Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
viirastus kukkus kokku, sarnanedes nüüd ometi täielikult sellega, mis ta selleks ajaks tegelikult oli – peata laip.
Kuberner sikutas ettevaatlikult teise sõrmede vahelt paberid, asetas need lauale ja läks siis ukse suunas. Lärm allkorrusel vaikis järsku. Mees lükkas uksel riivi eest, paotas selle, ise varjus püsides, kuuldes siis, et keegi trepist üles tuleb, jättis ukse lahti ja tõmbus varju. Ühe käega mõõka hoides ja teisega näolt verd pühkides astus sisse uhke sõjaväelane. Liigutustes oli teeseldud sundimatust, ent mees oli valmis mistahes suunast tulevat rünnakut tõrjuma. Ta vaatas ringi ja avastas kuberneri, langetas mõõga ja andis au.
„Härra kuberner, sinu teenistuses. On kõik korras?”
„Jah.” Kuberner astus varjust välja. „Mis juhtus, miks nad enne kokkulepitud aega ründasid?”
„Nad tolad ei oska end peita – üks kokkadest avastas nad sahvris ja jõudis kisa tõsta. Ta vaeseke sai surma, aga meil ei jäänud muud üle, kui nad maha lüüa.”
Uksele oli nüüd tulnud teisigi sõdureid ja teenreid.
„Koristage see raibe!” osutas kuberner oma endise sekretäri poole. „Et nad endale põrgus sobiva koha leiaksid. Ma arvestasin, et ta kodeerib ja saadab mul veel teate ära, nüüd pean seda ise tegema.”
„Minu lugupidamine, aga sa riskisid asjata.”
„Ähh. Ta ei võinud teada selle tooli omapära; vanasti olid valitsejad hoopis paranoilisemad. Pealegi oli ta rumal – mul oli teda peekri küljelt suurepärane jälgida. Kas keegi veel viga sai?”
„Mõned kriimud minu meestel. Pole kõneväärt.”
„Kokk – kas tal on pere? Omakseid?”
„Uurime. Kui tal mingi majapidamine oli, on ta niikuinii, nagu nad kõik, selle tegelikult meeri kiltrile pantinud. Hingelt oli see mees vaba, sisuliselt aga ammu ori.”
„Jah. Aga kuipaljud palgamõrvad õnnestuvad seetõttu, et mitte keegi teenijaskonnast ei soovi märgata mõrtsukat. Ütle laekurile, et ta paneks valmis eee… kümme tuhat kuldnat, las Marck uurib järele, on seda kellelegi maksta, ja ühtlasi saadab mulle uue sekretäri, seekord soovitavalt natuke ustavama.”
Mees andis mõõgaga au ja pöördus, et lahkuda.
„Tsentuurio Raihs!” hüüdis kuberner talle uksele järele. „Igale võitluses osalenud mehele, ka sinule sada kuldnat. Ja tänan!”
Ohvitser andis veelkord vaikides au ja lahkus.
Kuberner ootas, käed seljal ruumis edasi-tagasi kõndides, kuni teenrid viisid ära surnukeha ja koristasid põranda. Olles jälle üksi jäänud, tõstis ta lambi eemal nurgas seisva raske kummuti juurde, keeras selle lukust lahti ja pööras tööasendisse kummalise suure ja kohmaka kirjutusmasina, avas ruumis teistes kohtades kaks salalaegast ja võttis neist välja vasest aukudega silindrid, monteeris need masinale, laterna valgel vaevumärgatavaid sälke sobitades. Lõpuks võttis ta valmiskirjutatud lehed ja hakkas kohmakalt, tähti otsides teksti masinasse lööma. Mehhanism krigises kergelt, tähtede asemel tekkis paberile arusaamatute sümbolite pudru. Kogu kirja kodeerimiseks kulus ligi tund, mees ohkas lõpuks, sirutas selga, silmitses koodiga kaetud lehti, lubades endale viimase kõhkluse. Otsustava, järsu liigutusega toppis ta paberid ümbrikusse ja pitseeris selle tagasihoidliku isikliku pitsatiga, monteeris lahti masina, lukustas kummuti, peitis silindrid ja helistas siis kella.
