Perekonnata. Hector Malot
väikesest tükikesest, saaksime igaüks pool naela, kuid see polnud jõukohane mu rahakotile.
Leib maksis viis soud nael ja kui ma oleksin võtnud kaks naela, oleks see maksnud kümme soud ja mu üheteistkümnest soust oleks mulle järele jäänud vaid üksainus sou.
Ma ei tohtinud lasta end ahvatleda niisugusele pillamisele enne, kui järgmine päev polnud kindlustatud. Ostes aga ainult poolteist naela, mis maksaks seitse soud ja kolm santiimi, jääks mulle homseks kolm soud ja kaks santiimi, seega küllalt, et mitte surra nälga ja oodata juhust teenida veidi raha.
See arvestus oli mul kiiresti tehtud ja ma palusin pagarinaist võimalikult kindlal ilmel mitte lõigata mulle üle poolteise naela, millest mulle täielikult piisab.
„Hea küll, hea küll,” vastas ta.
Ja lõikas ilusa kuuenaelase leiva küljest, mille meie meeleldi oleksime kõik ära söönud, nõutud tüki ja viskas kaalule, sellele kerget tõuget andes.
„Siin on veidi rohkem, kahe santiimi eest,” ütles ta ja mu kaheksa soud kadusid laekasse.
Ma olen näinud, kuidas inimesed kahte tagasiantud santiimi vastu ei võta, öeldes, et nad ei tea, mida nendega peale hakata; mina oleksin need oma kaks santiimi igatahes vastu võtnud, kuid siiski ei julgenud ma neid küsida ja väljusin sõnagi lausumata, oma leiba tugevasti kaenlasse surudes.
Koerad hüplesid rõõmsalt minu ümber, kuna Joli-Coeur kiskus mind tasakesi karjudes juustest.
Me ei läinud kuigi kaugele.
Panin oma harfi esimese tee ääres leiduva puu najale ja viskasin enese rohule pikali. Koerad istusid minu vastu: Capi keskel, Dolce ühel ja Zerbino teisel pool. Joli-Coeur, kes polnud väsinud, seisis püsti ja oli valmis näppama leivatükke, mis talle meeldisid.
Leiva jagamine oli küllaltki delikaatne töö; lõikasin viis võimalikult ühesuurust tükki, ja et raasugi sellest kaduma ei läheks, siis andsin ma nad kätte väikeste viiludena, nii et igaüks sai oma järgneva viilu järjekorras, nagu jagatakse toitu sõduritele.
Joli-Coeur, kes tarvitas toitu vähem kui meie, oli jagamisega kõigiti rahul ja ta sai kõhu täis, kuna meie olime ikka veel näljased. Ahvi osast jäi seitse viilu järele, neist kolm pistsin ma kotti, et oleks hiljem midagi koerte jaoks, kuna neli järelejäänud viilu jagasime meie nelja vahel nii, et igaüks sai ühe viilu – see oli meile lisatoiduks ja magusroaks ühtlasi.
Ehkki taoline pidusöök andis väga vähe põhjust lauakõnedeks, tundus see silmapilk mulle siiski kõige kohasemana, et pöörduda mõne sõnaga oma kaaslaste poole. Loomulikult pidasin ma ennast nende juhiks, kuid ma ei pidanud ennast neist siiski niivõrd kõrgemaks, et jätta neid täielikku teadmatusse sellest raskest olukorrast, milles viibisime.
Päris kindel, et Capi aimas mu kavatsust, sest ta vahtis mulle otsa oma suurte, tarkade ja lembete silmadega.
„Jah, mu sõber Capi,” ütlesin ma, „jah. mu sõbrad Dolce, Zerbino ja Joli-Coeur, jah, mu kallid kaaslased, mul on teile halb uudis: me ei näe oma peremeest enne kahte kuud.”
„Auh!” hüüdis Capi.
„See on väga kurb kõigepealt temale, aga samuti ka meile. Tema toitis meid kõiki ja tema äraolekul satume kohutavasse olukorda: meil pole raha.”
Selle sõna peale, mida Capi teadis väga hästi, tõusis ta tagumistele jalgadele ja hakkas ringi käima, nagu oleks ta sooritanud korjandust „lugupeetud seltskonna” ees.
„Sa tahad, et me annaksime etendusi,” jätkasin mina. „See on kahtlemata väga hea nõu, aga kas me midagi teenime? Kõik seisab selles. Meie etenduste õnnestumisest sõltub kõik, sest ütlen teile ette, et meil pole rohkem varandust hinge taga kui kolm soud. Tähendab, peame püksirihma pingutama. Kuna meie lood on sellised, siis ma julgen loota, et te saate aru seisukorra tõsidusest ja selle asemel, et mängida mulle mõnd halba vempu, kasutate oma võimeid meie trupi heaolu huvides. Ma nõuan teilt kuulekust, kainust ja julgust. Oleme üksmeelsed ja lootke minule, nagu mina loodan teile.”
