Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
Leib oli ka nagu natuke eriline, jahune, ent on hullematki söödud. Kogu selle aja istus Jane minu vastas ja uuris mind. Silmitsesin teda ja ka teisi, tundes nad ära, ent nende juttu kuulates taipasin, et nimed on küll täiesti mööda. Millegipärast olid need assotsieerunud indoeuroopa nimedega, tegelikult aga kuulsin ma hoopis midagi muud. Kui näiteks Jane’i kõnetati, oli tema nimi pigem „Zeii”. Siinsetest suurim (Maa mõõtkavas nigelapoolne) mees, kes minu jaoks oli seni olnud Derek, oli näiteks „Ärrhh” või hea tahtmise korral „(D)ärh(k)”; Brade oli „Bee(d)” ja nii edasi.
Ja kogu selle aja uuris Zeii mind. Tundsin, et Hackel on ühe seletuse võlgu, lasin end seljatoele lõdvaks.
KUULEN SIND
„Nad ei ole ei Maalt ega Arkaadiast?”
JAH
„Kust nad on?”
KOLMANDAST KOHAST
Suurepärane… Üritasin uurida, mis paik see selline on ja kuidas nad siia sattusid, ent nagu pahatihti temaga, ei tulnud meil selles osas infovahetusest midagi välja.
„Kas me saame nad kuidagi koju aidata?”
EI
„Mis me nendega siis peale hakkame?”
VIITE ARKAADIASSE. KUNAGI HILJEM EHK ÕNNESTUB NAD KOJU SAATA
„Kas me saame tagasi?”
JAH, KUI GRAAFIKUS PÜSITE
OK, nendele selle selgeks tegemisega saame ehk hakkama.
„Kes selle paradiisiaia siin rajas?”
MA EI TEA. SIGNATUUR NAGU VÄIDAKS, ET SEDA ON TEHTUD GECISTII TEHNOLOOGIA ABIL – PEAKS OLEMA VÕIMALIK INDUTSEERIDA REAALSE MAAILMA ESEMETE KOPEERUMIST VAHEMAAILMA
Kui ma temast nüüd õigesti aru sain, ei saa ta kogu tehnoloogiast koos kõigi kaasnevate efektidega ise ka lõpuni aru. Tema arvates ei tohiks midagi Mullitaolist vahemaailmas poolt aastatki püsida, samas aga – kasvõi siin kasvavate puude vanust arvestades – peaks kogu moodustis mitusada aastat vana olema. Minu jaoks oli kõige huvitavam aga järeldus, et vahemaailmas toimetab keegi, kes on suuteline vähemalt Arkaadia tasemel tehnoloogiaid kasutama.
AEG JOOKSEB. PRAEGU TULEKS TEIL VÕIMALIKULT KIIRESTI RAUDTEEJAAMA TAGASI MINNA
„Kas sa mind Zeiiga ühendada saad?”
ÜHENDAN –
Korraga nägin ümbrust, kuigi mu silmad olid endiselt suletud. Tajusin ka enda vastas istuvat tüdrukut ja minuni peegeldus tagasi, et temagi tunnetab kontakti. Saatsin temani oma imetluse ja head soovid.
Ta naeratas mõttes – samal ajal peegeldus see muide ka ta näos –, ja ma „kuulsin” tema mõtteid: „Nii et see oled siis sina. Ma tundsin su ära. Kas me pääseme siit? Ja kes sa üldse oled?”
„Ühest teisest maailmast. Ja nemad on kolmandast. Ma saan aru, et kohe te koju ei saa, aga lähme nende maailma, mis on kindlasti parem, kui see siin.”
Tundsin ta kurbust ja ka leppimist.
„Kuidas sa suudad mu meeltega ühendust võtta?”
„Tegelikult mitte mina, vaid üks arvuti.”
Ta ei saanud aru, mis on arvuti.
„Masin.”
„Masin mõtleb, tungib minu mõtetesse?” Tajusin ta segadust.
„Usalda mind. See ei ole tegelikult üldse tähtis. Ma ei tea ka kõike.”
„Sa ei tea, mida see kõik tähendab?”
Oh häda. „See ei takista meil teid siit päästmast. Vastuseid paljudele küsimustele esialgu ei ole. On aga julgus tegutseda, kui selleks vähegi võimalust on. Aita meil neile selgeks teha, et me kiiresti teele asuksime.”
„Kas meil on kiire? Mis juhtub?”
Mõtlesin kerge meeleheitega, et kas olen sama salapärane ja vihatekitavalt arusaamatu ning ebamäärane, kui Hackel mulle (tajusin selle mõtte juures taustal Hackeli muiet), mängisin hetke mõttega, et kas Hackelit juhib keegi kolmas, heitsin selle siis kui kasutu spekulatsiooni kõrvale ja üritasin endast parimat anda.
