Labida peal. Jüri V. Grauberg
tagant tõusmagi vaid pööras end koos tooliga ning võttis selja tagant lukustatavast kapist vajaliku võtmekimbu. “Näed, siin nad on!”
“Kohe nii ruttu käes?” imestas Osvald sest pea alatihti olid turvaneiud võtmete otsimisega hädas – need olid küll korralike lipikutega ja kirjad peal aga võtmeid oli kapikestes palju, lausa kümnete puntide kaupa ning see ajas piigad tihtipeale segadusse.
“Mis seal ikka otsida?” imestas blond, ulatas võtmekimbu Osvaldile ja lisas: “See on ju ainus lilla lipikuga võtmekimp.”
“Lilla?” mees uuris hoolega lipikut ja arvas: “See on rohkem roosa kui lilla.”
“K-kas-s sa ei tunne vär-rve või?” venitas blond naeratades ja plaksutas silmi.
“Miks ma ei tunne? See lipik on roosa.”
“Lilla!”
“Roosal on roosa, ma tean…” venitas Osvald “Kuldse Trio” moodi laulda.
“Midagi sa ei tea!” nähvas blondiin. “Lilla!”
“Mina või?” Willemit ei olnud veel näha ja Osvald otsustas blondiiniga veidi lõõpida.
“Kui sa värvi ei tunne, siis sina jah!” nurrus Anni üleolevalt naeratades. Tema hääletoonist võis aimata, et ka tema tahtis lihtsalt Osvaldit natukene nokkida.
“Kust sa tead, et ma lilla olen?”
“Sa oled ju moodne mees! Praegusel ajal on väga moekas end homona reklaamida ja olla igasuguste suundumuste suhtes salliv.”
“Kust sa tead, et ma moodne mees olen?” irvitas Osvald. “Et ma üldse mees olen?”
“Kes sa siis oled?” Anni lõkerdas naerda ent talitses end kohe – fuajeesse tuli õuest mitu inimest. Omavahel vesteldes möödusid nad kiirel sammul turvalauast ning suundusid lifti poole.
“Kes ma siis ikka olen?” muigas Osvald ja lisas täpsustuseks: “Vana ja karvane vanamees vist, ei enamat!”
“Oss! Mis sa ajad siin noorele tüdrukule jälle kärbseid pähe!” Willem oli märkamatult fuajeesse tulnud ja ulatas Osvaldile terekäe: “Kas sa võtmed võtsid juba?”
“Näed ju, need roosa lipikuga võtmed …”
“Lilla lipikuga!” itsitas barjääri tagant blondiin ja kissitas rahulolevalt silmi.
“Pup-pup-pupp… Ise oled lilla!” mugises Osvald kui nad Willemiga lifti ukse juurde sammusid.
“Mis sa siis tüdrukule niimoodi ütled?” noomis Willem kuid hetke pärast lisas muheledes: “Ah-haa, kurivaim! Sulle ju meeldivad blondiinid. Mis sa ta’st muidu norid?”
“Pole nad brünettidest etemad midagi!” pareeris Osvald kuid ei saanud südamesopis salata, et blondiinid olid tal eluaeg põlved nõrgaks võtnud ja ühe teise ihuliikme tihtipeale jälle kõvaks teinud. Mis sellest, et tihtilugu valel ajal, vales kohas ja vale blondiini peale.
“Ma tean sind kuradit küll!” naeris Willem ja kissitas lõbusalt silmi. “Sa pead ikka kusagil kellegagi semmima või lorijuttu rääkima.”
“Mis semmija mina enam olen. Aga lorijutu ajamine pole kusagil keelatud.” arvas Osvald.
“Turvanaised muidugi tunnevad sind, aga kui satud näiteks oma lõõpimisega niisuguse vanatüdruku otsa kellel pole üldse naljasoont? Noh, niisuguse peale, kes ei jaga matsu? Mis siis?”
“Mis siis ikka.” ütles Osvald. “Kui ei jaga, siis ei jaga ja sinna pole midagi teha. Tema õnnetus, ei muud!”
“Ei ole see tema õnnetus vaid on hoopis sinu õnnetus!” seletas Willem rahulikult nagu tal kombeks. “Me peame sind siis kui kliendi või lihtsalt korraliku inimese solvajat päevapealt lahti laskma. Niisugust matsi ei saa ju “Seaside Real Estate” oma palgal pidada.”
“Ma ei ole oma teada siin veel kedagi solvanud!” õiendas Osvald. Talle ei meeldinud Willemi jutt kohe sugugi.
