalt oli küll foogt Reymar Mumme lisanud, et küllap leiab kroonik Padiselt ka midagi inspireerivat. Kuid teave olgu ikka ennekõike: mida sealsed isepäised, ikka veel Taanile alluvad vasallid – kuigi nad taanlastelegi enam eriti kuuletuda ei tahtvat – endast õieti kujutavad, kuidas sealne, kuulmatult suurel hulgal maarahva verd uusaadel ennast üleval peab ja ordusse suhtub, kuidas maksustatakse talupoegi, – jah, kõik see pakkuvat koguni Riia ordumeistrile endale huvi. Viisakad sõnad, koguni inspiratsioonist tehti juttu, ent Bartholomäusele oli asi selge: vajatakse nuhki! Uut nuhki, uut Egbertit.
Tolle kunagise Egbertiga juhtusid need süngevõitu lood juba oma kolm-nelikümmend aastat tagasi, kuid on asju, mida mungad ei unusta ega andesta. Võib suurema vaevata ette kujutada, kuidas Padise abt – kas ta kirikunimi Matteus polnud? – teda vastu võtab. Mnjaa.
Kaminasse vahtides tuletas Bartolomäus meelde, mida ta vanadest asjadest õieti teadis… Üht-teist ikka teadis ka, sest kes siis veel, kui mitte tema kuivadest paberitest asju õiges valguses välja lugeda mõistis.
Padise kloostri eelkäijaks oli Dünamünde klooster Lätimaal. Ordu oli nende vaenulike vendadega püsti hädas. Sealne tsistertslaste klooster asunud just Väina jõe suus – see klooster oli nagu kork pudeli ees, tõeline linna lukk. Ja orduvaenulik Riia linna nõukogu ei tahtnud seda mingi hinna eest ära müüa. Ordu pidi vesise suuga pealt vaatama, kuidas Riia kaubahärrad suuri tehinguid tegid. Jah, nagu rebane vana Aisopose valmis viinamarju vahib… Nii see oli, sest Riia ilmalikud härrad ehitasid jõele täpselt niisuguseid sildu, mille alt ordu suured kaubalaevad läbi ei mahtunud…
Kaua lubab taevas niisugust ülekohut?! Ega lõpmatuseni lubanudki – lõpuks pani raha kõik paika. Issanda aastal 1305 läks ordul korda kloostri maad ära osta. Ilus jutt räägiti veel juurde ka: et eks meil ole valus vaadata, kui viletsatel liivastel maadel vaesed mungad oma põlluharimisetööd peavad tegema. Hirmsas palehigis ja mis väikese tulukusega. Aga Eestimaal, Padisel on ju palju paremad maad. Kolitagu sinna ometi üle!
Ega Vatikanile see asi meeldinud, kuid kõike annab korraldada.
Endistele kloostrialadele loodi aga oma komtuurkond. Kurjad inimesed hoiatasid küll, et nüüd võib ordu linna kõri igal ajal kinni nöörida. Kuid on siis selline ausa kristlase soov? Muidugi mitte. Kiriku õnnelik käekäik on ju nende, johanniitidest pärinevate orduvendade esimene mure ja südameasi. Ning tõsi – Padisel saadigi paremaid viljasaake.
Tsistertslaste elu Padisel õilmitses tõesti, kuid üsna peagi hakkasid end näitama ka ümberasumise mürgisemad viljad: algas mehkeldamine taanlaste ja Tallinnaga – tõeline heategija, kelle hoole läbi ju parematele maadele asutigi, unustati kähku.
Seda ei võidud sallida. Oli vaja täpselt teada, milleni see sehvt Taani kuninga Eerik VII Menvediga, kes lihtlabastele talumeestele aadlitiitleid kinkis ja müüs, lõpuks välja võib viia. Neid vasalliõigusi jagati muidugi selleks, et pärisrahvast enda poole võita, neid sakslastele vastu seada. Padisest sai vähkkasvaja ordu muidu tugevas ja terves organismuses.
Mis võis siis loomulikum ja vajalikum olla, kui saata Padisele mõni ustav inimene, kellelt üht-teist täpsemat teada saada. Ja see inimene leitigi: Järvamaa tollane foogt Woldenburg leidis truu, julge ja läbinisti ausa mehe – orduteener Egberti, kes oli nõus õilsal eesmärgil mungarüü ajutiseks selga tõmbama. Ta läks puhta südame ja heade soovidega.
Kuid mida peab Egbert Padisel kogema? Abt tõrgub teda vastu võtmast! Julm kahtlustamine, nuhiks arvamine solvab ausat orduteenrit. Ta annab oma südames tõotuse: see öördamises kahtlustamine ei jää karistuseta!
