Perekonnata. Hector Malot
parajasti „Kõhuhaiget” ja kuna see oli selle komöödia esimene etendus Toulouse’is, siis jälgis publik seda väga suure tähelepanuga.
Politsei vahelesegamine tekitas nurinat ja hüüdeid:
“Ärge segage!”
“Laske etendus lõpetada!”
Kuid Vitalis nõudis käeviipega rahu ja teda kuulati.
Siis võttis ta peast kübara, nii et suletutt pühkis liiva – sedavõrd alandlik oli mu isanda tervitus – , ning kolme sügavat kummardust tehes astus ta politseiniku juurde.
„Kas ülihiilgav võimuesindaja ei öelnud, et pean oma näitlejatele suukorvid pähe panema?” küsis ta.
„Jah, pange oma koertele otsekohe suukorvid pähe.”
„Suukorvid Capile, Zerbinole ja Dolcele!” hüüdis Vitalis, pöördudes seejuures rohkem publiku kui politseiniku poole. „Teie suursugusus ei mõtle seda ometi tõsiselt! Kuidas saab kuulus arst Capi, keda tuntakse kogu maailmas, välja kirjutada kõhtu lahtistavaid medikamente, et vabastada õnnetu härra Joli-Couer ülearusest sapist, kui nimetatud Capi kannab oma nina otsas suukorvi? Iseasi, kui oleks tegemist mingisuguse muu instrumendiga, mis sobiks veidi paremini tema arstiametiga.”
Nendele sõnadele järgnes publikult suur naerulagin, kus laste heledad hääled segunesid nende vanemate kurguhäältega.
Vitalis, julgustatud sellest üldisest heakskiidust, jätkas:
„Ja kuidas saab veetlev Dolce, meie haigepõetaja, kasutada oma kõneosavust ja võlu, et ahvatleda meie haiget laskma enesel pühkida ja puhastada sisikonda, kui ta oma nina otsas kannab riistapuud, mida ülihiilgav võimuesindaja tahab talle peale sundida? Ma küsin seda lugupeetud seltskonnalt ja palun teda aupaklikult selles küsimuses oma seisukoht avaldada.”
Lugupeetud seltskond, kellel paluti oma seisukoht avaldada, ei vastanud otseselt, kuid naer rääkis tema eest: julgustati Vitalist, pilgati politseinikku ja naerdi Joli-Coeuri grimasside üle: ahv oli pugenud „ülihiilgava võimuesindaja” selja taha, moonutas nägu, pani politseiniku eeskujul käed risti, siis asetas käed puusa, viskas pea selga – tehes seda kõike naljategevate näomoonutuste ja kehaväänamiste saatel.
Vitalise kõnest ülesärritatud ja publiku naerust meeleheitele viidud politseinik, kes ei jätnud endast just kannatliku inimese muljet, pöördus järsult ringi.
Ent nüüd sattus ta vastamisi ahviga, kes hoidis oma kätt praalivalt puusas. Mõne hetke vältel põrnitsesid inimene ja loom teineteist, otsekui sooviksid nad selgusele jõuda, kumb langetab esimesena silmad.
Lärmakas publiku naerupuhang katkestas selle stseeni.
„Kui homme teie koerad pole suukorvidega,” karjus politseinik meid rusikaga ähvardades, „siis annan teid kohtusse! Võtke seda arvesse!”
„Homseni, sinjoor, homseni,” vastas Vitalis.
Ja ta saatis pikil sammel kaugenevat politseinikku sügava, peaaegu maani kummardusega, kuni see silmist kadus. Seejärel jätkasime oma etendust.
Ma arvasin, et mu isand ostab nüüd koertele suukorvid, kuid ta ei teinud midagi seesugust ja õhtu möödus, ilma et ta oleks tüli politseinikuga isegi enam meelde tuletanud.
Siis kogusin ma julgust ja hakkasin sellest ise kõnelema.
„Kui teie ei taha, et Capi homsel etendusel lõhuks ära oma suukorvi,” ütlesin ma oma isandale, „siis ma arvan, peaksime teda sellega juba varem harjutama. Kui teda valvata, siis ta ehk harjub sellega ära.”
„Kas sa siis arvad, et ma pistan neile raudpuurid pähe?”
„Nojah, aga mulle näib, et politseinik kavatseb teid tõsiselt kimbutada.”
