Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
Olgu, kuidas on, aga restoranidesse keeldus ta peale kolmandat korda tulemast, öeldes et ei taha taas pisaraid valada algselt võib-olla päris söödava toidu solkimise pärast.
Kõht täis, vedelesime voodil, jõime teed ja vestlesime tühjast-tähjast, kuni mulle hakkas tunduma, et midagi ei ole korras. Mina, kes ma isegi oma rahva hulgas olen aeg-ajal tituleeritud teraseks ja tundlikuks kui tammenui, ei osanud muidugi öelda, millest see tunne tekkis, ent kui ma selle välja ütlesin, jäi Zeii vait, ainult naeratas salapäraselt, siis ohkas ja keris end mulle sülle.
„Ma kardan…”
„Mida siis?”
Ta võttis mu käe ja asetas oma kõhule. „Vähemalt üks küsimus, mille üle me oleme oletusi teinud, on saanud vastuse… Ma ootan kolmandat kuud last.”
Küsimus, millele ta aja võitmiseks ja enda kogumiseks viitas, oli muidugi, et kui kauged on need erinevate maailmade inimtõud teineteisest. Ühelt poolt oli see üldfilosoofiliselt tähtis, sisaldades intrigeerivat infot maailmade seotusest, ent meile oli see vastus, kas meie kooselul ka mingi mõte on.
Aga sellel hetkel võis inimkond küll kuu peale käia – minu armsam ootas minu last, sellest piisas mulle täiesti. Suudlesin ja kallistasin teda, ta võttis tuld ja asi lõppes nii, nagu ta meil ikka lõppes.
Kui me hingeldades eemale tõmbusime, veeretas ta end naerdes selili.
„Mis sa naerad?”
„Ma vedasin iseendaga kihla, et kuidas sa käitud, kui sellest kuuled.” Ta sirutas end, pööras siis näo minu poole. „Tegelikkus oli paremgi, kui loota julgesin. Sa olid nii õrn.”
Mõtlesin hetke. „Nojah, ilmselt olin. On see hea või halb? Ma olen sult ju küsinud, ega ma sulle haiget tee…”
„Ega sa teegi. Aga aeg-ajalt sa unustad, et oled minust üle kahe korra raskem, nässerdad nagu mängukaru. Nüüd vist enam mitte.” Ta ohkas teeseldult kurvalt.
„Ähh.”
Tüdruk muutus tõsisemaks. „Aga ma tõesti kardan.”
„Mida?”
„Maa keskkond – see on nii mürgine. Ma tunnen seda kogu aeg. Ma ei tea, kas suudan last kaitsta. Ja teie arstiteadus – see on nii primitiivne, julm ja ohtlik. Kuidagi ei tahaks siin last ilmale tuua.”
Muutusin süngeks, mõeldes kes teab mitmendat korda, kui kohutav on ikka see hind, mida oleme maksnud elektri ja aatomijõudude eest.
Mida öelda? Olime kõigist variantidest mitu korda rääkinud, põhimõtteliselt olin temaga nõus, et võimaluse korral oleksin ta praeguses seisus koju viinud. Aga kuidas? Mühatasin:
„Eks ma proovi veel korra Hackelile helistada, kas ta on broneerinud piletid Pilvelinnustele.”
„Vastik tüüp! Hackeliga paras paar – ma ei tea, miks ta mainis Pilvelinnuseid. Ei kiusa mind! Las mul olla ka üks saladus.”
„No mis imenipiga saavad linnused pilvedel olla?”
Sain padjaga mööda pead.
„Olgu-olgu, tuli meelde – maailm on Smeete, kuningriik on Käärfare ja su kodukant on Ovemo. Mis seal’s ikka, las ma süvenen korra.”
Ta silitas tänulikult mu käsivart ja tõmbus siis eemale. Kes teab mitmendat korda pidin tõdema – ja mu hilisemad kogemused on seda vaid kinnitanud –, et kõrgemate tsivilisatsioonidega on lihtne asju ajada. Ja enamik on meist kõrgemad. Ei mingit totrat meeleolutsemist, vääritimõistmist, ülesaamatuid eelarvamusi ja muud pimedale hingele omast. Ta ei hakanud vabandama, et paneb mu taas tegema seda, mis tundus lootusetu. Tal oli seda vaja, ma olin nõus seda tegema ja ta oli selle eest tänulik. Ja kui, siis muidugi kohe, ja kuna ta teadis, et tema lähedalolek mind seeläbi häirib, et hoopis muid tundeid tekitab, ei ole ta kunagi proovinud mingeid soovmõtteid arendada, umbes nagu „aga kas sa ei saa samaaegselt minu juures olla ja keskenduda?” Vastus on ju, et „saan, aga see segab”. Järelikult tulemuse huvides ta laseb mul omaette olla, tulemata kordagi selle peale, et hea tahtmise korral võib ju selle peale ka solvuda… Võib-olla on mul naistest eriline ettekujutus, aga ma tõesti ei suuda kuigi kõrgelt hinnata Läänemaailma eelarvamusi täis topitud, tigedat ja endast kohutavalt heal arvamusel olevat naissugu, kes kasutab oma seksuaalsust kui relva ja ei suuda midagi anda vastu saamata. See on muidugi lihtsalt üks obstruktsiooni faasi läbiva vihkamiskultuuri tunnuseid – aga ma ruttan taas ette.