Issanda teed on imelikud. Möödub mõni aeg, ning Egbert juhtub oma solvajaga kokku väikeses Saha külakeses Tallinna all. Ustavate sõprade abiga seotakse salakaval abt kinni ja osav Egbert kisub tal keele suust… Noh, see tegu oli küll ehk liiast, kuid solvatud Egbertist võib kuidagi ju ka aru saada. (Huvitav, kas ta kasutas selleks erilisi, kavalasti väljamõeldud tange, mida Bartholomäus oli näinud siis, kui ta oma noorpõlves veel inkvisitsioonikohtu juures kirjutajana töötas? Vaevalt küll.)
Kroonik rüüpab taas lonksu mahedat kerget veini, laseb sellel keele külgi kõditada – jah, ilma keeleta ei saa ju veinigi nautida…
Pärast raiuti abtil maha vist veel ka vasak käsi, mille järel vaene mees – jah, kõigest hoolimata tekib tema suhtes midagi kaastundetaolist – verekaotusest hinge heitis. Ikkagi kole lugu, karmid ajad ja kombed! Kas seda ikka vaja oli? Nüüd peab Bartholomäus minema kloostrisse, mille praegune abt vist tollase otsene mantlipärija on. Ei ole mõnus minek…
Noh, muidugi on oma isiklikke ebameeldivusi niisuguste asjadega mõõta ehk küünilinegi, aga ikkagi, ikkagi…
Ega Egberti-lugu sellega veel lõppenud. Tema-mees heidab nüüd mungarüü ült ning siirdub oma endisse ametisse ühte ordulossi tagasi. Muidugi vajab ka tema nüüd toibumisaega, et leida rahu. Kuid varsti on Kärkna kloostri tsistertslaste saadikud ukse taga ja nõuavad mõrtsuka väljaandmist. Neile vastatakse viisakalt, aga kindlalt «ei!». Inimene, kes tuleb ordulossi varju ja hingerahu otsima, sellega ka saab. Ta on selle ära teeninud: «deborat pacem habere».
Kui Egbert välja oleks antud, ehk siis lõppenuks ka vaen, aga nii see ei läinud. Kuigi… Bartholomäus peab arvama – sellega siiski vist viga tehti. Tsistertslaste haavale raputati soola.
Pudel ongi tühi.
Kas lasta uus tuua?
Ei, tänaseks ehk aitab.
Bartholomäus Hoeneke põlvitab ning loeb oma õhtupalve. Siis poeb ta voodisse, mis kõrge nagu altar.
Korraks ilmub sõjateadlase, ordupreestri ja ennekõike muidugi luuletaja näole pelk, peen, diskreetne naeratus: talle meenub, et homme ei tule teda riietama enam too vinniline endine-Heinrich, vaid uus, kabe, siredakintsuline, noor ja punastav toapoiss. Kah muidugi Heinrich. Ei mäleta, mitmes juba…
IV
ÜKS PÜKSIPÖÖR VÕTAB ISA MATTEUST KIUSATA
Kui Matteus end Ristilöödu kuju eest põlvitamast üles ajas ja kangetel, surnud jalgadel esimese sammu tegi, komistas ta ja pidi peaaegu kukkuma. Pika armunõudmisega oli ta tõesti endale liiga teinud. Nii kaua ei peaks tema vanuses mees küll mitte palvetama. Krobelistest paeplaatidest laotud põrandalt uhkas veel nüüdki, suurel suvel, külma hingust.
Ta rapsas käeseljaga üle preestrirüü põlvekohtade; rabinal kukkus kiviklibu põrandale. Otsekui muuseas ja pooltahtsi lükkas Matteuse sandaalinina nad taas põlvitamispaiga poole tagasi. Kui tõtt tunnistada, siis ei pärinenud need kivikribalad üldsegi mitte siit: Matteus oli nad ise pargiteedelt korjanud ja siia poetanud. Tal oli seda tehes natuke piinlik olnud – ei sobinud niisugused asjad tema vanuse ja positsiooniga kokku: lihapiinutamise ind, palavikuline palvetamisusinus, las see jääb pigem noviitsidele. Aga neid kive vajas ta siiski: las puurduvad põlvedesse, las suruvad sinna pisikesi valgeid, sinkjate äärtega vajutusjälgi. See on hea. See hoiab vaimu virge. See on nagu omaette karistus, sest vahel tundus Matteusele, et iga palve on – nii imelik, kui see ka ei tundu – siiski ka Vägede Jehoova tülitamine ning endale tähelepanu nõudmine. Olgu nüüd selle, vaieldava mõttega, kuis on, aga kindel on see, et palvetaja hing peab olema erk, ja poolunelev otsesidemeotsimine ei saa mingeid tulemusi anda.
Kivid kukuvad krõbinal. Neid on palju. Matteus istub väikesele pingikesele akna all.
Rubiinklaasist läbitunginud päikesekiir väriseb Padise kloostri abti vahajatel sõrmedel. See laik on nagu iseäralik taevase armu märk, Jeesuse