Ma ei julge väita, et mu kaaslased mõistsid mu improviseeritud kõne kõiki peensusi, aga kindlasti mõistsid nad selle peamist mõtet. Meie isanda puudumise tõttu nad aimasid, et toimub midagi tõsist, ja ootasid minult selgitust. Kui nad vahest ei mõistnud kõike, mida ma neile ütlesin, olid nad vähemalt rahul minu käitumisega nende suhtes ja avaldasid rahulolu oma tähelepanelikkusega.
Kui ma kõnelen nende tähelepanelikkusest, siis kõnelen ma ainult koertest, sest Joli-Coeur ei suutnud oma mõtteid kuigi kauaks ühe ja sama asja juurde koondada. Minu kõne esimest osa oli ta kuulanud kõige elavama huviga, aga juba paarikümne sõna järel ronis ta puu otsa, mis kattis meid oma lehestikuga, ning eelistas lõbustada end kiigutamisega ja oksalt oksale hüppamisega. Capi poolt oleks mind taoline teotus sügavalt solvanud, kuid Joli-Coeurilt olin ma harjunud kõike ootama: ta oli mõtlematu ja tühja koluga ning lõpuks tuli aru saada, et ta tahtis pisut lõbutseda.
Tunnistan, et oleksin meeleldi teinud sedasama, oleksin tema kombel suure naudinguga kiikunud okstel, kuid mu ameti tähtsus ja väärikus ei lubanud mulle enam taolisi meelelahutusi.
Pärast lühikest puhkust andsin signaali edasiliikumiseks. Pidime teenima raha öömaja eest maksmiseks, aga igal juhul homse toidu tarvis, sest oli arvata, et hoiame kokku ja magame lageda taeva all.
Umbes tunniajalise matka järel nägime küla, mis tundus olevat mu kavatsuste teostamiseks kohane.
Eemalt paistis küla üsnagi viletsana ja järelikult ei võinud me loota seal kuigi heale kassale, aga see mind enam ei kohutanud, sest sissetulekute suhtes polnud ma kuigi nõudlik ja ma mõtlesin, et mida väiksem küla, seda vähem on seal võimalusi sattuda kokku politseinikuga.
Korrastasin oma komödiantide tualetid ja sammusime külla sisse nii ilusas reas kui vähegi võimalik. Kahjuks puudus Vitalise vilepill ja ka tema auväärne välimus, millega ta meenutas rügemendi trummilööjalt ja äratas alati üldist tähelepanu. Mul puudusid tema pikk kasv ja tema nii väljendusrikas pea; mina ju olin kasvult päris lühike ja kõhetu ning mu näos võis peegelduda pigem kartlikkus kui enesekindlus.
Marssides vaatasin ma paremale ja vasakule, et näha, missugust muljet me avaldame. See oli vägagi keskpärane: tõsteti vaid korraks pead ning keegi ei järgnenud meile.
Jõudnud väikesele väljakule, mille keskel plataanide varjus asetses purskkaev, võtsin oma harfi ja hakkasin mängima üht valssi. Muusika oli lõbus, mu sõrmed libisesid kergelt üle keelte, kuid mu südant vaevas raske mure ja mulle endale tundus, et kannan oma õlgadel tohutut koormat.
Käskisin Zerbinol ja Dolcel valssi tantsida. Nad kuulasid otsekohe mu sõna ja hakkasid muusika taktis ringi keerlema.
Kuid keegi ei võtnud vaevaks meid vaatama tulla, ehkki ma nägin ukselävedel naisi, kes kudusid või vestlesid omavahel.
Jätkasin mängimist ja Zerbino ning Dolce jätkasid valsi tantsimist.
Ehk läheneb meile siiski mõni inimene. Aga kui tuleb juba üks, siis järgneb talle ka teine, siis kümme ja siis kakskümmend.
Ent ma võisin mängida ning Zerbino ja Dolce võisid tantsida niipalju kui tahes, aga inimesed ei tulnud majadest välja, nad isegi ei vaadanud enam meie poole.
See ajas meeleheitele.
Aga ma ei heitnud siiski veel meelt, mängisin valjemini, helistasin oma harfi keeli nii, et need ähvardasid katkeda.
Korraga üks väike laps, nii väike, et ta arvatavasti tegi oma esimesi samme, eemaldus maja läve juurest ja tatsas meie poole.
Nüüd järgneb talle kahtlemata ema, ema järel tuleb sõbranna ja nii kogunevad meile peatselt pealtvaatajad ning meie kassa ei jää tühjaks.
Mängisin veidi tasemini, et last mitte hirmutada, vaid lähemale meelitada.
Käekesed ette sirutatud, väikestel jalgadel taarudes, tuli ta aeglaselt lähemale.
Ta astus aina edasi, jõudis juba päris lähedale ja mõne sammu järel oleks ta olnud meie juures.
Ema