„Sa oled maapoiss, ja nagu kõik maainimesed, kaotad pea hirmust politsei ja sandarmite ees. Ole täiesti mureta, ma korraldan homme asja nii, et politseinik ei saa mind kohtusse kaevata ja mu õpilastel ei tarvitse end tunda liialt õnnetuina. Aga ühtlasi hoolitsen ma selle eest, et ka publik end pisut lõbustada saaks. See politseinik peab kindlustama meile enam kui ühe hea kassa ja mängima koomilist osa näidendis, mille ma tema jaoks koostan. See toob veidi vaheldust meie mängukavasse ja saame ka ise pisut naerda. Selleks lähed sa homme sinna üksinda koos Joli-Coeuriga. Sa tõmbad vahepeal nöörid üles ja mängid mõne lookese harfil. Ja niipea kui publikut on kogunenud juba rohkesti ja politseinik ilmub kohale, tulen ka mina koos koertega. Ja siis algabki kohe naljamäng.”
Mulle ei meeldinud põrmugi minna üksi sel kombel meie etendust ette valmistama, kuid ma hakkasin juba oma isandat veidi paremini tundma ja teadsin, millal ma võin talle vastu ajada ja millal mitte; oli täiesti selge, et praeguses olukorras polnud mul mingit lootust mõjustada teda loobuma naljavembust, mida ta kavatses etendada, ja ma otsustasin alistuda.
Järgmisel päeval läksin meie tavalisele kohale ja tõmbasin nöörid üles. Jõudsin vaevalt mängida mõned taktid, kui publikut juba kõikjalt kokku voolama ning nööri ümber kogunema hakkas.
Viimasel ajal, aga eriti kui viibisime Pau’s, õpetas mu isand mulle harfimängu ja ma võisin juba päris hästi mängida üksikuid lugusid, nende hulgas ka üht Napoli laulukest, mida ma laulsin harfi saatel ja mis tõi mulle alati kiiduavaldusi.
Olin juba mitmekülgne kunstnik ja järelikult kaldusin arvama, et edu puhul võin selle kirjutada oma talendi arvele. Kuid sel päeval mõistsin ma väga hästi, et see pole mitte minu lauluke, mille pärast publik nii tugevasti nööridele rõhub.
Need, kes olid eelmisel päeval näinud stseeni politseinikuga, tulid tagasi, ja tõid kaasa rohkesti oma sõpru. Politseinikke ei armastata Toulouse’is, nagu neid ei armastata peaaegu mitte kusagil. Kõik olid uudishimulikud ja tahtsid näha, kuidas vana itaallane päästab oma naha ja veab ninapidi oma vaenlast. Ehkki Vitalis oli lausunud vaid: „Homseni, sinjoor,” said kõik aru, et see vastaste vahel kokkulepitud kohtumise väljakuulutamine oli eelteateks suurele etendusele, milles saab politseiniku arvel naerda ja end lõbustada.
Sellest siis publiku suur tunglemine.
Seepärast mitmed pealtvaatajad, nähes mind üksi Joli-Coeuriga, katkestasid mind ja küsisid, kas itaallane ei tulegi.
„Ta tuleb varsti.”
Ja ma jätkasin oma laulukest.
Kuid ei tulnud mitte mu isand, vaid politseinik. Joli-Coeur märkas teda esimesena, pani kohe käe puusa, viskas pea selga ja hakkas minu ümber edasi-tagasi jalutama, tehes seda kangelt, kõverdunult ja naljaka auväärsusega.
Pealtvaatajad puhkesid naerma ja plaksutasid mitu korda.
See viis politseiniku tasakaalust välja ja ta heitis mulle tulivihaseid pilke.
Endastmõistetavalt kahekordistas see publiku lõbusust.
Mulle eneselegi kippus naer peale, aga samal ajal olin ma ka veidi rahutu. Kuidas see kõik lõpeb? Kui Vitalis oleks kohal, vastaks ta muidugi politseinikule ise. Kuid ma olin seal üksi, ja ütlen avameelselt, et ma ei teadnud, mida vastata politseinikule, kui ta oleks minu poole küsimusega pöördunud.
Politseiniku näoilme ei tõotanud mulle midagi head: selles avaldus metsik viha.
Ta sammus edasi-tagasi minu nööride ees ja iga kord, kui ta minu eest möödus, heitis ta mulle üle õla pilgu, mis pani mind loo halba lõppu kartma.
Joli-Coeur, kes ei taibanud olukorra tõsidust, lõbustas end omakorda politseiniku käitumisega. Ka tema jalutas edasi-tagasi piki nööri, kuid seespool ja iga kord, kui ta minust möödus, vaatas ta mind üle õla nii veidra grimassiga, et publik veelgi enam naerma hakkas.
Kuna ma ei tahtnud politseiniku viha üle piiri ajada, hüüdsin Joli-Coeuri, kuid ahv ei arvanud heaks minu sõna kuulata. Mäng valmistas talle lõbu, ta ei mõtelnudki mulle alistuda, jätkas nüüd oma jalutamist joostes ja lipsas mul käest, kui tahtsin teda kinni nabida.
Ma ei tea, kuidas see juhtus, kuid politseinik, keda vihapuhang pimestas ja kes arvas, et ma kihutan ahvi tema vastu