Perekonnata. Hector Malot
mida ma sulle näitan, kui teeme peatuse, leiame me nende kohtade nimed ja ajaloo, kust meil tuleb läbi matkata. Inimesed, kes on elanud või rännanud neis maakohtades, on minu raamatusse üles märkinud selle, mida nad seal nägid ja teada said. Mul tarvitseb see raamat ainult lahti lüüa ja lugeda, et neid maakohti tundma õppida. Võin neid siis nii selgelt ette kujutada, nagu vaataksin neid oma silmaga, ning saan teada nende ajaloo, nagu oleks seda mulle keegi jutustanud.”
Mina olin üles kasvanud nagu metsinimene, kellel pole mingit ettekujutust tsiviliseeritud maailmast. Sellised sõnad tundusid mulle mingi ilmutusena, mille mõte mulle algul näis arusaamatuna, kuid hakkas siis vähehaaval selguma. Tõsi, mind oli saadetud ka kooli, kuid ma käisin seal ainult kuu aega. Ja selle kuu jooksul ei sattunud minu kätte ainsatki raamatut, mul ei olnud tegemist ei lugemise ega kirjutamisega ega antud mulle ka mingit muud õpetust.
Olukorrast, mis valitseb koolides praegu, ei või muidugi järeldada, et niisuguseid koole ei võinud olla. Ajajärgul, millest kõnelen mina, leidus Prantsusmaal suurel hulgal kogukondi, kus koolid üldse puudusid, ja seal, kus koolid olid olemas, juhatasid neist paljusid õpetajad, kes ühel või teisel põhjusel – kas sellepärast, et nad ise midagi ei osanud, või sellepärast, et neil oli teha midagi paremat – ei andnud nende hoole alla usaldatud lastele mingit õpetust. Nad ainult valvasid laste järele ja arvasid, et see ongi nende peamine ülesanne.
Nii oli lugu ka meie küla koolmeistriga. Väga võimalik, et tal oli mõningaid teadmisi ja ma ei taha teda harimatuses süüdistada, kuid tõde on see, et kogu selle aja jooksul, mis ma tema juures mööda saatsin, ei andnud ta ühtki tundi – ei minu kaaslastele ega ka minule. Kuna ta oma elukutselt oli puukottade tegija, siis meisterdas ta ainult neid, nii et hommikust õhtuni lendasid tema ümber tamme- ja pöökpuulaastud. Iialgi ei kõnelnud ta meiega mitte millestki muust kui äärmisel juhul päris meie vanemate kohta või lausus paar sõna ilmast, kui see juhtus olema kas külm või sajune. Aga lugemisest ja rehkendamisest – mitte iialgi ainustki sõna. Selle oli ta jätnud oma tütre hooleks, kes teda ta koolmeistriametis pidi asendama. Kuna ta tütar oli ametilt õmbleja, siis toimis ta oma isa eeskujul – nii nagu isa töötas oma nikerdusnoaga või uurderauaga, nii laskis tütar kiiresti käia nõelal.
Peab ju ometi millestki elama. Ja kuna meid oli kaksteist õpilast, kellest igaüks maksis viiskümmend santiimi kuus, siis on see täiesti arusaadav, sest kaks inimest ei saa kuuest frangist kolmkümmend päeva elada. Nii täiendasid puukotad ja õmblustöö sissetuleku osas seda, mida kool ei suutnud pakkuda. Ja nii ei õppinud ma koolis mitte midagi, isegi mitte tähti.
„Kas lugema õppida on raske?” küsisin ma Vitaliselt, kui olin tükk aega mõttesse vajunult marssinud.
„Raske on see nendele, kellel on kõva pea, ja veelgi raskem nendele, kellel puudub selleks tahtmine. Kas sul on kõva pea?”
„Ma ei tea, aga ma arvan, kui teie mind lugema õpetaksite, poleks mul puudu heast tahtmisest.”
„Hüva, eks me näe. Meil on selleks aega ees küllalt.”
Aega ees küllalt! Aga miks mitte alustada sellega kohe? Ent ma ei teadnud, kuivõrd raske on lugema õppida, ja seepärast ma kujutlesin, et mul tarvitseb vaid raamat lahti lüüa ja võin seda jalamaid lugeda.
Kui me järgmisel päeval oma teekonda jätkasime, nägin ma oma isandat kummarduvat ja teelt üles tõstvat lauatükki, mis oli pooleldi tolmuga kaetud.
„Siin ongi raamat, millest sa hakkad lugemist õppima,” ütles ta mulle.
Raamat – see lauatükk! Ma vaatasin tema poole, et näha, kas ta minu üle mitte nalja ei heida. Kuna ta aga näis tõsisena, siis silmitsesin ma tema leidu lähemalt.
See oli tõepoolest lauatükk, umbes käsivarre pikkune ja kahe peopesa laiune pöökpuust lauatükk, aga hästi sile. Selle peal ei olnud mingisugust kirja ega joonistust.
Kuidas ja mida lugeda sellelt lauajupilt?
„Su pea töötab,” lausus Vitalis naerdes.
