Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav
pakugi."
Samal hetkel kui Meets ringist välja astus, puhkes toas keeristorm. Mees paisati tuulde nagu kaltsunukk. Kogu mööbel, kõik ruumis asuvad asjad sööstsid paigast. Möirgamine ja raksatused kurdistasid kõrvu. Kokkupõrgetes pööraselt kihutavate kappide, laudade, klaasnõude kildude, nugade-kahvlite ja kõige muuga hakiti ning lömastati Meets liharäbalateks. Soolikad ja silmamunad pritsiti seintele. Verepilved muutsid õhu punaseks uduks ja kustutasid viimaks küünlad. Pimeduse saabumisel lõppes ka möll. Tuba täitis paks verehais. Tükk aega istus Votokas liikumatult, ent siis, kui peale tilkumise ja väljast kostva liiklusmüra enam absoluutselt midagi kuulda ei olnud, hakkas Votokas liigutama.
"Meets," piiksus ta hirmust peenikese häälega.
"Ohver on vastu võetud. Pildista ja kogu kuulsust."
Votokas roomas aeglaselt ukse poole. Esimene asi, mis talle ringist väljudes käe alla jäi, oli ei tea kuidas sinna sattunud fotoaparaat. Kiunatades, nagu oleks aparaat teda kõrvetanud, rapsas Votokas sellest paanikas kõrvale, virutades pildikasti kuhugi minema. Nätsatades maandus see millessegi lägasesse. Ka Votokas libastus ja vajus küünarnukkidele. Puupilpad, klaasikillud, riideräbalad ning luukillud. Kõike, mis pimedas ta käe alla jäi, kattis soe lige mass. Mees võpatas iga kord, kui käe läga sisse pani. Jõudnud ukse juures asuva põrandalambi lülitini, vajutas mees tule põlema. Ilmaaegu. Vilksamisi nähtud toa sein, põrand ja lagi sundisid teda silmad kõvasti kinni pigistama. Soolikad ja siseorganid olid kistud ribadeks ja paisatud kõikjale mööda tuba laiali. Mõned luud turritasid välja seinast, kuhu nad hirmsa hooga olid virutatud. Raudbetoonist seinapaneel oli tundmatu jõu jaoks olnud vaid plastiliin. Laest ja seintelt nirises verd, sappi ja maomahla. Lambikuplilt tillerdas otse ta nina ees poolik süda mingite soonte otsas. Votokas tundis minestust peale tulevat. Ta kustutas kiiresti lambi. Käsikaudu ukse avanud, lohistas fotograaf ennast koridori. Keset selle põrandat oli fotokaamera ja kaks filmirulli.
"Võta ja pildista. Tulemus vapustab sind. Üllata maailma."
"..Õõh…" värinad raputasid fotograafi, ta ei tahtnud seda kuulata.
"Muidu oli ohver asjata."
"..Õõh…"
"Võta oma aparaat."
Votokas lebas tardunult edasi, vahetevahel ainult kergelt värinate käes rappudes.
"Kas sa ei saaks Meetsi uuesti kokku panna?" pinises ta viimaks nagu lõksu jäänud kärbes.
"Ma olen KAOSE deemon! Mine ja pildista!"
Votokas jõllitas liikumatult aparaati.
"Hüva, saad oma Meetsi!"
Esialgu ei juhtunud midagi, siis aga hakkas Votoka kõrv eristama kõrvaltoast üksikuid hääli: krigin, plätsumine, millegi lohistamine, hootised röginad… Votokas tundis, kuidas tal järsku põrandal külm hakkas. Ta ajas end kramplikult aparaadist eemale hoides püsti. Värinahood raputasid endiselt ta keha. Teisest toast kostvad hääled lõppesid mulksumisega. Saabus vaikus.
"Meets?" hõikas Votokas pingest võbeleva häälega. Vastust ei tulnud. Ukse alt immitses mingit kollast löga.
"Meets?"
Votoka teravdunud kuulmine tabas õhkõrna röhatuse. Fotograaf astus sammukese uksele lähemale ja kuulatas. Susin. Nagu oleks millestki vaikselt õhku välja voolanud.
"Panid sa ta ikka kokku vä?" Votokas peaaegu juba halises.
"Jah."
"Kus ta siis on?"
Uks tema ees liighatas järsku. See kummus kergelt sissepoole ning naksudes andsid kruvid piidapesades järele. Votokas hakkas taganema. Kerge metallikrigina saatel võeti uks eest. See, mis nüüd ukseavas seisis, ei olnud kindlasti Meets. See oli midagi, mis võis olla toas olnud jäänuste kobrutav mass.
"Need kaks filmi on proovimiseks. Ära kokku hoia."
Votokas ei suutnud end liigutada.
"Võta aparaat!"
Mees ei liigutanud ikka veel.
"Ise tead!"
