Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
–, et kogu rassi filosoofiline väärtussüsteem tuleb ümber hinnata. Ja seda segadust, mis siis järgneb, ei ole ma veel valmis kujutlema, veel vähem vastutust võtma.”
Imestasin neid tema sõnu kuulates. Keskmine PR-tegelane laseks selle jutu peale endale kuuli pähe, nii aus ja otsekohene – ja eesmärgipäratu (maalaste rikutud vaatekohast) oli see. Indomeo jätkas:
„Kui paljusid asju oleme võtnud loomulikena, nende üle kunagi mõtisklemata! Mina olen näinud salvestisi Katsest ja mõistnud, nii nagu kõik sellega tegelejad erinevatel aegadel, et kogu meie maailm on noateral balansseerimine püha juhuse armust. Olen tundnud end nagu inimene, kes on seotud silmadega ära käinud pika tee, siis on side silmadelt võetud ja ta on end avastanud jalalaiuselt laualt kuristiku kohal. Peale esimest ehmatust tuleb äravõitmatu tahtmine teada, kas oht oli reaalne või mitte. Selleks tuleb astuda samm kõrvale.
Olen kaua kõhelnud, sest ma ei ole üksi. Ma tean, tean algusest peale piinava selgusega, et nüüdsest hetkest edasi ei ole maailm enam endine.
Omavahel nimetavad katses osalejad neid virtuaalolendeid beetalasteks, mõnikord lihtsalt Olenditeks. Ent kuidas neid ka kutsuda, tunneme mõnikord end nende ees abitult, kord oleme täis vihasegust põlgust. Mõlemal juhul aga on meie enda maailm kui jääkristallidest unistus, mille ilul ja harmoonial ei ole mingit tähendust jõudude ees, mida beetalased kasutavad. Olgu seal epiteedid mõtlematult, kuritegelikult, rumalalt, taipamatult, südametunnistusetult või mida iganes, aga – kasutavad! Jutt on muidugi aatomienergiast.
(Isiklik arhiiv, kaader TP1.)
Näitan teile pilti, mida üksi seda näinud inimene iialgi ei unusta – pimestav, päikest tuhmistava võimsusega valgussähvatus, põrgu koidikuna lahvatav hele tuli, helikiirusel edasitormav ja kõike purustav lööklaine, tuhanded elusalt põlevad ja kõrbevad inimesed, tuhastuva vere, kivide ja hõõguva õhu keeris, aeglaselt kerkiv tumepunane seenekujuline pilv…
Jah, see on tsivilisatsiooni koidik, seda on ka meil päriselt palju kordi juhtunud. Tähtsaim on tõde – nad suudavad sellega koos elada. Jah, mõelge kasvõi metroosüsteemile – midagi niisugust ei ole beetalased niipea võimelised looma. Me oleme neist ees, targemad, tugevamad. Veel! Aga ainult aatomijõudude kaudu läheb tee teiste maailmadeni. Sest seni, kui me jääme siia, ilusale, kuid kitsale planeedile, sureme me ühel päeval, nagu on surnud kõik rassid viieteistkümne miljoni aasta jooksul enne meid, ja miski, mitte miski ei saa seda takistada!”
Sulgesin teda kuulates hetkeks silmad.
TERVITUS
„Noh, sa kurat oleks võinud pisutki, no natukenegi hoiatada, mis sündima hakkab.”
VABANDUST. AGA MIS VAHET, NÜÜD SA TEAD
„Kas nad teavad, et sa minuga räägid?”
EI. LAS SEE OLLA NATUKE AEGA NII
„Nii et sinu plaanid ei ühti nende omadega?”
JAH
„Sina valisid minu?”
JAH
„Ega ma vist poleks aktsepteerinudki tõde.”
MIDA SA TÕEKS PEAD? INIMESTE „TÕED” ON KUMMALISED
„Hakkab peale. Saad sa mind vähemalt tihemini juhendada, kuivõrd loodetavasti on sul mind ka edaspidi tarvis?”
SAAN. SIIN JU POLE JÄLGIMIST… ALIA TAIPAB KOHE MIDAGI OLULIST
Alia tuli munade juurest tagasi meie teiste juurde ja viipas Indomeole.
„Lülita saade välja.”
Indomeo kergitas ainult kulme ja tõstis korraks käe oma kaamera juurde.
„Väljas. Mida sa teada said? Sa oled nii imeliku näoga.”
Alia niisutas korraks huuli, siis tõstis häält, nii et ka kümmekond sammu eemal olev Rusteros võis teda kuulda.
„Kas sa tead, mis asi on gecistii muna?”
