Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
sealt võimatult valesti imiteeritud öösorri hõige. Mees hobusel hakkas tasakesi naerma.
„Roni välja, Stump.”
Üsna vaikselt libises hobuse kõrvale vari.
„Ta on teel,” ütles see tasasel häälel. „Jõuab kahe minuti pärast, kui ei kihuta. Kuidas sa teadsid, et mina?”
„Kes teine oskaks nii kummalist häält teha, mida sa ise öösorriks pead? Kas Filgen on positsioonil?”
„Jah.”
„Olgu, mine.”
„Tsentuurio?”
„Jah?”
„Kas me ei võiks lihtsalt…?”
„Ei. Millal te saatanad ära õpite, et kui võimalik, et tapeta. Viite nad Hundikuristikku ja jätate sinna, elusalt ja tervelt. Kao!”
Mees kadus pimedusse, ratsanik laskus aegamööda teele ja seadis end näoga asula poole, hobune tantsiskles kohapeal. Eemalt hakkas kostma auto vaikset urinat, pimedusest roomas välja aeglaselt liikuv sõiduk. Siis kostis metsast vihinat, nool tabas rehvi, auto tegi järsu jõnksu ja peatus.
Tuled kustusid, ähmaselt oli veel näha, kuidas seesolijad relvi tõstes nurkadesse tõmbusid. Raihs kannustas hobust ja sõitis mõõdukas tempos lähemale. Ümberringi oli kõik vaikne, ta peatas hobuse viie meetri kaugusel autost ja tegi, nagu uuriks seda kõhklevalt.
„Hei, on siin kõik korras?” hüüdis ta siis. Kümme sekundit kestis vaikus, siis kõnetas teda meeldiv naisehääl:
„Keegi lasi mu kummi tühjaks, nii et olge ettevaatlik, nad võivad siinsamas tee kõrval passida.”
Tim lasi end hobuse esijalgade juurde maha ja tõi nähtavale ammu, mis tal ennegi süles oli lebanud. Selles valguses olid inimkujud vaevu eristatavad, metalli välgatus oli ainus, mida näha võis, ent detailidega ei tasunud eksida. Umbes minut aega valitses vaikus, siis lausus Tim kõhklevalt:
„Paistab, et on ära läinud? Mina ei kuule midagi.” Ta astus lähemale, hobune valjaidpidi järel, tehes näo, et ei märka teda autost jälgivat ammunoolt. „Saan ma teid kuidagi aidata? On teil varuratast? Ah jaa, minu nimi on vabahärra Ahard Gedderroc, teie teenistuses.” Nüüd oli ta üsna auto kõrval.
„Varuratas on küll…” Amb langes kõhklevalt. Tsentuurio, kes seda oodanud oli, vajutas päästikule oma langetatud ammu päras, peaaegu kuulmatu sisinaga pihustus autosse valget pulbrit. Tim hoidis kakskümmend sekundit hinge kinni, siis tõmbas lapi näole ja kontrollis masina sisemust. Kõik olid teadvuseta. Ohvitser välgatas lambiga signaali veoauto suunas ja hüüdis pimedusse:
„Kähku nüüd!”
Mehed aitasid tal teadvusetule naisele nagu hiigelsuure titekandmise koti ümber panna, Tim vinnas ta selga ja ronis hobusele, mehed kontrollisid veel, et lõtv kogu lebaks ta seljal kindlalt ja mugavalt, ja siis kappas ta minema. Seda, kuidas ta mehed veoauto küljes oleva kraanaga teel seisva auto koos teenijatüdruku ja ihukaitsjaga kasti tõstsid ja teises suunas kadusid, ta enam ei näinud.
Tunni aja pärast jõudis ta üksildase maamaja juurde ja seisatas kõhklevalt võlvi all pimeduses. Vaatas ringi, siis kõlistas tasakesi mõõgaga. Korraga kostis nohinat ja keegi hakkas liikuma.
„Kes on?” tuli pahur ja unine küsimus.
„Tim. Kuidas sa suudad sellises olukorras magada?”
„Rikkumata tsiviilisiku terve uni. Kus siis röövitud printsess on?”
„Seljas,” mees hobusel viipas peaga üle õla.
Teine uuris teda natuke ja porises siis: „Sa oskad ka igast olukorrast maksimaalse võtta.” Ta lükkas värava lahti. „Läksime, Pesamuna… Mis sa naerad?”
„Ma olen nii kaua kuninga teenistuses sõdinud, et minuga hirmutatakse lapsi… ja siis tuleb üks suur paks peletis ja – Pesamuna! Sellest on vähemalt kolmkümmend aastat, kui sa selle eest esimest korda jalaga tagumikku said. Aga mõned ei õpi.”
