Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
pilgul välja ei paistaks.
„Kõigepealt läheme magama, olen täiesti läbi. Siis vaatame edasi.”
Heitsin pilgu paberitele käes ja jäin kirjaridasid – minu käekirjaga kirjaridasid! – õige mitmeks minutiks üsna totralt jõllitama. Ent ma lihtsalt ei jaksanud reageerida ja seega otsustasin lähema uurimise hilisemaks jätta, mis sest, et näiteks esimene paberilt vastuvaatav rida kõlas: „Vanas tumepunases kuuris söekuhja all vineerkohvris plekkpurk 60 000 USD-ga – aadress: … koordinaadid: …”, ja see oli muide suhteliselt tagasihoidlik algus…
„Eks me sätime su soengut ja küllap leiame, mida selga panna,” pöörasin pilgu taas tüdrukule, kes paberitele vaid ühe pilgu oli heitnud ja tegi, nagu uuriks laual vedelevaid raamatuid, ise mind kogu aeg altkulmu piieldes. Ühe pilguga oli selge, et kõik need riided, mis tal hetkel seljas olid, kõlbaksid siin vaid karnevalile. Mulle meenus, et kusagil garaaži kappides vedeleb ehk õe riideid. Tüdruku kogu hinnates oli selge, et need on talle muidugi laiad (kuigi õde on kleenuke), aga annab vööga kokku tõmmata, ja vähemasti kasv on enam-vähem õige – saame siit välja ja poodi. Korraga sai mulle veel ka see selgeks, et mul tekib temaga raskusi, sest sellist tüdrukut vahivad kõik, ükskõik kuhu me ka ei läheks. Mingid dokumendid tuleb talle ka osta… Ent see kõik oli täiesti tühine peamisega võrreldes.
„Zeii,” võtsin ettevaatlikult ta käe. „Sa oled parim, mis elus minuga juhtuda võis ja selle nimel oleksin valmis veel hullemast supist läbi käima, teades, et sinu endale saan.”
Ta punastas, tõmbasin ta aegamisi käte vahele. Ta oli habras ja kerge, nii et kartsin talle haiget teha. Ta asetas käed kõhklemisi mu õlgadele, ma kummardusin teda suudlema, mõeldes, et ega ma muidu teada ei saa, kuidas ta reageerib. Mõtlesin sedagi, et ega tea, kas ta rahvas üldse teab midagi suudlemisest, ja leidsin ta huuled kutsuvalt avali mind ootamas.
Sel esimesel ööl, mis me koos veetsime, olime tegelikult mõlemad liiga läbi, et millelegi peale magamise mõelda. Ronisime tekkide alla (jõudsin teda veel šokeerida sellega, et üle poole aastast ongi siin nii külm või veel külmem – tema kodukoht oli hoopis troopilisem) ja isiklikult mina uinusin viie sekundiga. Ent kogu magamise aja tundsin enda vastas tema suurepärast saledat keha, tundsin tema soojust, teadsin, et ees ootab veel hulga seiklusi, sest kogu see lugu oli täiesti poole peal, lahendamata otsi lugematult – ent kõigepealt ma ärkan ja näen enda kõrval padjal tema hirmutekitavalt kaunist nägu – ja see mõte täitis mind rahu ja rõõmuga.
Kui tähtsam kui siht oli tee
Nüüd jätan ma vahele ühe aasta. Terve aasta, mis, nii uskumatu kui see ka ei oleks, möödus enne, kui midagi olulist juhtuma hakkas. Jah, ja seda kirja pannes muigasin omaette – nii, nagu jutustustes teinekordki juhtub, sattusin juba teise lause juures raskustesse, sest seisin silmitsi küsimustega, mis on ühelt poolt triviaalsed ja teiselt poolt… no eks katsuge vastata: mis on õieti oluline? Mida me siin elus otsime ja tahame? Ei, palun ärge jääge mõttesse, sest kui teis on vähegi sügavust, siis otsite te seda vastust kogu elu, päevadel täis tegusid ja öödel hea konjakiga, vaieldes sõpradega hääled kähedaks. Mina neile vastata ei suuda, seda enam, et vastuseid on sama palju kui inimesi.
Selle aasta jooksul ei juhtunud midagi käsitamatut ega kummalist – tõsi. Aga… ma ei salli ülivõrdeid ja eksalteeritud kõnepruuki, kuid isegi kui ma võtan endale aega selle üle natuke järele mõelda, ei pääse ma tõdemusest, et see aasta on üks parimaid minu elus, ja kui ma kaua mõtlen, siis muidugi tulevad kahtlused, aga jään endale kindlaks selles, et ta oli määratult parem kui eelnevad. Ma ei teadnud, palju Hackel meid reaalselt jälgis, kontakti ta igatahes ei võtnud ja kuigi me Zeiiga tegime igasuguseid oletusi, kuidas lugu edasi võis minna, polnud meil mingit võimalust teada saada, mis nendest kahe maailma inimestest ja kogu Katsest edasi sai. Rääkimata sündmustesse sekkumisest – vähe sellest, et meil polnud tollal ju kõige õrnematki aimu, mismoodi need maailmad omavahel seotud on, oli isegi ainuüksi selliste üleminekute võimalus väljaspool meie mõlema ja – niipalju kui siis mõistsime – ka arkaadlaste (või pigem, nagu nad ise ütlesid, agedide) kogemuste piire.
