Perekonnata. Hector Malot

      Ja see mõte ahvatles mind veelgi aplamalt nautima rõõmu, mida mulle valmistas proua Milligani ja Arthuri õrn kohtlemine.

      Ometi ei tohtinud ma elus olla liialt paljunõudlik õnne suhtes, ja kuna ma jään igavesti ilma emata, ilma vennata ja ilma perekonnata, siis pean end tundma õnnelikuna vähemalt sõprugi omades.

      Ma pidin olema õnnelik ja ma tundsingi ennast tõeliselt õnnelikuna.

      Ent siiski, nii veetlev kui mulle mu uus elu tunduski, pidin ma ometi sellest peatselt loobuma ja oma vanade eluviiside juurde tagasi pöörduma.

      XIII

      LEITUD LAPS

      Aeg oli selle reisi kestel möödunud kiiresti ja mu isanda vanglast vabanemise silmapilk jõudis kätte.

      Mida kaugemale sõitsime Toulouse’ist, seda enam hakkas mind see mõte piinama.

      Nii imekaunis oli selliselt sõita laeval, ilma vaevata ja ilma muredeta; kuid vett mööda sõidetud tee tuli jalgsi tagasi matkata.

      Ja see polnud kaugeltki enam nii ahvatlev: ei ole enam pehmet voodit, ei ole enam kreeme ega kooke, ei ole enam hubaseid ühiselt veedetud õhtuid laua juures.

      Ja veelgi valusamalt puudutas mind see, et tuli lahkuda Arthurist ja proua Milliganist; pidin loobuma nende lembusest ja nad kaotama, nagu olin juba kaotanud ema Barberini. Kas ma armastasin ja olin armastatud vaid selleks, et mind julmalt kistaks nende juurest, kellega tahaksin elada koos kogu oma elu?

      Võin öelda, et see mure oli nende säravate päevade ainuke pilv.

      Lõpuks ühel päeval otsustasin sellest kõnelda proua Milliganile ja temalt küsida, kui palju kulub mul aega Toulouse’i tagasijõudmiseks, sest tahtsin olla vangla ukse ees hetkel, mil mu isand sealt väljub.

      Kuuldes kõneldavat lahkumisest, hüüdis Arthur valjusti:

      „Ma ei taha, et Rémi meie juurest lahkub!”

      Vastasin, et ma pole vaba, et ma kuulun oma isandale, kellele mu vanemad on mu üürinud, ja et ma pean jätkama oma teenistust tema juures päeval, mil ta mind vajab.

      Ma kõnelesin oma vanematest ega lausunud sõnagi, et nad tõeliselt polnudki mu isa ja ema, sest siis oleksin pidanud tunnistama, et olen leitud laps; kuid see oli häbi, mida ma ei suutnud omaks võtta, sest sellest ajast alates, mil ma hakkasin taipama, nägin ma oma külas, kui suure põlastusega suhtuti alati lastesse, kes elasid varjupaigas: leidlapsed! Mulle näis, et see oli kõige häbiväärsem asi maailmas. Mu isand muidugi teadis, et ma olen leitud laps, aga tema oli mu isand. Ent ma oleksin pigem surnud suletud suuga, kui avaldanud proua Milliganile ja Arthurile, kes suhtusid minusse kui väärilisse, et olen leitud laps; nad oleksid mu siis eneste juurest põlastusega eemale lükanud ja minema kihutanud!