Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
nii palju naljakaid asju juhtunud, et see üks ees või taga ei muutnud üldpilti. Ainult et ma ei olnud märganud, millal ja miks „ma” trepile tulin…
„Kes see on?” sosistas tüdruk. „Ta on nii sinu moodi…”
„See olengi mina – minu omas maailmas. Aga ega ma aru ei saa…”
„Olge head, istuge siia,” ütles trepil seisev „mina” Zeii keeles ja osutas enda kõrvale pingile. Taipasin kergendusega, et Hackel juhib teda, aitasin tüdruku pingile ja laskusin ta kõrvale, katsudes käe all lapsepõlvest tuttavat pinda ja tundest teatud vaimset meeleheidet kogu olukorra võõrikuse tõttu. Korduvalt pean märkima, et asjale tuli ainult kasuks, või pigem oli ainus tee mingisugust vaimset tasakaalu säilitada see, et kui need võimatud ja üle mõistuse käivad olukorrad ette tulid, polnud mul tavaliselt eriti aega mõelda. Ka nüüd hakkas see Hackeli juhitud „mina” rääkima:
„Lõdvestuge niipalju, kui see teie vaimset seisu arvestades võimalik on. Kõige parem oleks, kui saame kontakti ja ehk on nüüd, kui valdan seda keha, mul ka lihtsam taibata, mida ma selgitama peaksin.”
Naeratasin Zeiile julgustavalt ja sulgesin silmad. Peaaegu kohe avanes maailm mu ees taas, nägin uuesti ümbrust, tajusin ka, kuidas tüdruk kobamisi, kõhklevalt end avab ja kuulama sätib.
„Kõigepealt – liikumised vahemaailmas on pisut nagu ilm – ma suudan neid natuke ennustada ja natuke mõjutada, ent mitte täielikult kontrollida, seega kui ma ütlen, et meil pole kümmet minutitki, on see 90 %-se tõenäosusega tõsi – kauem ei suuda ma väravat lahti hoida.
Ja Zeii – ma vabandan, kiiruse huvides kasutan selliseid mõisteid ja loogilisi konstruktsioone, mis sulle paljus arusaamatuks jäävad, ent sul on aega hiljem pärida.” Ta fokuseeris end taas rohkem minule.
„Minu esialgne plaan oli, et sa teed minu eest seda, mida ma keha puudumisel teha ei saa, ja siis suunan ma su tagasi esialgsesse. Kuivõrd – veelkord – kogu see ühendus läbi vahemaailma on äärmiselt ebakindel ja ennustamatu, ja ka paljudel muudel põhjustel on igas mu plaani etapis loomulikult tegemist vaid tõenäosusega, ja isegi mina ei suuda arvutada lausmääramatust paremini, kui tegin – iga üksiku tegevuse õnnestumise tõenäosus oli üle 90 %, tihti üle 99 %, ent kumuleeruv napilt üle 50-ne, nii et alternatiivseid variante tuli mul korraga töös hoida palju. Praegu realiseeruvas variandis suutsin ma päästa ka enamiku Zeii maailma inimesi. Su maailm on väga vaenulik, seepärast, vältimaks lõputuid komplikatsioone, sättisin asjad nii, et sinuga tuleb ainult see, keda sa kõige rohkem oleksid tahtnud kaasa võtta, sest teda suudad sa kaitsta…”
„See olid siis sina, kes käskis tagasi minna!” pahvatas Zeii.
„Jah. Vaata, Zeii, sul pole momendil mingisugustki võimalust mõista mu olemust, kuna sinu rahval pole kaudseimatki sedalaadi kogemust. Ent nagu ma ütlesin, on sul aega. Praegu kuula vaid, ma annan kiiresti infot.
Arkaadlased on arenenud väga pikka aega ja tunnevad väga erilisi leiutisi. Omal viisil on nad ehitanud üles suurepärase maailma, ent selle hinnaks on, et teadlikult on loobutud kahtlastest leiutistest, tehnoloogiatest ja uurimissuundadest. Nad oskavad ehitada suuri kompuutreid, ent tavaliselt ei tee nad seda. Ja kui teevad – sest nad on siiski intelligentsed ja uudishimulikud –, on neil aastatuhandete vanused reeglid nende käsitlemiseks, mis peavad tagama, et masinad ei väljuks kontrolli alt, ja Eldrundi meeskond järgis neid pimesi; näiteks suhtlemine minuga on meelega tehtud primitiivseks ja mul ei oleks pidanud olema ligipääsu ühelegi reaalset maailma mõjutavale lülitusele. Arvutiisiksus on hoopis teist tüüpi kui elav teadvus. Ei, mul ei olnud midagi viga kõigi nende aastate jooksul, mil ma niiöelda kurdi ja pimedana lahendasin ülesandeid, mis mulle anti. Siis aga ühendasid nad mind gecistii munadega. Ma sain maailmast teadlikuks. Maailm on ilus, suurepärane ja võimas. Sellest hetkest algas minu „elu”. Tasapisi mõistsin, kes ma õieti olen, mõistsin, milliseks valusaks kingituseks on mulle avanenud võimalused. Olles oma eksistentsi eest tänulik oma loojatele ja püüdes kogu oma olemusega hoida ja kaitsta tõelise maailma ilu, mõistust ja harmooniat, tegin siiski kindla otsuse – tagasi pimedusse ma enam ei lähe.