„Kui aega saan, seletan sulle niipalju, kui ise tean. Nüüd palun aga hakkame tegutsema. Ma ei tea, kas sul on mõistlik omadele öelda, et sa minuga mõtete teel suhtled?”
Ta mõtles hetke. „Parem vist mitte.”
„Siis jäägu see nii. Muide ka teised minu omad ei tea, et ma sinuga suhtlen.”
Tajusin taas ta kasvavat hämmingut.
„Selgitused hiljem. Loodame et kõik läheb hästi. Ja… Zeii… Ma armastan sind.”
Vastust ootamata palusin Hackelil ühendus katkestada.
„Kas sa ei saa mulle ta keelt õpetada?” küsisin Hackelilt.
SA OSKAD SEDA. PEAN SELLE AINULT AKTIVEERIMA. MA EI TEINUD SEDA VAREM, KUNA SIIS OLEKS VÄLJA TULNUD, ET SUL ON SEOS MINUGA
Aeg-ajalt oli mul tunne, et kahju, et mõnel tegelasel pole kõri, mida pihku võtta… Ropendasin mõttes ja avasin silmad. Loomulikult sain ma aru, et olin kogu aeg olnud ja olin ka sel hetkel Hackeli abitu mängukann, mida ta oma vajaduste järgi suunas, ent mul lihtsalt ei jäänud muud üle, kui teda usaldada. Sama ilmselgelt oskasin esitada endale kõik need elementaarsed küsimused, alates näiteks sellest, et kas ta ikka tahab olematust ja kas ta ikka kavatseb minu eest hoolitseda, lõpetades sellistega, et mis koht on neil kolmanda maailma inimestel tema plaanis, kuhu tal kiire hakkas ja kui suurel määral ta olukorda kontrollib. Kuna mul peale mitte millegagi põhjendatud spekulatsioonide midagi vastuseks pakkuda ei olnud, olingi tagasi sealsamas, et lasen aga heas usus edasi; nagu ma ka seni teinud olin.
Kummardusin oma reisikaaslaste poole.
„Kuulge, me peaksime natuke puhkama ja siis alustama tagasiteed. Mis te arvate, kas meil õnnestub neile kuidagi selgeks teha, kes me oleme ja et nad peaksid meiega kaasa tulema?”
„Me arutasime just seda,” pöördus Indomeo minu poole. „Ma olen kunagi õppinud teooriat kontaktist võõrastega, ehk suudan mingi sümbolite jada joonistada. Alial on samuti kogemusi suhtlemisel erinevate eluvormidega. Midagi mõtleme ehk välja.”
„Sina parem puhka,” hoiatas Alia mind.
Pärast pikemat kätega vehkimist tekkis lauale paberit ja mingid kirjutusvahendid. Mul oli juba raske oma suud kinni hoida, sest tõepoolest olin hakanud nende keelt mõistma. Nagu ma juba ka arkaadlastele olin öelnud, oli minu imestamisvõime tükk aega tagasi otsa saanud, nii et ma võtsin selle pigem teadmiseks.
Rusteros tõusis ja läks sammast uurima ja mõned järgnesid talle, mina tõusin ja sättisin end lamama teistest paarkümmend sammu eemal teise varikatuse all. Zeii ja Beed järgnesid mulle teekannu ja leibadega, kohendasid minu jaoks aset ja siis, kui olin naeratuse ja paari lihtsa liigutusega märku andnud, et vajan ainult rahu, läks Beed teiste juurde tagasi ning korraga olin Zeiiga kahekesi.
„Huvitav, oled sa haige või mis,” rääkis tüdruk omaette. „Jube suur oled sa küll, teised jälle on pisikesed.”
„Ära teistele ütle, et ma teie keelt oskan,” laususin vaikselt, niipea kui Beed kuuldekauguselt väljas oli. Võõrad sõnad vormusid plekisena mu keelel. Zeii ahmis õhku.
„Sa räägid!”
Rääkiv ahv jah… „Siin on palju asjaolusid, mida ma ei saa selgitada, ent on tähtis, et keegi praegu aru ei saaks, et mul on oskusi, mida teised ei tea. Usalda mind, Zeii.”
Tüdruk vaatas mind segaduses. „Sa oled see, kes on mulle unenägudes ilmunud. Sina rääkisid minuga peale Emma surma? Ma ei mõista sind, aga millegipärast ma usaldan sind.”
„Tänan sind.”
Ta vaatas kiiresti ringi, ega keegi meid ei jälgi, siis kibrutas kulme. „Aga küsimusi võin ikka esitada? Mis