Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav
üles ja lasti kolmanda korteri ukse taga kella. Pärast neljandat helinat oli selge. Kedagi polnud kodus.
"Mis me siis nüüd teeme?"
Oldi raisanud juba kolmveerand tundi asjatule passimisele korteriukse taga. Keegi polnud just eriti roosilises tujus, kuid selleks oli ka põhjust.
"Lausa ei usukski, et praegu punub ühe igiammu surnud koletise maailma lastud needus kusagil oma võrke. Ma võin pea anda, et nüüd, selsamal ajal, kui meie istume Meetsi oodates siin ja raiskame oma niigi väheväärtuslikku aega, murrab surmariik end vaikselt maailma."
Sergei Ivanovitš ohkas. "Lähme parem turule," sõnas ta. "Ehk läks ta sisseoste tegema."
Kuna keegi midagi targemat välja ei osanud pakkuda ja turg asus siinsamas lähedal, siis tõusti sõna lausumata trepilt ja hakati astuma. Ümbrus ja inimesed tundusid kuidagi hallidena.
Saanud teisegi filmi täis, jäi Votokas seisma. Ta ei osanud enam midagi ette võtta. Vahtis arglikult ringi ja keris siis filmi tagasi.
"Vii oma kunst lõpule."
Votokas neelatas. Alistunult pöördus fotograaf tagasi oma ateljee poole. Seisatas siis.
"A Meets?" küsis ta areldi.
"Ta ei sega sind, kuni oma tööga tegeled."
Tasapisi hakkas Votokas astuma. Ta oli mõttes, paistis, et midagi halba temaga vist ei juhtu. Ta lihtsalt on saanud oma tahtmise ja on andekas. Kuid teda jäi kummitama sõna "kuni" ja vastik tunne, et keegi on temaga kogu aeg kaasas. Nüüd ja alati, ükskõik kas ta sööb, magab või situb.
Kuni…
Jõudnud pimikusse, kustutas ta tule ja asus isegi tillukese ootusärevusega asja kallale.
"Vaatame, vaatame," pomises ta, võttes värisevi käsi aparaadist filmirulli. Punane valgus ta ümber tundus täna kuidagi võigas. See meenutas punase udu pilve. Ka seinad ja lagi.
"Vaatame, vaatame," pomises ta sellest mitte mõelda püüdes ja filmi kallal vaeva nähes. Õhus oli tunda kannatamatust. Keegi oli ootevalmis.
Sergei Ivanovitš sättis oma kaaslased väikeste vahedega rivvi ja asuti turgu läbi kammima. See oli üsna raske ettevõtmine, kuna rahvast oli palju ja kõigil kuhugi kiire. Raskustega peeti üksteist silmas ja jälgiti samal ajal ka rahvamassi. Midagi oli neis inimestes imelikku. Seda tajusid nii Kratt kui Sergei Ivanovitš. Nad ei osanud endale seletada, mis just, kuid seda polnud vajagi. Ühel hetkel nad nägid seda.
Aeglaselt, otsekui aegluubis juhtus midagi ehmatavat – inimestel nende ümber hakkas nahk järsku seljas krussi kiskuma ning ülespoole venima, nagu oleks keegi neilt seda seljast rebinud.
Ning siis järsku see juhtuski.
Õhku paiskus korraga terve koor valu- ja õudusekriiskeid. Pehkinud riided kukkusid seljast ja paljastusid verised, pooleldi nülitud inimkered. Nahk, mis inimestelt maha rebiti, kadus kuskile olematusse.
Asfalti tekkisid praod ja ümberkaudsed majad vajusid ähvardavalt viltu. Veterinaarapteegi katus kukkus sisse ning hetk hiljem vajus kokku ka maja, mattes mitu turulist rusude alla. Segaduses, hullunud ja peast sassis inimesed pagesid kabuhirmus kisendades linnaväljakult. Hetke pärast vajus rahvasse uus paanikahoog, siin-seal kukkus veel kümmekond inimest kohutavates piinades kokku. Nende nahale ilmusid verepiisad ja nahk kisti seljast.
Kratt, Vanamees ja Sergei Ivanovitš tormasid mingi müügiputka taha, nähes maailma lõppu enda ümber, lömitasid nad paanikas maha.
"Mis kurat siin toimub?" karjus Vanamees Sergei Ivanovitšile. See sikutas ahastuses oma niigi hõredaid juuksesalke.
"Ma kardan, et needus!"
Onn, mille varjus mehed kükitasid, hakkas äkki vaklu välja ajama, ning puuseinad, mis alles äsja tundusid täiesti kindlad olevat, kukkusid mädanedes kokku. Kui esimesed vaglad krae vahele pudenesid, kargas Kratt püsti nagu ussist nõelatud ja hüppas eemale.
"Vaadake ette!" ulgus ta kaaslastele ja saputas oma särgisaba. Vanamees läks talle appi, püüdes noormeest rahustada, ehkki oli ka ise parajas šokis.
"Rõve!" karjus Kratt.