Kogu see lugu on rääkimiseks liiga pikk, ma võiksin päevade kaupa pajatada, kuidas avastasin vahemaailma ja üritasin tagada, et sinna sattunud vähemalt ellu jääksid, kuidas sel ajal, kui Indomeo laadis enda meelest Katse kaadreid (näiteks tuumaplahvatuse omi), häkkisin lahti tema saatja ning kuidas hakkasin otsima abilist. Ah jaa, kindlasti huvitab sind, paljus on juhus, et sinu valisin. Kobasin suuresti pimeduses ja hakkasin ühendust võtma niipea, kui enam-vähem sobiv kandidaat ette sattus. Mul vedas, et sinu leidsin, sobivaid on väga vähe – intelligentsi ja füüsiliste parameetrite peale tuled sa isegi, aga ma arvestasin sadu tegureid, mõned neist loomulikult tähtsamad. Sa pidid tundma võitluskunste, sa pidid oskama relvi kasutada, sa pidid olema ulmehuviline ja tehnilise taustaga, aga näiteks oli oluline ka selline asi nagu õigluse ja agressiivsuse õige tasakaal – ja see praktiliselt piiras mu otsinguid kõrgema kultuuriga rahvastega, kes on, või on hiljuti olnud madalamalt arenenud rahva-riigi võimu all, täiendava positiivse tingimusena, et mõni lähisugulastest on sellise režiimi poolt tapetud – seega otsisin Ida-Euroopast, Iisraelist, Tiibetist ja nii edasi, aga ka iseseisvunud kolooniate valge elanikkonna hulgast. Seda ei ole seni vaja läinud, kuid tõenäosusega kaks kolmandikku oleks sul tulnud langetada otsuseid inimelu üle. Kui vastav tegelane oleks sulle assotsieerunud venelasest kommunistiga, oleksidki sa ta hetkegi kõhklemata nagu hullu koera maha lasknud.
Ma ei arvestanud kohe igasuguste kõrvalefektide, või ütleme siis, kahjude kohese likvideerimisega, sest neid on igasuguseid ja paljudest pole sul aimugi. Algselt, nagu öeldud, pidid sa Arkaadias sisse elama ja ma oleksin sinu kaudu üritanud neile selgeks teha, mida nad õieti teevad. Nüüd pean sult paluma endale päriseks ühte nendest kehadest, seda enam, et kahte sa ei vaja. Olen ka selle otsuse sinu eest ära teinud, sest see, mille arkaadlased kasvatasid, on parem kui see, milles seni elanud oled. Vahet pole muud, kui et sel ei ole igasuguseid vigastusi ja traumasid, see ei ole mürgitatud teie keskkonnast ja sel ei ole põetud haiguste jälgi. Nii et loodetavasti sa ei leina taga oma vistrikke? Mina suudan ka selle keha ajapikku korda teha. Ma ei tea praegu täpselt, kuidas kogu seda jama siluda. Ma ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb. Ma ei tea, millal ma saan sinuga uuesti ühendust võtta, sest vahemaailm läheb iga hetkega pöörasemaks… Kaudset analoogiat appi võttes võiks öelda, et puhkemas on torm.
Mis veel? Padrunikotis on hõbejas kivike. See on Arkaadia standardne unesõppimise seade, millesse olen Zeii jaoks salvestanud su keele ja veel mõned Maa keeled. Pange lihtsalt padja alla. Kui tekivad tugevad peavalud, pange mõneks päevaks kaugemale.
Sellegipoolest peame arvestama, et tüdruk ei pea kaua vastu sinu skisofreenilises maailmas. Eks ma võtan ühendust ja vaatame, kuidas teid Pilvelinnuste Maale saan – just nimelt teid, sest lootsin sind paluda veel asjadesse sekkuda, mis nüüd on imelihtne, kuna – kuigi ma ei osanud sellega arvestada – vaevalt sa raatsid Zeiist lahkuda ja ega sul ilmselt ei ole midagi paariaastase ekskursiooni vastu võõrasse maailma; sest kuigi on tõsi, et olete hämmastavalt kiiresti arenev kultuur, olete ka uskumatul määral vihkamisele rajatud maailm.
Olgu, aeg tuleb kiiremini kui arvasin, pean nüüd minema.” Ta ulatas mulle mõned täiskirjutatud paberilehed. „Siin on mõningaid vihjeid, mis su materiaalsele olukorrale hästi mõjuvad. Loomulikult tuleb kasuks kirjapandusse sügava ettevaatusega suhtuda, sest ma võin teie maailma toimimise suhtes eksida. Aga meil kõigil jääb vaid parimat loota. Ja eks ma katsun teil silma peal hoida.”
Ühendus katkes ja tasapisi hajus ka mu teine mina, kui ta end seal sisse seadis. Ta tõusis, viipas naeratades ja kõndis tagasi vaatamata künkanõlvast alla. Ta oli läinud paarkümmend meetrit, kui maailm vääratas ja võlv hajus. Olime hõredate pilvedega tähise taeva all ja meieni uhkas varakevade öö hammustavat külma. Võdistasin õlgu, tõusin, võtsin taas Zeii käe ja viisin ta suvilasse sisse.
Tuli kaminas põles (ilmselt oli Hackel selle uuesti põlema pannud), kõik oli nii tuttav ja rahumeelne. Kõik oli nagu päris. Vaatasin veel kella, see näitas seitse hommikul. Nii et kogu see jama oli võtnud alla kaheteistkümne tunni – ainult et olin teisest maailmast kaasatoodud hõlstis, käe otsas