Perekonnata. Hector Malot
minuga nii heatahtlikult, ta hääl kõlas nii leebelt, ta pilk tundus nii lahke ja nii julgustavana, et ma otsustasin kõnelda tõtt. Ja muide, miks ma oleksingi pidanud vaikima?
Ja ma jutustasingi talle, miks olin sunnitud lahkuma Vitalisest, kes mõisteti vangi selle eest, et ta minu kaitseks välja astus, samuti sellest, kuidas ma pärast Toulouse’ist lahkumist polnud teeninud ainsatki soud.
Sel ajal kui ma rääkisin, mängis Arthur koertega, kuid siiski kuulas ta kogu juttu.
„Oh, küll teil võib olla nälg!” hüüdis Arthur. Selle sõna juures, mida mu trupi liikmed nii hästi tundsid, hakkasid koerad haukuma ja Joli-Coeur kratsis raevukalt kõhtu.
„Oh, ema!” hüüdis Arthur.
Daam mõistis seda palvet. Ta ütles võõras keeles mõned sõnad naisele, kes pistis pea poolavatud ukse vahelt välja ning peaaegu kohe selle järel lükkas meie juurde väikese kaetud laua.
„Istuge, mu laps,” ütles daam.
Ma ei lasknud end selleks paluda; asetasin vaid harfi kõrvale ja istusin kiiresti laua taha. Koerad asusid ringi minu ümber ja Joli-Coeur seadis ennast mu põlvele.
„Kas teie koerad söövad leiba?” küsis Arthur.
Kas nad söövad leiba! Ulatasin igaühele tüki, mille nad niuhti alla neelasid.
„Ja ahv?” küsis Arthur.
Kuid Joli-Coeuri eest polnud enam tarvis hoolitseda: sellal kui ma söötsin koeri, oli ta haaranud tüki pasteeti, millega ta laua all endal suu lämbumiseni täis toppis. Nüüd võtsin ka mina omakorda pasteeditüki, ja kuigi ma sellega ennast Joli-Coeuri kombel ei lämmatanud, siis neelasin ma selle igatahes sama aplalt alla kui temagi.
„Vaene laps!” ütles daam mu klaasi täites.
Arthur aga vaikis, kuid ta vaatles meid pärani silmil, kahtlemata hämmastatud meie suurest söögiisust, sest apluses ei jäänud me üksteisest keegi maha, isegi mitte Zerbino, kellel ometi pidi varastatud lihast kõht täis olema.
„Kus oleksite te täna lõunatanud, kui te meid poleks kohanud?” küsis Arthur.
„Ma arvan, me poleks üldse lõunatanud.”
„Aga kus te lõunatate homme?”
„Ehk leiame homme sama õnneliku juhuse kui täna.”
Arthur jättis minu küsitlemise ning pöördus oma ema poole ja nad kõnelesid kaua võõras keeles, mida ma olin juba kuulnud. Arthur näis paluvat midagi, millega ema ei tahtnud nõustuda, või vähemalt millele ta tõi vastuväiteid.
Siis pööras Arthur oma pea uuesti minu poole, kusjuures ta keha jäi liikumatuks.
„Kas te tahaksite jääda meie juurde?” küsis ta.
Ma jäin talle sõnatult otsa vaatama, sest küsimus tuli mulle täiesti ootamatult.
„Mu poeg küsib, kas te tahaksite jääda meie juurde?”
„Sellele laevale?”
„Jah, sellele laevale. Mu poeg on haige ja arstide ettekirjutuse kohaselt peab ta niiviisi laua külge seotult lamama, nagu ise näete. Et tal ei hakkaks igav, siis sõidutan teda selle laevaga. Teie jääksite meiega, teie koerad ja ahv annaksid etendusi Arthurile, kes oleks nendele publikuks. Ja teie, kui te olete nõus, mu laps, mängite meile harfi. Sel teel osutate meile teene ja meie omalt poolt saame ehk teile olla kasulikud. Teil pole tarvis endale iga päev otsida uut publikut, mis teievanusele lapsele pole kindlasti kerge.”
Laevale! Ma polnud iialgi olnud laeval, kuigi olin seda nii väga soovinud. Hakkan elama laeval, vee peal – milline õnn!
See oli esimene mõte, mis mul tekkis ja mind otsekohe pimestas. Milline unelm!
Mõne sekundi jooksul ma mõistsin, kui palju õnne peitus mulle selles ettepanekus ja kui suuremeelne oli selle ettepaneku tegija.
Ma võtsin daami käe ja suudlesin seda.
Seesugune tänuavaldus näis teda liigutavat ja sõbralikult, peaaegu õrnalt silitas ta mitu korda mu laupa ja ütles:
„Vaene väike!”
