Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav
tukid jäävad alles
vundament las püsti jääb
tule ümber käib meil pralle
kuni kätte jõuab päev.
Taustaks nende duole kõlasid "Kukerpillid", 418-ndast toast, koridori teisest otsast. Ootamatult ilmus lagedale komandant, kes tavaliselt resideerus ühiselamu allkorrusel, kuid kisa oli isegi sinna kostnud.
Aga hommik alles kaugel
mitu tundi aega veel
meie jõud ei praegu rauge
pole ripakil meil keel
"Palun, kas vaiksemalt ei saaks! Öörahu on juba!"
"Kae nalja või öörahu, mis see kellu siis näitab kurivaim?" imestas Tuutu. Ta pani omaette vaikseid imestushääli tehes seinavesiku kapist võetud voolikurulli põrandale, sobras veidi aega taskus ja tõi lagedale needitud rihmaga käekella.
"Ohhoo, lausa mitu tundi juba!"
Matsa lükkas voolikurullile osavasti jalaga hoo sisse, nii et see ennast pooleldi lahti kerides eemale veeres.
"Võtke vaiksemaks, alumistel korrustel tahetakse magada."
"Mis mõttes magada?" küsis Matsa pudelit selja taha peites.
"Ja-jaa," targutas Tuutu. "Meil pole mõtet vait olla, teised pidutsevad niikuinii edasi."
Nagu tema sõnu kinnitada tahtes, hakkas toas number 418 vähemalt neli-viis inimest kõvasti ja valesti "Kukerpillidele" kaasa laulma.
"Kui te niimoodi edasi lärmate, siis pean direktori siia kutsuma!"
"Okei, okei," nõustusid poisid ja hakkasid voolikut kokku kerima. Matsa, kes oli pudelit kogu aeg selja taga hoidnud, avas mingi suvalise ukse ja pistis rummianuma peitu. Komandant suundus edasi toa 418 poole.
"Näh, nüüd peab sünnipäeva ka hiirvaikselt pidama," porises Matsa ja naeris nii, et koridor kajas.
Elli vanem õde Linda plaasterdas šoki äärel oleva õeraasu õlga. Õemees Georg laadis sel ajal oma kaheraudset jahipüssi. Georg vahetas naisega mõistva pilgu, kui Elli nutust vappudes midagi verejanulistest kollidest seletas. Plaasterdanud õla ära, andis Linda õele dressid selga. Need olid küll veidi suured, kuid ajasid asjad ära.
"Mingisugune purjus parm on ta vist segi ehmatanud," arvas Georg. Mees läks õue asja uurima. Jahipüssi oli ta sunnitud Elli rahustamiseks kaasa võtma. Trepikojas oli pime – nende korruse pirn, nagu tavaliselt, ei teinud lülitist väljagi ega süttinud. Tuli niisama alla kobistada.
Jõudnud esimesele korrusele, kuulis Georg, kuidas keegi kiirel sammul talle trepil vastu rühkis. Mees kobas seinal lambi nuppu. Plõnksatades süttis valgus.
Esimene asi, mida ta nägi, oli ähvardavalt kerkiv suur ja raske sõjakirves. Enne kui mees midagi mõelda jõudis, vajutas sõrm juba ise päästikule. Kõrvulukustava paugu saatel lendas kolli kolp tükkideks, pritsides trepikoja seinad, trepi ja Georgi vastiku lögaga kokku. Hetke seisis taprit hoidev kogu veel püsti, kuid kukkus siis selili, põlema lahvatades, justkui oleks keegi ta bensiiniga üle valanud ja seejärel süüdanud. Vastikus- ja õudustundega koperdas Georg paar sammu tagasi. Altpoolt trepihämarusest ilmusid veel kaks koletist. Enamuses korterites ärkas rahvas lasu peale üles.
Elli klammerdus vaikselt vigisedes õe külge. See, ise ka närvi minnes, läks kaelasrippuvast õeraasukesest lahti saamata teise tuppa, et ärkvele ehmatanud pisipoega rahustada. Uuesti kõlas lask.
Talumata põlevate kehade poolt tekitatud kuumust, taandus Georg näost valgena ja püssi laadides korrus kõrgemale. Rohkem zombisid trepikotta ei tunginud, arvatavasti kartsid nad tuld. Arusaamatuses katsus mees kleepuvat plöga oma pluusil.
"Mida paska ometi," vandus ta mitte midagi taibates. Õuest kostsid naabertrepikodades elavate inimeste karjed, kes korteritesse tunginud kollide eest rõdult alla hüppasid või leidsid oma otsa nende kirve- ja mõõgahoopide all.