Indomeo mõtles viis sekundit, siis vaatas ehmunult ringi.
„Sa tahad öelda, et need…”
Ta vaatas Rusterose poole, kes oli lähemale tulnud.
Too noogutas.
„Aga miks? Mida sa nendega teed?”
„Saan infot.”
„Infot?.. Ega…” Indomeo ahmis õhku.
„Mitte päris. Pigem on tegemist korrelatsiooniga.”
„Seletage nüüd mulle ka,” sekkus Alia. „Indomeo, mida sa arvasid, et sellega tehakse?”
„Ja alustage algusest, et mina ka taipaksin,” pistsin vahele. „Mis asi on gecistii muna?”
Teised vaatasid üksteisele otsa ja jätsid seletamise Indomeole: „See on üks leiutis, mille taga seisvat teooriat me ei tunne. Ta on pärit vähemalt eelmise tsivilisatsiooni aegadest, aga võib-olla veelgi vanem, me ei saa seda kuidagi teada. On spekuleeritud, et Hõbekultuuri hävimises umbes miljoni aasta eest mängis see tehnoloogia peamist rolli. Nad muudavad mingil viisil aeg-ruumi struktuuri ja me ei tea isegi seda, kas selle taga on põhjuslikkuse rikkumine või kontakt millegi reaalsega. 50000 aasta eest, ühel DNA-arvutite kasutamise kõrgajal taastati legendide järgi nende struktuur ja ehitusviisid, katsete tulemuste kohta pole minu teada täit selgust, aga need olid hävitavad. Sel teemal on rohkem küsimusi kui vastuseid, sest mingit märgatavat, mõõdetavat füüsilist mõju ümbrusele neil munadel ei ole.”
Mõtlesin natuke.
„Nii et sina arvasid, et tegu pole arvutikatsega, vaid nad saavad infot kusagilt teisest maailmast?” küsisin või pigem tõdesin Indomeo poole vaadates ja pöördusin siis Rusterose poole: „Ja sina väidad, et ainult korrigeerisid arvutuslikke resultaate selle saabuva info põhjal? Kust see saabub?”
Rusteros kehitas õlgu. „Ma ei tea. Keegi ei tea. Mina olen nendega” – ta vaatas korraks teiste poole ja viipas siis munadele – „oma kakskümmend aastat mässanud. Viie aasta eest ühendasime need arvutiga. Enne seda oli katse täielik jama, kontrollarvutused näitasid tõeväärtust nulli lähedal. Kui me viisime masinavärgi kokku selle maatriksiga siin, hakkasime kummalisi, kuid kontrollitavaid lahendeid saama. Kahjuks ei ole teooriat, häälestasime neid katse-eksitusmeetodil, proovisime mitmeid punkte, otsisime, kuni info tulema hakkas. On need mingid koordinaadid või lihtsalt lähteandmed…?”
„Kust sa energiat saad?” küsis Indomeo järsku. „Need ei käi ###-ga, nad vajavad elektrit.”
„Alt raudteelt võtame.”
„Mis sõna see oli, millest ma üldse aru ei saanud?” segasin vahele. „„###”?”
Indomeo kibrutas kulme, Rusteros muigas. „Ah jaa, te ei tunne veel viiendat interaktsiooni, eluenergiat. Te vist hakkasite juba taipama, et tegelikult on kõik jõud looduses ühe baasinteraktsiooni avaldumisvormid, aga kindlasti te veel ei tea, et neid erinevaid vorme on seitse. Tunnete nelja, olete teinud katseid, kus avalduvad ka viies ja kuues, aga hea tahtmise juures on võimalik neid seletada esimese neljaga.”
Seedisin seda hetke ja heitsin siis kõrvale, selle vastu oli aega hiljem ka huvi tunda – kui see „hiljem” üldse tuleb. Edaspidi kui jutus oli see sõna, kuulsin „eluenergia”, ja mulle sellest piisas.
Mingi asi hakkas prigisema. Rusteros kuulatas hetke.
„Nad lähenevad taas. Herilased on viimases trepikäigus.”
„Kuhu?” See olin muidugi mina, kellele küsimus oli tõeliselt eluline.
Rusteros kõhkles. Ma ei jaganud küll hästi nende emotsioone, aga mulle tundus, et eriti järjekindlad ja usaldusväärsed nad ei ole. Hämmastavalt, ka endale kahjulikult ausad küll, aga kuidagi tundus, et sellised saavad nad olla vaid ainult tänu sellele, et kogu muu süsteem on „natuke nii ja natuke naa…”
Seekord igatahes jõudis ta veel otsusele.
„Tulge.”
Ta