“Ega ei olegi ja vaevalt sa kellelegi ilma asjata pahasti ütledki, aga saa aru, mitte kõik ei pruugi sinu naljadest niimoodi aru saada kui sina ehk mõtled.” Willem rääkis nagu kannatlik isa oma lapsele ja mis sellest, et ta Osvaldist oma tosina jagu aastat noorem oli. See-eest oli ta jälle Osvaldist ligi peajagu pikem ja ka tunduvalt kõrgemal ametipostil. “Ja siis tuleb Elmira lauale mingi firma blanketil ettekanne kus on sinu pätiteod kõik üksteise järel üles loetud. Võib-olla rohkemgi veel.”
Osvaldi käekäiku kirjeldades jõuame kunagi arusaamani, et ka niisugune, igapidi tavaline inimene nagu Willem seda oli, võis teinekord iseenesegi teadmata ilmutada lausa prohvetlikku ennustamisvõimet.
“Mina pole ju süüdi, et keegi…”
“Elmira ei hakka uurimagi kas oled süüdi või mitte.” jätkas Willem halastamatult. “Klient on kuningas ja meie peame tegema kõik, et meie kliendid siin püsiksid. “Seaside Real Estate” peab teenima omanikele kasumit.”
“Ja selle nimel ohverdatakse üks kõik kes?”
“Just! Me oleme siin kõik nagu labida peal. Ja mitte ainult meie – ka peremehed ise on labidal.”
“Mismoodi – labidal?” ei taibanud Osvald.
“Kuidas sai siis ei taipa? Muudkui aga võta labidavarrest kinni ja viska kui liigne ukse taha!” muheles Willem. “Omanikud viskavad meid, töölisi ja ülemusi. Äri ja konkurents viskab jälle omanikke. Kapitalism on karm värk ja hoiab kõiki labida peal! Sa tead seda ju isegi väga hästi.”
Jah, seda Osvald teadis. Umbes pool aastat tagasi löödi niimoodi päevapealt minema üks kolmest ehitusmehest. See, viiekümnendates aastates pikk ja vibalik mees oli värvinud rulliga kusagil mingit seina ning oli tõmmanud sinnasamasse läbikäigu ette turvalindi, et inimesed ei käiks põrandal olevate ehitusmaterjalide vahelt läbi ega kannaks jalgadega võimalikku ehitussodi laiali.
Lint olnud küll ees aga see polevat kedagi pidanud. Ikka leidunud keegi kes sealt alt läbi lipsanud ning läbi remonditavate ruumide otsemat teed otsinud. Sellel, ehitaja jaoks õnnetul päeval, olevat üks rinnakas naine kummardunud lindi alt läbi pugedes nii sügavalt, et tema võimsad piimariiulid olnud mehe ees peaaegu sama alasti kui magamistoas. Ehitaja pole muud märganud teha kui ainult ootamatult välja pakutud, uhket rinnapartiid jõllitada. Tema käsi aga rullinud hoolega edasi ja värvirull tõmmanud ka mitu korda üle valge uksepiida mis seinaga ühte värvi saanud. Pärast pidid tema ametivennad selle ukse ja uksepiidad uuesti üle värvima. Uksepiit uksepiidaks, aga prouale ei meeldinud sugugi, et võõras mees tema rinnapartiid jõllitab ja küsis kohe, et kust siia firmasse niisugune mats tööle sai? Ehitaja vastas, et ega tema pole siin ainukene mats, et on veel teisigi, näiteks niisuguseid kes ohutuslintidest midagi ei pea ja võõrastele meestele lausa tasuta striptiisi teevad. Tunni aja pärast kästi ehitusmehel töö lõpetada ja päeva lõpuks sai ta juba lõpparve. Mees pidi lahkuma “poolte kokkuleppel” nagu ta ise pärast irooniliselt muiates ütles. Täpselt samamoodi pidi lahkuma üks hoovikoristaja kes paari aasta eest ühe tema lumelabida ette kakerdanud proua pikemalt mõtlemata “nahhuij” saatis.
“Me tulime nüüd ühe jutiga üles… Õigem oleks olnud hoopis seda timmijat meest all oodata.” arvas Osvald kui ta oli turvaneiu käest saadud võtmetega viimase raudukse lahti teinud ja lamedale katusele astus.
“See mees on ennegi siin käinud. Küll ta siis helistab kui kogemata ära eksib.” arvas Willem.
“Seaside Real Estate’i” “D” korpuse katuselt avanes ilus vaade Balti jaama taga kõrguvale Toompeale ja Tallinna lahele. Samuti võis sealt vaadata Õismäe paneelelamuid ning Mustamäe suusahüppetorni mis justkui kõrge post metsa seest välja kasvas. Teisele poole vaadates võis näha Pirita rannajoont ning seda osa Maarjamäe kompleksist mis majade tagant välja paistis. Need olid Laheveeru tänavalt vaadates küll tüki kaugemal kui näiteks Õismäe. Pilvitu taevas ja ere päike tõid esile kõige erksamad värvid nii linna panoraamis kui ka lahe peal kus Tallinna poole seilav reisilaev sinise mere taustal eriti erkvalgena paistis. Kaugemal