Perekonnata. Hector Malot

      Olen leitud laps.

      Kuni kaheksanda eluaastani arvasin, et ka minul on ema, samuti nagu kõigil teistelgi lastel, sest alati, kui ma nutsin, võttis mind üks naine nii õrnalt kätele ja kiigutas senikaua, kuni mu pisarad lakkasid voolamast.

      Ja alati enne, kui ma voodis uinusin, suudles ta mind, ja kui detsembrituul kleepis lumehelbeid valgeks muutunud aknaklaasidele, võttis ta mu jalad oma käte vahele, soojendas neid ja laulis mulle üht laulu, mille viisi ja üksikuid sõnu ma veel praegugi mäletan.

      Kui ma rohtukasvanud teeserval või aasal lehma karjatasin ning äikesevihm mind ootamatult tabas, jooksis seesama naine mulle teele vastu, sundis mind oma villase seeliku varju pugema, millega ta mu pead ja õlgu vihma eest kaitses.

      Ning kui mul tekkis tüli mõne mängukaaslasega, laskis ta kõigest sellest endale jutustada ja leidis peaaegu alati mõne sõbraliku sõna, et mind lohutada ja mu teguviisi õigustada.

      Kõige selle ja veel paljude muudegi asjade tõttu, selle tõttu, kuidas ta minuga kõneles, kuidas ta mind vaatas, tema hellituste ja õrnuse pärast, mis avaldus isegi ta tõrelustes, pidasin ma teda oma emaks.

      Ent vaadake, kuidas ma sain teada, et ta oli vaid minu kasuema.

      Minu küla või õigemini küla, kus ma üles kasvasin, sest mul polnud oma koduküla, sünnikohta, samuti nagu mul polnud ei isa ega ema – see küla, kus möödus mu lapsepõlv, oli Chavanon, üks kõige vaesemaid Kesk-Prantsusmaa asulaid.

      Vaesus pole siin aga tingitud mitte elanike hooletusest ja laiskusest, vaid maakoha enda vähesest viljakusest. Mullapind pole siin kuigi sügav ja rikkaliku saagi saamiseks on vaja väetist ning maaparandustöid, milleks pole võimalusi. Seepärast selles ümbruskonnas võib (või võis vähemalt tol ajajärgul, millest on jutt) näha väga vähe ülesharitud põllumaid, küll aga hakkab kõikjal silma laiu nõmmesid, kus kasvavad ainult kanarbik ja leetpõõsad. Seal, kus lõpevad nõmmed, algavad kõrged rohtlad kidurate puudesaludega, mille väänlevates ja vaevatud okstes puhuvad karmid tuuled.

      See, kes igatseb näha ilusaid puid, peab kõrgmaalt laskuma alla orgudesse, jõgede kallastele või kitsastele luhtadele, kus kasvavad tugevad tammed ja võimsad kastanid.

      Ühes seesuguses orus, oja kaldal, mille vesi kiiresti ruttab ühte Loire’i harujõkke, asetseb maja, kus ma veetsin oma esimesed eluaastad.

      Kuni kaheksanda eluaastani polnud ma kordagi näinud meest selles majas; siiski ei olnud mu ema lesk, kuid ta mees, nagu paljud teisedki ümbruskonna töölised, töötas kiviraidurina Pariisis; ta polnud käinud oma kodukohas sellest ajast peale, mil ma hakkasin ümbritsevat elu nägema ja mõistma. Ainult aeg-ajalt saatis ta enesest teateid mõne kodukülla tagasipöörduva seltsimehega.

      „Ema Barberin, teie mehe käsi käib hästi; ta käskis mul teile öelda, et tööd leidub küllaldaselt, ja edasi anda raha. Kas soovite üle lugeda?”

      Ja see oli kõik. Ema Barberin oli rahul nende teadetega: mees on hea tervise juures, tööd jätkub ja ta teenib oma leiva.

      Seda, et isa Barberin jäi Pariisi nii kauaks, ei tulnud mõista mitte nii, nagu oleks ta elanud halvas läbisaamises oma naisega, vaid ta elas Pariisis sellepärast, et töö teda seal kinni hoidis. Vanas eas kavatses ta tulla tagasi ja elada oma vana naisega vahepeal kogutud säästudest, kaitstuna viletsuse eest neil aegadel, mil aastad on neilt mõlemailt röövinud jõu.

      Ühel novembripäeval, õhtuhämaruse ajal, peatus meie aiavärava taga mees, keda ma ei tundnud. Ma olin parajasti maja lävel ja murdsin hagu. Ta vaatas üle värava minu poole ja küsis, kas siin elab ema Barberin.

      Ma palusin tal sisse astuda.

      Ta lükkas värava kääksudes lahti ning astus aeglasel sammul maja poole.

      Veel kunagi pole ma näinud niivõrd poriga ülepritsitud inimest; teda katsid üleni mudalahmakad, ühed juba kuivanud, teised alles märjad, ja teda vaadates võis aimata, et ta on halbadel teedel kaua matkanud.

      Meie häältekõmina peale ruttas sinna ema Barberin ja hetkel, mil võõras astus üle läve, sattusid nad teineteisega vastamisi.