Nad jõudsid eraldi sissekäigu juurde, Feb avas uksed ja Tim astus ta järel pimedusse. Nad laskusid kobamisi trepist ja vanem vend süütas tuled.
„Saad hakkama?” küsis ta silmi valguse eest varjates. „Ma hoolitsen hobuse eest.”
Vastust ootamata kadus ta ukse taha. Tim astus voodi juurde ja lasi kandami ettevaatlikult sellele, viskas pealiskuue maha ja kummardus neiu kohale, kontrollis ta hingamist ja pulssi, kergitas silmalauge ja kohendas asendit. Feb tuli uuesti tagasi ja sulges ukse.
„Aita,” osutas Tim peaga kotile, milles ta naise sinna oli toonud. Koos vabastasid nad teadvusetu kogu ka üleriietest ja saabastest ning lasid lõdvemaks vöörihma. Siis seisatasid teda vaadates teine teisel pool voodit.
„Kuidas temaga on?” küsis Feb vaikselt.
„Ta ärkab mõne tunni pärast. Esimesel päeval võib olla peavalu ja tasakaaluhäireid, siis peaks üle minema. Kes sinu omadest teavad?”
„Ainult vanamoor. Albrehtile, mõisavalitsejale tegin lihtsalt korralduse siit ennast ja teisi eemal hoida, andes vihjamisi mõista, et hoian siin kedagi kinni – pole esimene kord. Pärdikud on ära, ja parem ongi, poisse oleks raske sellest mänguasjast eemal hoida.”
Naine oli kohalikus mõistes heleda peaga, see tähendab šokolaadipruunide juustega, ta oli tugevasti päevitunud ja nägi armas välja. Ta oli pisut kummalistes rõivastes, ilmselt mingil etendusel või karnevalil osalenud; mehed seda ei teadnud, küll aga teadsid, et tantsijannana markiis äuFriüreed hinnati, ja mitte ainult ta positsiooni pärast.
„Vana ta õieti on?”
„Kakskümmend.”
„Sama vana kui… Ta meenutab Zeiid,” ütles Feb hetke pärast vaikselt.
Tim heitis talle kiire pilgu, siis vastas: „Jah…”
„Sellest saab nüüd neli aastat,” jätkas teine nagu omaette. „Ikka veel ootame ja loodame, et ehk… Tema koht, tema tuba on alles. Mõnikord, kui lapsed on koos… ta peaaegu kummitab.”
„Võib-olla ma poleks pidanud teda siia tooma?” küsis Tim tumedalt. „Ma ei teadnud, et see nii valusaid mälestusi esile kutsub. Ka mina armastasin Zeiid väga, aga ta on sinu tütar. Ma ei osanud arvestada…?”
Feb muigas kurvalt.
„Ei, ma ei lase tal ära joosta. Küllap me oleme õppinud koos sellega – oma kaotusega – elama.” Talle meenus miski. „Kas sa oled kuulnud, et üks mees ja naine, kes kadusid Ifignea juurest, on tagasi. Nad rääkisid väga kummalisi jutte, aga on muidu elusad ja terved. Nad olla toonud teateid ka teistest, kes koos nendega seal olid. Üks neist olnud Zeii-nimeline. Saad sa kontrollida, on see lobajutt või midagi rohkemat?” Nähes teise näoilmet, jätkas ta kiiresti. „Ma tean, et see kõlab totralt. Aga ma ei ole ju sind varem igasuguse jamaga tüüdanud, see on esimene, milles on mõte. Pimedusevõlv, nagu vanades legendides. Ja deemoneid olla mägedes nähtud. Ja kalainimesed on lõunas jälle kaldale roninud. Ja Kõueratsanikud rääkisid, et Zaarhcis olla üks Pilvelinnus põlema süttinud.”
„Ma uurin.”
Sõnad tulid raskelt ning Feb teadis, et vend andis lubaduse. Ta astus teise juurde ja pani talle käe õlale.
„Läksime?”
Teine noogutas. „Hommikul tulge koos Mäggiga teda vaatama, enne ei ole mõtet. Mina tulen homme. Praegu pean lossi minema – kuberner vahib seal mind oodates küünalt ja higistab.”
Nad lahkusid keldrist, sulgedes teel kõik rasked uksed.
–
KATKESTUS
Sel ööl nuttis Zeii end minu kaisus magama. Olin küll puruväsinud – jah, lisaks uute seikluste ootusele tulid kibeda vastikusega kurku tõusva klombina meelde ka kõik need peavalud, mis ma Hackeli pärast olin saanud – ent sellele vaatamata tegin plaane, kuni unenäod ja tegelikkus segunesid