Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav
pole tassinud? Muidugi, siis poleks nad hakanud auke trepikotta lõhkuma. Loodame, et kivi ei saa teise kohta viia. Aga kui saab?"
Nukralt veripunast päikeseloojangut vaadates otsustas Tuutu eesootavale mitte mõelda. Teised olid küll üsna veendunud, et kui kollid olid viimase kui elava hinge ümbruskonnas maha tapnud, siis siirdusid nad mujale, aga Tuutu seda niiväga ei uskunud.
"See manakivi on siiski sihuke tähtis kivi, ei usu, et nad ta päris valveta jätsid. Ehkki mine tea. Nad on ju kõigest zombid. Neil pole vist aruraasugi peas."
Õhtu
Masinad peatusid. Tondiloss kõrgus ähvardava ja süngena nende ees. Autosid lahutas deemonlikust paigast vaid saja meetri laiune muruväljak. Mustavad aknaavad kadusid ööhämarusse ja jõllitasid varjust nagu kurjad silmad.
Siit-sealt põles maja veelgi, valgustades koerte ja vareste räsitud, tühjaks nokitud silmaavadega surnukehi ja saates ümbruskonda musta, lämmatavat tolmu. Esimese trepikoja akendest paistis üles taeva poole sirutuv, rohekas, tukslev helendus, mis valgustas võimsa prožektorina taevatähti, hajudes kosmilises tühjuses. Suur, sinakas, sätendav kuu, otsekui mõne idamaa targa talisman, liikus aeglaselt kuid kindlalt selle hiigelminareti suunas.
"Teeme siva, ega meil enam palju aega ei ole," ärgitas Tuutu joatoruga kuu poole vahtides.
Nad polnud tükk aega kohanud ühtegi kolli. paistis, et zombid olid kuhugi kaugemale laiali valgunud. Ehkki Jürka ja Elli vahepeal isegi automootorid välja lülitasid, ei kuulnud nad mitte ainsatki püssipauku. See tegi kõvasti muret. Ega sõjavägi olnud ometi monstrumite survel taganenud? Olid koletised tõesti piiramisrõngast läbi murdnud?
"Tead, kihuta otse üle muruplatsi, ma ei hooli eriti nende aknaaukude alt läbi sõitmisest, mine tea mis sealt veel võib kaela sadada," hõikas Mehis. Teised olid temaga täiesti nõus. Aeglaselt, nagu hiilides, veeresid rasked autod üle rohuvaiba. Esilaternad valgustasid eemalkonutavat turnikat ja tuttavast ümbrusest julgust saanud Elli lisas gaasi. Jürka püsis tal kindlalt sabas. Siis juhtus midagi, Elli auto hakkas kõikuma ja vajus läbi maapinna kuhugi alla. Kostis vaid mootori jõuratus, Tuutu karje ja eesliikuvast autost oli järel ainult mustendav sügavik. Jürka pidurdas järsult, kuid bensiin pooltühjas mahutis liikus inertsi mõjul edasi ja lükkas ka teise auto üle auguserva alla.
Öö
Votokas, Sergei Ivanovitš ja Vanamees lebasid maja katusel ja olid juba pooleldi apaatsed. Nad vedelesid siin alates sellest hetkest, kui nad imekombel kollide eest mööda tuletõrjeredelit pääsesid. Üksikud, kes neile järgnenud olid, muutis Vanamees vakladeks. Sergei Ivanovitš oli nende vastu võimetu, sest ravitsejavõimetega sai surmata vaid elavaid. Ülejäänute eest peitusid nad ventilatsioonikorstende taha. Kõige hullem oli olnud päeval, kui peletised eemal katusesse auku raiusid. Siis tuias neid siin ringi ligi paarkümmend tükki. Nüüd aga oli taas öö ja katuseaugust tõusis taevasse heleroheline valgussammas.
"See ongi siis maailma lõpp," sõnas Votokas.
"Mina ennast tappa ei suuda," kähistas Sergei Ivanovitš.
"Nüüd ei ole seda vist isegi enam vajagi. Surma riik on juba olemas."
Äkki ajas Vanamees ennast istukile.
"Automürin!" sosistas ta.
Ka teised jäid kuulatama. Tõepoolest, kusagilt kostis raskete veoautode jõrramist.
"Tähendab keegi veel elab," sosistas Vanamees. "Ma ei usu, et need koletised autoga ringi ajavad!"
Kolmik hüppas jalule ja lippas katuseääre juurde. Eemalt, Väike-Maarja poolt, lähenesid kahe veomasina tuled.
"Keegi veel elab," ütles Sergei Ivanovitš lootusega hääles. Masinad lähenesid, peatusid korraks ja pöörasid siis majaesisele muruväljakule, hakates maja poole sõitma. Äkki vajus esimene neist läbi maakamara. Kõik kolm meest katuseserval karjatasid. Hetk hiljem, kui ka teine auto maalõhesse vajus, pöördus Sergei Ivanovitš kramplikult eemale ja hakkas ahastuses soiguma.