Mass liigahtas. Enne veel, kui see jõudis sentimeetritki läheneda, hüppas mees karjatades tagasi, haaras ukse käepidemest ja kiskus hirmsa jõuga ust. See mitte ei jõnksatanudki.
"Võta aparaat!"
Votokas lausa niideti õudusest põrandale, ta haaras aparaadist nagu näljane leivakannikast ja tormas siis koperdades korterist välja.
Tundes ennast kohutavalt haigena, tuias Votokas mööda linna. Kaamera tolknes paelapidi kaelas ning tuletas ennast vastu rinda koksides iga sammu juures meelde. Mehe käed ja põlved olid ikka veel verelögased. Vastikusest värisedes astus Votokas murule ja potsatas põlvili, hakates ennast vastu rohtu puhtaks nühkima. Kõrvalt kostev prügikasti kaane kolksatus pani ta kohutatud varblasena püsti hüppama.
Lohiseval sammul eemaldus prügikoll, peaaegu tühi kilekott toika otsas selga visatud. Votokas vaatas teda kartlikult, siis puudutas ta arglikult fotoaparaati. Kõheldes tõstis mees kaamera: "Linna tutvustav rohelise mõttelaadiga piltpostkaart," pomises ta. "Teatava sotsiaalse kriitikaga."
Fookusesse.
KLÕPS.
Prükkar tundus objektiivis komistavat. Kott kukkus kolinal maha ja mädanenud käest, mis seda kinni hoidis, libisesid välja luised sõrmed ja küünarluu. Kogu liha tuli pruunikate kamakatena skeleti küljest lahti ning lärtsatas teele. Luukerestunud mees astus veel paar sammu, ent vajus siis jõuetu kondihunnikuna kokku. Taustaksoleva betoonmaja seintesse tekkisid praod, ning puistates enda ette aknaklaaside kilde, vajus hoone ähvardavalt viltu.
Votokas langetas aeglaselt aparaadi. Vaatas, ega uskunud oma silmi. Kõik oli normaalne.
Mis see oli? Mis värk oli juhtunud? Hallutsinatsioon?
"Eks ole, su fotod tulevad enneolematud?"
Votokas tardus.
"Mida sa ootad, pildista. Või saadan Meetsi sulle appi?"
Kohutatult tõmbus Votokas küüru ja heitis pilgu üle õla majaukse poole. Jube jäänustemass oli trepikoja uksel.
"Pildistan, pildistan.." piuksus fotograaf viginal ja tegi kiiresti paar suvalist pilti majast ja selle ümbrusest. Maja sammaldus hetkega, akendel kõõluvad inimesed moondusid kisenduste saatel vastikuteks värdjateks, rohi kolletas ja põõsad ning puud tundusid elustuvat. Ainus, mis muutumatuks jäi, oli Meets. Hirmunud Votokas pillas kaamera käest.
Rohi oli roheline ja inimesed akendel vahtisid igavlevalt ringi. Igavlev ei paistnud ainult koletis ukseava hämaruses. Pildistaja taandus ja pani jooksu.
Votokas kõndis mööda linna ja pildistas suvaliselt kõike, mis ette juhtus: inimesi, maju, autosid, taevast, prügikaste. Iga pilt pani mehe võpatama, näidates värdjastuvat maailma. Ta ainus siht oli filmid võimalikult kiiresti täis saada. Siis ei pea ta enam pildistama ja seda kõike nägema. Votokas seisatas ja vaatas tagasi. Talle tundus, et kõik, mida ta oli pildistanud, paistis kuidagi hallim kui muu. Turg, kus ta oli tükk aega klõpsutanud, näis olevat justkui suure pilve alla sattunud. Mõni üksik inimene, kes äsja juurde tulnud, paistis nagu erksam, teised tundusid tuimad ja hallid. Votokas sülitas ja läks edasi. Kõige olulisem oli praegu film täis pildistada. Kuigi jah, jõuda lõpptulemuse – ilmutamiseni, ei tundunud just eriti meelitav. Aga teisest küljest jälle… Ta tahtis… ja ei tahtnud ka näha, millised need fotod siis välja tulevad. On ta siis nüüd, kui ta neid pilte teeb, nii põrgulikult andekas?
Vanamees lõi taksoukse kinni ja vaatas ringi. Neljakordse paneelmaja ees oli üsna vaikne. Eemal muruväljakul kussutas üks ema oma last, majanurga tagant ilmus mingi hullumeelse näoilmega tüüp, fotoaparaat värisevate käte vahel.
"Mingi kassiahastuses kunstpiltnik," arvas Vanamees teda silmadega riivates. "Kindlasti hakkab viinaraha lunima."
Seda näost kaame noormees siiski ei teinud. Ta tõstis ainult oma aparaadi, klõpsas suvaliselt ja tuikus edasi.
Vanamees pöördus kaaslaste poole. Need uurisid trepikojas majaelanike nimekirja.
"Tundub,