      „Ma toon uudiseid Pariisist,” ütles mees.

      Neid nii lihtsaid sõnu olime kuulnud enam kui üks kord, kuid häälekõla, millega neid öeldi seekord, ei sarnanenud üldse sellega, mis varem saatis neid sõnu: „Teie mehe käsi käib hästi ja tööd leidub küllaldaselt.”

      „Oh, mu jumal!” hüüdis ema Barberin käsi kokku pannes. „Jérôme’iga on juhtunud mingi õnnetus.”

      „Jah, tõepoolest, kuid ärge ehmatage end sellepärast haigeks; teie mees on haavatud, see on tõsi, kuid ta pole surnud. Väga võimalik, et ta jääb vigaseks. Praegu viibib ta haiglas. Ma olin tema voodinaaber ja kuna ma pöördusin tagasi koju, palus ta mind teile mööda minnes sellest teatada. Ma ei või kauem peatuda, sest pean veel kolm ljööd ära käima ja peatselt jõuab öö kätte.”

      Ema Barberin, kes tahtis õnnetusest rohkem teada saada, palus võõrast jääda õhtusöögiks; teed on halvad, räägiti huntidest, keda olevat nähtud metsades, mistõttu oleks parem teele asuda järgmisel hommikul.

      Võõras istus kolde juurde nurka ja söögi ajal jutustas ta meile, kuidas õnnetus oli juhtunud: Barberin oli pooleldi lömastatud kokkuvarisenud tellingute all, aga kuna tehti kindlaks, et ta tol ajal ei pidanud viibima kohal, kus õnnetus teda tabas, keeldus ettevõtja maksmast talle vähimatki kahjutasu.

      „Vaesel Barberinil ei olnud õnne,” jätkas mees, „mitte raasugi õnne, sest leidub kavalaid, kes oleksid selle ära kasutanud rahategemiseks, pensioni määramiseks, aga teie mees ei saa midagi.”

      Samal ajal kui ta kuivatas püksisääri, mis paksu mudakorra tõttu kangeks muutusid, kordas ta siira kahetsusega sõnu „mitte raasugi õnne”, – mis näitas, et ta ise oleks end meeleldi lasknud kõrge pensioni lootuses vigastada.

      „Siiski,” ütles võõras oma jutustust lõpetades, „ma andsin talle nõu alustada ettevõtjaga protsessi.”

      „Aga protsess maksab ju palju!”

      „Seda küll, aga protsessi võib võita!”

      Ema Barberin oleks meeleldi sõitnud Pariisi, kuid teda kohutas nii pikk ja kallis reis.

      Järgmisel hommikul läksime alla külla, et küsida nõu küreelt. Küree ei soovitanud teele asuda, kui pole ette teada, kas ema Barberin saab olla kasulik oma mehele. Ta kirjutas haigla vaimulikule, kus Barberini raviti, ja mõne päeva pärast saabus vastus, milles teatati, et ema Barberinil ei tarvitse teele asuda, ent ta peab saatma teatava summa oma mehele, kes kavatseb alustada protsessi ettevõtjaga, kelle juures ta oli vigastada saanud.

      Möödusid päevad, möödusid nädalad ja aeg-ajalt saabusid kirjad, kus nõuti uusi rahasaadetisi; viimases kirjas, mis oli tungivam kui eelmised, teatati, et kui raha enam pole, tuleb selle hankimiseks lehm ära müüa.

      Ainult need, kes on elanud maal talupoegade keskel, teavad, milline ahastus ja valu peitub neis kolmes sõnas: „Lehm ära müüa!”

      Loodusteadlase silmis on lehm mäletseja; jalutajale loom, kes kaunistab maastikku, kui ta musta kastemärja nina rohu seest üles tõstab; linnalapsele on lehm kohvipiima ja koorejuustu allikaks; kuid talupojale endale on lehm midagi palju enamat ja paremat. Olgu talupoeg nii vaene kui tahes, olgu ta pere ükskõik kui arvukas, aga ta on kaitstud nälja eest, kui tal on laudas lehm. Päitseid pidi või lihtsalt sarvede ümber seotud nööri pidi karjatab laps lehma rohtukasvanud teeäärtel, seal, kus karjamaa ei kuulu kellelegi, ja õhtul piisab võid kogu perele supi sisse panemiseks ja piima kartulitele kastmeks; isa, ema ja lapsi, nii suuri kui väikesi – kõiki toidab lehm.

      Ka meie, ema Barberin ja mina, elatusime nii hästi oma lehmast, et ma kuni tolle ajani peaaegu üldse liha ei söönud. Kuid lehm polnud üksi meie toitja, vaid ka meie hea kaaslane ja sõber, sest ei tarvitse sugugi arvata, et lehm on rumal loom, vaid otse vastupidi, ta on väga arukas ja tal on moraalseid eeldusi, mida võib kasvatuse teel temas välja arendada. Meie hellitasime oma lehma, vestlesime temaga ja ta mõistis meid ning omalt poolt oskas ta väga hästi oma suurte ümmarguste silmadega, mis olid täis leebust, meile mõista