"Niipalju siis elavatest."
See oli kõik mida Votokas suutis öelda. Kuid Vanamehele tuli äkki eluvaim sisse.
"Lähme alla. Äkki jäi neist keegi ellu ja vajab meie abi? Näe viimase masina tagaots paistab! See auk ei saa eriti sügav olla!"
Votokas raputas pead.
"Vaata sinna," ja ta osutas käega pargi poole. Sealt ilmus välja salk kohutavaid sõdalasi kes võtsid jooksujalu suuna augu poole.
Vanamehe õlad vajusid longu.
"Niipalju siis elavatest," pomises ta.
NELJAS PEATÜKK
Raksatava metallikrigina saatel mürtsatas masin eelmisele esiratastega selga, purustades selle veepaagi. Kohinal pritsis katkisest paagist bensiini. Kriginal hakkasid üksteise otsas olevad masinad paremale kalduma ja ragisedes kukkusid nad külili. Ka paakautost hakkas mulksumist kostma.
"Võta mass välja," huilgas Tuutu ennast mullahunnikust püsti ajades.
"Kas keegi murdis midagi ära ka vä?"
"Scania" kabiinist kostis Elli luksumist. "Ma lõin vist pea katki."
Otsiti välja autodes olnud võimsad taskulambid ja koguneti kokku. Tuutu ja Pille uurisid Elli peahaava.
"Ei midagi hullu, ainult väike kriimustus."
"Aga kus alles valutab ja verd jookseb ka hirmsalt."
"Ongi hea, et verd jookseb," ütles Jürka.
"Midaaa?"
"Vaadake, selleks, et manakivi toime kaotaks, peab seda niisutama vaenlase verega. Ei tea kustkohast me mujalt seda verd võtame, ega me endal veene ei hakka läbi lõikama. Saate aru?"
"Nojah, selge. See läks mul päris meelest ära."
"Kivi on seal," Jürka osutas ettepoole.
Lõõskavroheline sammas kerkis eemal koopalakke, oli raske öelda, kui kaugel olid inimesed manakivist. Loogiliselt võttes poleks vahemaa tohtinud ületada kuutkümmet meetrit, sest nii kaugele majast olid nad umbes jõudnud, enne kui sisse varisesid. Silma järgi arvestades aga tundus vahe olevat mitu kilomeetrit.
"Raske koopa endile kaevanud," arvas Pille. Ümbrust uurides polnud neist keegi märganud ainsatki seina. Koobas tundus ulatuvat kümnete kilomeetrite viisi üha edasi.
"No mis me passime, teeme kõksu ära, heh-heh, paistab, et me oleme praegu siin ainukesed asukad," kiikas Tuutu lustlikult ringi vaadata. Niipalju kui manakivi ja taskulampide valguses võis näha, pidas see väide paika. Hanereas, Tuutu kõige ees, hakati astuma.
"Ja siit ta tuleb, mees, kes päästab maailma, Väike-Maarja õppekeskuse Riigi Päästekooli II kursuse õppur – TUUTU FOGFIGHTER."
"Sa ära lõuga igaks juhuks nii kõvasti," keelas Tuutu järel kõndiv Elli punkarit.
"Hähh-häää, mis sa kardad, et…"
Äkki kostsid nende ümbert möirged ja ei-tea-kust ilmunud koletised keerutasid mõõku.
Tuutu pöördus ehmatusest moondunud näoga nende poole, sshraks, raiuti tema enesekaitseks tõstetud käsi otsast. Järgmine hoop lõhestas noormehe kiivrist kuni puusadeni pikuti pooleks, plastmassi- ja kondiragina saatel. Pillet tabas oda rinda ning suust verd pritsides kukkus tüdruk selili. Kähedalt karjatades virutas Elli Tuutu tapnud kollile tuletõrjekirvega ja lömastas tolle kolba. Ta haaras põlema lahvatanud vastase mõõga ja vehkis sellega enda ümber kui hullumeelne. Veel üks koll lahvatas leegitsema. Jürka kaitses end Pille rinnast välja sikutatud odaga. Kaotanud veel kaks kaaslast, tõmbusid kallalekippujad tagasi. Toetanud seljad kokku, jälgisid kaks meeleheitlikku silmapaari ümbrust.
"Huvitav kus Mehis on?" mõtles Elli. Siis märkas ta kollilaipade lõkketulede leeke sillerdamas mingil vedelikul, mis nende poole voolas. Ka Jürka oli seda märganud.
"Kustkohast see kuradi vesi siia on saanud?"
Vedelik jõudis tuleni ja süttis põlema. Kiirelt jooksis tuli sinnapoole kust vedelik