Kuna ta palus mind mängida harfi, siis pidasin ma oma kohuseks seda soovi viivitamatult täita: kiirustamisega tahtsin näidata oma head tahet, aga ühtlasi ka oma tänulikkust.
Võtsin oma mänguriista, läksin laeva ninasse ja hakkasin mängima.
Samal ajal pani daam väikese hõbedase vile huultele ja vilistas läbilõikavalt.
Katkestasin silmapilkselt mängu, kuna ei teadnud, miks ta vilistas: kas tahtis ta mulle märku anda, et mängin halvasti, või soovis ta, et ma vaikiksin?
Arthur, kes jälgis kõike, mis tema ümber toimus, taipas kohe mu segadust.
„Ema vilistas selleks, et hobused hakkaksid edasi liikuma,” ütles ta.
Tõepoolest, laev, mis oli eemaldunud kaldast, hakkas libisema kanali vaiksel veel. Hobused vedasid, vesi pladises vastu kiilu ja mõlemal kaldal liikusid meist mööda puud, mida valgustasid loojuva päikese längus langevad kiired.
„Kas te ei sooviks mängida?” küsis Arthur.
Ja peanoogutusega kutsus ta oma ema enda juurde, võttis ta käe ja hoidis seda kogu aja, mil ma mängisin mitmesuguseid lugusid, mida mu isand oli mulle õpetanud.
XII
MINU ESIMENE SÕBER
Arthuri ema oli inglanna, nimega proua Milligan. Ta oli lesk ja Arthur oli ta ainuke laps – vähemalt ainuke elus olev laps, sest tal oli olnud ka vanem poeg, kes oli saladuslikul viisil kaduma läinud.
Kuuekuisena oli laps kas kadunud või varastatud ja hiljem ei leitud enam mingeid jälgi. Pealegi ei saanud proua Milligan otsekohe korraldada tagaotsimist, sest ta mees oli sel ajal suremas ja ka ta ise haigestus väga raskelt, viibis meelemärkuseta ning teadmatuses, mis tema ümber toimub. Kui ta uuesti teadvusele tuli, selgus talle, et ta mees on surnud ja poeg kadunud. Lapse tagaotsimine oli jäänud tema mehevenna James Milligani hooleks, kuid see valik polnud kuigi õnnestunud, sest mehevenna huvid olid otse vastupidised vennanaise huvidele. Kui ta vend oleks surnud lastetult, oleks tema ise olnud venna varanduse pärija. Tema tagaotsimistel polnud mingisuguseid tulemusi: Inglismaal, Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal ega Itaalias ei leitud ärakadunud lapsest vähimatki jälge.
Sellest hoolimata ei pärinud James Milligan oma venna varandust, sest seitse kuud pärast mehe surma sündis proua Milliganile poeg – seesama väike Arthur.
Kuid arstide arvates ei olnud sel kidural ja haiglasel lapsel elulootust, ta surm võis olla vaid lühema aja küsimus ja James Milligan pidi lõpuks ikkagi pärima oma vanema venna tiitli ja varandused, sest pärimisseadused pole kõigis maades ühesugused ja Inglismaal lubavad need teatavatel asjaoludel mehe venda lugeda pärijaks vennanaise kahjuks.
Vennapoja sündimisega James Milligani lootused ei purunenud, vaid lükkusid ainult edasi: tal tarvitses vaid oodata.
Ja ta ootas.
Kuid arstide ennustused ei läinud täide. Arthur jäi küll haiglaseks, kuid ei surnud, nagu kindlalt arvati. Ema hoolitsus andis talle elu – ime, mis, jumal tänatud, kordub üsnagi sageli.
Paarkümmend korda arvati ta olevat kadunud ja paarkümmend korda ta päästeti. Üksteise järel, aga mõnikord isegi korraga tabasid teda haigused, mille ohvriks võivad langeda lapsed.
Viimasel ajal oli Arthurit tabanud kohutav haigus, niinimetatud koksalgia, mille kolle pesitses puusas. Selle haiguse ravimiks soovitati väävlirikast mineraalvett, mille pärast proua Milligan oligi sõitnud Püreneedesse. Kuna aga see ravim ei andnud tulemusi, siis soovitati talle hoida haiget alaliselt lamavas asendis, ilma et ta tohiks kordagi jalgadele tõusta.
Siis oligi proua Milligan lasknud Bordeaux’s ehitada laeva, millel asusin nüüd ka mina.
Proua Milligan ei suutnud kujutleda, et ta võiks oma poega hoida suletuna majja, kus see sureks igavusest ja õhupuudusest.