Sulgesin silmad ja keskendusin. Kui seda õigesti teha, oli selline mediteerimine ju väga hea seisund iseenda hinge süüvimiseks… kuni keegi teises otsas toru ei tõsta.
TERVITUS
Tugev rõõm voogas minust läbi. Ent sellele järgnes kohe ka pahameelelaine, mida ma ei suutnud alla suruda:
„Tore, et sa ikka olemas oled? Loodame, et sa uuesti ära ei kao?”
OLEN OLEMAS. ÜRITAN MITTE KADUDA
„Kuidas sul läinud on?”
PIKK JA SEGANE JUTT
„Mõned asjad tõesti ei muutu…”
NAGU KA SINA. KAS ZEII OOTAB LAST?
Kuidas põrgu päralt ta seda teadis? Tundsin end võrdlemisi räbalalt – olin aasta otsa asjade üle mõelnud, ja nüüd esimese kolmekümne sekundiga alguses tagasi – mis kurat toimub???
ÜKS PÕHJUS, MIKS MA VIIVITASIN ÜHENDUSEGA, OLI – ILMSELT VÄÄRAKS OSUTUNUD OLETUS – ET SA EHK OOTAD KONTAKTI NIIVÕRD, ET UNUSTAD MINU PEALE VIHASTADA. VABANDUST, MA EI OSKA INIMESTEGA SUHELDA. TEIE LIIKIDE VAHEL EI OLE RISTUMISBARJÄÄRI. UMBES POOL AASTAT KULUB TÕRGETE TAANDUMISEKS, NII ET SELLE PEALE TULEMISEKS EI PEA JUMAL OLEMA, ET NÜÜDSEKS PEAKS ZEII RASE OLEMA. LISAKS TAJUN KA MUUTUSI ELUVÄLJAS JA KUNA MA NEIST ALATI ÕIGESTI ARU EI SAA, OLI MUL VAJA SEE KÜSIMUS ESITADA
Ohkasin mõttes.
„Sul on mind taas tarvis, nagu ma aru saan. Lõpuks ei läinud mul sind usaldades kõige halvemini, nii et tegelikult olen valmis riskima – Zeii tahab koju ja sina suudad meid sinna aidata.”
VALMISTUGE. VAHEMAAILM ON TAAS LÄBITAV. PÕHIMÕTTELISELT VÕIKSIN AVADA VÄRAVA KOHE, AGA PAREM ON OODATA – BARJÄÄRIDE MIINIMUM PEAKS OLEMA MILLALGI LÄHEMATE PÄEVADE SEES. TEIL ON SEEGA ETTEVALMISTUSAEGA, SIISKI MITTE ÜLE NÄDALA. PALUN KIIRUS-TAGE, SEST TÕENÄOLISELT ON SOODSAIM MOMENT 2-3 PÄEVA PÄRAST.
„Mida ma seekord tegema pean?”
EGA SA OMETI VASTUST LOODA?
„Kaua ma tõenäoliselt ära olen?”
KAHETEISTKÜMNEST TUNNIST LÕPMATUSENI… SUL ON ÕIGUS – MÕLEMAL JUHUL POLE ETTEVALMISTUSED ERITI VAJALI-KUD. ARVESTA AASTAGA
„Mida ma kaasa võtan?”
RELVAD. MUU ON TEISTES MAAILMADES PAREM. KUTSU KA ZEII ÜHENDUSSE, KATSUN TEILE NÄIDATA ZEII MAAILMA
„Puhh,” hakkasin end vaikselt liigutama. Zeii vaatas mind ootusärevalt.
„Sa said ühenduse?”
„Jah. Kust sa tead?”
„Sa vajusid kuidagi teistmoodi ära, ja… räägi.”
Kehitasin õlgu. „Meil on paar päeva end reisile seada. Ma olen sulle kirjeldanud, kui raske on Hackeliga – ega ma temaga eriti targemaks saanud, aga koju sa ilmselt saad. Aga ta tahab meile midagi näidata, katsu süveneda.”
Ta keris end mulle kaissu, käsi libises mu kätte, ta noogutas kiiresti ja lühidalt ning sulges silmad; mina tegin sedasama.
ÜHENDAN
–
Suur kabinet oli hämaralt valgustatud. Aastad, kui mitte ajastud olid kirjanud ta marmormustreid väärikusega, kiviparkett oli käidavate kohtade pealt kergelt lohku kulunud ja tumedast puidust mööbel, ehkki rõhuvalt massiivne, jättis tükati mulje, et võib puudutusest tolmuks pudeneda. Siin oli piisavalt ruumi ja rikkust, et teenrid võisid teesklematu