Georg taandus korteriukseni ja jäi sinna seisma, aeg-ajalt käsipuude vahelt hirmuseguse jälkustundega alla kiigates, tahtes veenduda, ega kollid uuesti sisse ole tunginud, ja hüüdis siis naist. Mõne hetke pärast ilmuski kutsutu ärevalt uksele, kandes pisipoega süles, Elli endiselt nagu takjas hirmunult tema küljes kinni.
"Mine, otsi kuskilt telefon," viipas mees ülemiste korruste poole. "Ja kutsu abi!"
"Kuhu ma helistan? Mis juhtus ometi? Keda sa tulistasid?"
"Helista politseisse ja kaitseliitu ja ütle, et siin on täielik põrgu lahti!"
"Mis põrgu?"
Georg rehmas käega, tundes kurgus kraapimist, mida tekitas esimeselt korruselt tulev suits ja lisas: "Ja tuletõrjesse helista ka!"
"Nätaki," maandus nuga Lennart Merele otsaette. Õigemini küll tema pildile, mis rippus kapiuksel. Terve kapiuks oli juba paljudest tabamustest auklik. Lennarti all, teisel pildil, rahuldas üks mulatitar ennast, auk noaviskest rindade vahel.
"Tubli vise," nentis Tuutu, kes parasjagu tuppa kobistas. "Me läheme Antsuga poodi, sai taha tulla vä?"
"Mai viitsi," kangutas Jürka noa Lennartist välja.
"No ise tead siis," viipas Tuutu, ajas kapist võetud tagi selga ja kiirustas Antsule järele, kes eemal koridori lõpus teda juba ootas.
Alla jõudnud, läksid noormehed kõigepealt komandandi ruumi, et see välisukse lahti teeks. Kapist võtit otsides tahtis koma neile midagi öelda, kuid telefonihelin ei lasknud tal alustada.
"Oodake," ütles komandant ja võttis toru. "Ühiselamu kuuleb?"
Inimene, kes teises toru otsas rääkis, kisas nii kõvasti, et ka teised ruumisviibijad, see tähendab Tuutu ja Ants kõike kuulsid.
"Aloo, Maire, Siiri siin. Kuule ma helistan sulle siit dispetšerist. Me saime just väljakutse ja tead kus kohast? Sääselt! Selles majas, kus su lapselaps elab, on tulekahju!"
Komandant läks ärevile. Ka Tuutu kergitas jahmunult kulme. Ta tiris Antsu koma toast välja.
"Kurb uudis muideks, sa pead vist siiski üksi poes ära käima," toppis ta Antsule ennist pidutsejate käest korjatud raha pihku.
"Kolm Amardit ja neli kokakoolat, pea meeles."
Tuutu ise kargas ümber koridorinurga ja müdistas mööda treppi neljandale tagasi. Jalaga ust lahti lüües kargas ta oma tuppa.
"Jürka kuule, ma kuulsin all, et Sääsel on tulekahju. Võtame kustutusauto ja lähme kah?"
"Lubati vä?"
"Häh, mida sa veel ei taha, osta omale luba. Lähme niisama, pärast ütlevad veel aitähhki!"
"Sitta, jalaga annavad hoopis."
"No kurat, inimeste aitamise eest…”
Komandant lõpetas kõne ja tuli oma ubrikust välja.
"Mis te tahtsitegi?" uuris ta ja vaatas Tuutut leida püüdes otsivalt ringi.
"Ust tahtsime lahti," ütles Ants.
Komandant ei öelnud rohkem midagi, ta mõtted keerlesid praegu lapselapse ümber, kes võis tulekahjus viga saada. Naine ei osanud aimatagi, et see lamas juba nuiahoobist lömastatuna tarduvas vereloigus oma kodu akende all.
Väsinud sammul astus ta võtmeid kõlistades välisukse juurde ja laskis Antsu õue.
"Juhhei meie ka!" hüüdis Jürka koridori nurga tagant välja karates, talle järgnes Tuutu. Mõlemad kandsid puuvillaseid dresse ja käeotsas suuri spordikotte.
"Kuhu te lähete?" imestas komandant.
"Värsket õhku hingama, armas sõber," seletas Tuutu.
"Noh, ma pidin ju üksi poodi minema," imestas Ants.
"Sa lähedki," irvitasid Tuutu ja Jürka.
"Ja kuhu teie kihutate?"
Kuid mõlemad tüübid jooksid kotte selga visates juba minema.
Õppekompleksi