Äkitselt hakkas ta sisisema ja Vanamees hüppas hirmunult eemale. Noormehe keha tõmbus krampi, põlved plahvatasid – need rebenesid ja paiskasid endast välja terved kimbud verelögaseid taimevääte, mis pugesid jahmatavalt kiiresti asfaldisse. Nagu sealt jõudu ammutanult hakkasid verised soolikad juuri ajama ja kasvama. Neid oli igasugust sorti, nad paksenesid kohutava kiirusega, rebides endale teed läbi inimihu. Kratt suri kohutava korina saatel, kui bambust meenutavad kepid sirutusid maast nagu odad ja puurisid end mehe kätest-jalgadest hoolimatult läbi. Kõhust välja ilmudes pöördusid soomuselised osjad end korgitseridena taas rinda, sealtkaudu ribidesse, kopsudesse, pähe ja õlgadesse, ilmudes nähtavale üha uutest ja uutest kehaosadest…
Mokk töllakil taganes Sergei Ivanovitš paar sammu ja lidus siis minema. Tema kõrvu kostis Vanamehe karjumist, kes kihutas talle järele, nii kuis jaksas. Plats, kus mitukümmend surmaagoonias visklevat keha põrgulikus valus kisendasid, oli kui kuratlik kadalipp. Veri pritsis jalanõude alt, kui mehed meeletusest poolpimedaina majade vahele kadusid.
Fotopaberile ilmus pilt, Votokas kangestus. Kõik oli palju jubedam kui objektiivis paistis.
Turuplatsi ümbritsevad majad olid mädanenud, kokku kukkunud või põlemas, platsil aga kees tõeline põrgu. Veri, agoonia ja piinad. Piinad mis väljendasid sedavõrd koletut valu, et Votokas oiatas kramplikult ja pillas pintsetid maha. Pimiku punane valgus võimendas seda kõike mitmekordseks.
"Suurepärane."
Jälkust alla surudes sundis Votokas ennast ilmutama järgmise kaadri, ja järgmise, ja järgmise. Kõikjal valitses kaos. Õhk ta ümber tundus pinevusest tihenevat, lausa praksuvat. Iga kaader oli hullem kui eelmine. Nende fotode järgi võinuks arvata, et kogu Jõgeva linn on hukkumas kohutavas hävingus.
"Unelm."
"See on haige," pomises Votokas. "Need on haiged pildid, nendega võin ma saavutada tunnustuse ainult maniakkide või satanistide seas."
"Ent see-eest on kogu linn su ande ees põrmus."
Järsku tundis mees lausa füüsiliselt deemoni kohalolu. Miski limane ja jahe embas teda algul õlgadest, seejärel puusadest…
Vastikustundest röögatades kargas Votokas eemale. Mingi anum kemikaalidega lõi kõikuma ja prantsatas põrandale. Kananahka minnes tundis mees olevust ikka veel enda ligiduses. Votokas lõi jalaga ukse lahti ja tormas välja tänavale. Tänavale, kus valitses kaos, maniakkide tänavale.
Kui vastikusvärinais Votokas tänavale tormas, ei saanud ta veel aru mis ümberringi sünnib. Pilt, mis tema silmadele avanes, oli täpselt nagu pildil. Kolletanud rohi ja teda ahnelt kiikavad küünilised põõsad. Hirmunult tormas Votokas majast eemale ega peatunud enne, kui mingi sita sisse astus ja libastus.
Votokas vaatas vastikusega oma kinga. See oli mingi pruuni lögaga koos. Samas vedeles kellegi kilekott. Löga seest paistsid valged luuotsad. Fotololeva äratundmine keeras mehe kõhu sassi. Votokas puksatas, eksimine polnud võimalik – need olid prükkari jäänused. Mees, keda ta oli esimesena pildistanud. Votokas raputas jala vastikusvärinaga puhtaks. Kiirel kõnnakul, peaaegu pooljoostes ruttas ta edasi. Talle meenus, et pilti mädanevast prügikollist oli ta näinud juba kahel korral. Esimest korda siis, kui pildistas, ja teist, kui foto ilmutas.
Ähmane kahtlusevari langes ta meeltele. Veel ei suutnud ta toimunut endale otse välja öelda. Ei, see tundus liiga kole. Roheka tondilossina kõrguv maja ja määndunud inimene, keda ta järgmisena silmas, teda ei veennud. See oli reaalsuseks liialt kole.
Ebamäärane hirm hinge puremas, astus Votokas selle koha poole, kus ta mäletas end teinud olevat järgmise pildi. Ilmutamisel oli seal kujutatud oma last söövat ema. Naine ise oli muutunud peaaegu mingiks ebardiks. Mingit ema ta ei näinud, kuid pooleldi näritud kondid ja fotol taustaks olnud ilged puud olid täiesti olemas. Eksimine polnud võimalik. Luud olid lapse omad, ning siin varem kasvanud kuuskedega ei olnud värdpuudel mingit pistmist.
Hirmu