„Kas te tahate mind pilgata?”
„Mitte kunagi, mu poiss. Halva iseloomu parandamiseks võib pilget mõnikord edukalt kasutada, aga kui seda kasutatakse harimatuse puhul, siis on see rumalus nende poolt, kes seda teevad. Oota, kuni meie jõuame selle puudesalu juurde, mis paistab eemalt. Seal me puhkame ja sa näed, kuidas ma õpetan sulle lugemist selle lauatüki abil.”
Jõudsime üsna kiiresti selle puudesalu juurde, panime oma seljakotid maha, istusime juba haljendama hakkavale rohule, mille keskel siin-seal olid karikakrad õitsele puhkenud. Ketist lahti lastud Joli-Coeur ronis ühe puu otsa ning hakkas selle oksi üksteise järel raputama, otsekui tahaks pähkleid alla raputada, kuna koerad, kes olid vaiksema iseloomuga kui ahv ja endastki mõista ka rohkem väsinud, heitsid meie ümber puhkama.
Vitalis võttis nüüd taskust noa ja lõikas laua küljest üsna õhukese liistu, mis tal hästi õnnestus. Siis tegi ta liistu mõlemad pooled kogu pikkuses siledaks ning lõikas seejärel liistu väikesteks neljanurgelisteks tükkideks, saades sel teel kaksteist väikest ühesugust plaadikest.
Ma jälgisin silmadega kogu aeg ta tegevust, kuid pean tunnistama, et hoolimata pingutusest ei suutnud ma ometi taibata, kuidas ta neist väikestest puutükikestest saab teha raamatu, sest lõpuks, kui rumal ma olingi, teadsin ma ometi, et raamat koosneb teatud arvust paberilehtedest, mille peale olid tõmmatud mustad märgid. Siin polnud aga kuskil näha ei paberilehti ega musti märke.
„Iga selle väikese puutüki peale,” sõnas ta mulle, „lõikan ma noaga ühe märgi tähestikust. Nii õpid sa tähed selgeks, ja kui sa neid juba kiiresti ja eksimatult esimesel pilgul ära tunned, laod sa nad üksteise järele ritta ja saad sõnad. Ja siis, kui sa oskad laduda sõnu, mis ma sulle ette ütlen, ongi sul raamatu lugemine selge.”
Varsti olid mu taskud väikesi puutükikesi täis ja ma hakkasin tähestiku märke kohe selgeks õppima. Kuid lugemisoskus oli ikkagi veel midagi hoopis muud, see ei läinud nii kiiresti, kui ma olin lootnud, ja korra ma isegi kahetsesin, et olin avaldanud soovi lugemist ära õppida.
Et olla enese vastu õiglane, siis pean avameelselt ütlema: ma ei kahetsenud mitte laiskuse, vaid enesearmastuse pärast.
Nimelt arvas Vitalis, et samal ajal kui ta õpetab tähestiku selgeks mulle, õpetab ta selle selgeks ka Capile. Koer oli kella numbrilaualt arvud endale meelde jätnud, miks ei peaks ta siis suutma meelde jätta ka tähti?
Ja meile mõlemale hakati koos tunde andma. Minust sai Capi klassikaaslane või, kui soovite, koerast sai minu klassikaaslane. Muidugi mõista ei suutnud Capi hääldada tähti, mida ta nägi, sest ta ei osanud kõnelda. Aga kui meie tähtedega puutükikesed olid asetatud rohule, tõmbas ta oma käpaga välja tähed, mida meie isand nimetas.
Algul jõudsin ma kiiremini edasi kui Capi, aga kui mul oli rohkem mõistust, oli temal palju parem mälu: mida ta kord selgeks õppis, seda pidas ta hästi meeles, ja kuna ta mitte millestki ei lasknud oma tähelepanu kõrvale juhtida, siis ta ei kõhelnud ega eksinud kunagi.
Niipea kui ma eksisin, ei jätnud meie õpetaja kunagi ütlemata:
„Capi õpib lugemise enne selgeks kui Rémi.”
Ja koer, kes neid sõnu kindlasti mõistis, liputas uhkeldades saba.
„Rumalam kui loom – see sobib küll hästi komöödiasse,” lisas Vitalis täiendavalt, „aga tegelikus elus on see muidugi häbiväärne asi!”
Need märkused puudutasid mind nii valusalt, et ma püüdsin kõige suurema hoolega õppida. Ja kui vaene koer ainult nii kaugele jõudis, et suutis tähestiku hulgast oma nime neli tähte välja valida, siis mina jõudsin lõpuks ikkagi raamatute lugemiseni.
„Nüüd, kus sa oskad juba kirja lugeda,” ütles mulle Vitalis, „kas tahaksid ka noodilugemise selgeks õppida?”
„Kui ma oskan nooti lugeda, kas ma siis ka nii laulda oskan, nagu laulate teie?”
Vitalis armastas mõnikord laulda, kuid ta ei teadnud, et mulle tema laulu kuulamine ülisuurt rõõmu valmistas.
„Sa tahaksid