Aga ega me tegelikult ei juurelnudki selle kallal nii palju, kui arvata võib, sest meil oli enda ja oma eluga piisavalt tegemist. Ja nagu laulusalm ütleb, „Only love can make a memory”. Kui ma vaimus sellesse aastasse tagasi pöördun, on see üks otsatuna voogav õnn, mis tulenes ainult, lõplikult ja ülimalt Zeii olemasolust, meie armastusest. Ma mäletan koos veedetud öid, kuumi öid täis kirge ja vaikset vestlust. Ma jõin küllastumatuna ta ilu ja nautisin tema täiuslikku keha, tema kergelt pilklikest silmadest ei kadunud kutse ja ühise rõõmu ootus. Meile ei lugenud aastaajad ja ümbrus. Kevad puhkes sel aastal vara, maikellukestele järgnes õunapuude valge õiesadu. Möödusid heinalõhnalised jaanipäeva valged ööd, valmisid maasikad ja taliõunad, lehed langesid, hallad kahutasid valgeks nende kireva vaiba ja jõuluõhtul keerles õhus lund. Mälestused sulavad ajapikku kokku, kes enam teab, mis oli enne, mis pärast… ja ega sel polegi tähtsust. Tähtis on see ühtlane kuldne valgus, mis miilab päevist, mil õnn saatis meid koheva kassipojana, ja ükskõik kui vanaks me elame, sellele aastale tagasi vaadates võime me mõlemad öelda: me oleme elanud – me armastasime.
Üritades jutujärjega edasi minna ja leides taas oma praktilisema poole, suudan sellest ajast välja noppida palju muudki, mis meile ja meie edasisele saatusele oluline oli – meenub, et lisaks öödele olid ka päevad. Ja ikkagi annan ma selle osa loost edasi võimalikult lühidalt. Muidugi on hea olla krahv Monte Cristo, aga toda klišeed on juba narmendamiseni nühitud, nii et vähemalt minu jaoks pole sinna enam mitte midagi köitvat järele jäänud. On üheaegselt lihtne ja raske ja peamiselt nõuab see pingutavalt eksimatut kavalust, kui sul on meeletu rikkus, millest keegi midagi ei tea ega teada tohi. Kuigi – ja ma mõtlen seda tõsiselt! – oli minu jaoks ainus suur väärtus Zeii, siis tuli hirmus pikk joru tühja maad, ja siis muud võimalikud asjad päikese all, on seekord siiski juttu nendest rohkem või vähem peremeheta varandustest, mille asukohad Hackel mulle „töötasuks” kaasa andis. Igasuguste enam-vähem kehtivate rahatähtedega oli lihtne, kui välja arvata teatud äratoomise risk, sest nii mõnelgi puhul oli karta, et keegi siiski valusalt terava huviga peidupaika jälgib, aga esimesel hetkel võttis ikka päris nõutuks, et mida kuradit peale hakata kulla ja teiste väärismetallidega? Õnneks on mul üks kaugest sugulasest kullassepp ja – detailidesse laskumata – loomulikult vaatas ta toimuvat äärmiselt suure kahtlusega, aga igal juhul oli tal sidemeid ja võimalusi… ja ma nägin, kuidas temagi majja tuli jõukus. Ent mis mul sellest – kuigi ma polnud „läbi töötanud” murdosagi nimekirjast, olime rikkad nagu draakonid.
Mõnes mõttes olime palju ära teinud. Zeii oli nüüd Prantsusmaa kodanik Jane Rice, kelle vanaema oli eestlanna olnud. Nagu „Jane”, on ka „Rice” muide vaid lähend – too nimi kõlas tegelikult nagu saksakeelne „reich”, millele on tugev „s” lõppu poogitud ning seega oleks õigem öelda „Raihs”.
Siin on muide paras koht selgitada järgnevas jutus nimedega paratamatult ettetulevaid segadusi. Näiteks kõrgmaa keel, või Käärfare, kääri keel, mis praktiliselt on ühe suures osas Zeii maailmas levinud keele pisut arenenum murre, sarnaneb esmakordsel kuulamisel kasside kevadkontserdiga – selles on palju laulvaid täishäälikuid, aga ka hirmsasti, eriti nimedes, umbes „rhšr”, „gssff”, „zkkh”-ga kirjeldatavaid koledusi. Kui ma nägin maailma läbi Hackeli silmade, seega läbi tema interpretatsiooni ja tõlke, assotsieerusid kõik nähtused, sõnad ja nimed mul millegi tuttavaga. Kohapeal oli asi hullem. Ei tohi unustada, et kuigi ma oskasin keeli, olid need minusse „istutatud”, kuidagi Hackeli poolt otse minu ajju kirjutatud viisil, millele Maal analoogi ei ole. Sõnade mõte jõudis kõverteid pidi pärale, aga nimedega oli nagu ühes muistses naljas, et Hiina sepp saab olla ainult Tsink Plekk Pang. Hakkasin ju juba Mullis kohtumisest alates Jane’i asemel häälduspärasemat Zeiid kasutama, kuid ega Arkaadiaga parem polnud. Kuigi too nimi ise vast ongi kuidagimoodi nende maailmast tulnud, kõlaks nende endi keelne sõna pigem „Aed”, ja tänu ilmsele assotsiatsioonile olen ise hakanud mõttes seda maailma Aiaks nimetama (ja vastavalt käänama); sealne elanik oleks „aged” ja keel „aked”. Mõlema maailma puhul aga tähendaks katse nimesid