„Rathmer ja Raihs minu juurde,” mühatas ta ilmunud teenrile.
Ta pilk puhkas pimeduses, peatudes alateadlikult ikka ja jälle kividel eristataval niiskusest tumedal laigul, kuhu oli voolanud veri. Esimesena saabus kuivetu natuke talupoegliku väljanägemisega mees.
„Kuberner, sinu teenistuses.”
„Sa asud veel täna pealinna poole teele. Siin on kiri.” Ta lükkas nimetatu üle laua teisele lähemale. „See on kodeeritud, nii et ära muretse. Kohale võiks ta muidugi sellegipoolest jõuda. Nagu alati, pane ta nende hulka, mida salakaubana kaasa vead. Siin on kuulujuttudest kubisev võltskiri, mis ei sisalda midagi tähtsat. Kui õige on üle antud, hävita see.” Ta lükkas üle laua ka teise, palju uhkemas ümbrikus ja ametliku kuberneri pitsatiga kirja. „Ootad kolm päeva, kuulad ja vaatad, siis tuled tagasi, sõltumata sellest, kas saad vastuse või mitte. Kui nad kindlalt lubavad, võid ühe päeva veel viivitada. Üks hetk.” Ta pöördus vahepeal sisenenud ohvitseri poole. „Anna talle kaks meest kaasa, kes peavad teda saatma Kuru Ristini. Erariietes, loomulikult relvastatud.” Siis uuesti kulleri poole pöördudes. „Võid minna. Head teed.”
Mees andis vaikides au ja lahkus.
Niipea, kui uks ta taga kinni kukkus, muutus Raihsi olek vabamaks, mees astus eemal lauakesel seisva veinikannu juurde ja valas endale peekritäie, unustamata nagu muuseas mühatada kuberneri poole „sinu loal”, kui ta parajasti tooli laskus.
„Oled sa seda kraami juba palju tarbinud?” küsis kuberner tusaselt teist jälgides. „Ma tahaksin, et sa veel täna äuFriüree ära tood.”
Ohvitser võttis rahulikult lonksu. „Praktiliselt esimene. Mul pole lihtsalt aega olnud. Mehed muidugi juba lakuvad.” Ta kortsutas kulmu. „Täna öösel? Said loa?”
„Ei,” pillas kuberner, huviga teise reaktsiooni oodates.
Raihs võttis kaalutletult veel ühe lonksu. „Ma peaaegu sooviksin, et poleks küsinud.”
„Ja ometi usaldad mind niivõrd, et teed seda siiski.” See polnud mitte küsimus, vaid tõdemus.
„Teen. Lõpuks olen ma ju formaalselt käsutäitja. Ja muide mul ongi sellega seoses üks mõte – sa tahtsid ta siia tuua – hea, see on kindel koht küll, aga sama kindlalt hakatakse maja senisest hoolsamalt, ööl kui päeval valvama, nii et kui teda on kuhugi vaja viia, osutub see äärmiselt komplitseerituks. Noh, olles tegelikult viisakalt võimatu – me peaksime ta näiteks vaibarulli toppima, tropp suus. Vaata, sa tead mu suhteid vendadega – ma olen kolmas poeg ja läksin traditsiooni järgi sõjaväkke, kuna aga pürjelite ja mõisnike hulgas on komme sõjaväelastesse halvasti suhtuda, ei käi ma nendega avalikult palju läbi. Päriselt oleme nagu vennad ikka. Noh, ma käisin eile Febi mõisas, tal on seal keldris head viisakad ja hästi raske uksega ruumid. Me rääkisime ka, miks mul neid vaja võiks minna ja ta oli nõus meid aitama, sest nii nagu kõik valgustatumad inimesed, sooviksid nad Käärfare Kuningriigi võimu jätkumist. Koht on ideaalne ja ta saab asjad sättida nii, et enamik tema inimestestki asjast midagi ei tea.”
Kuberner mõtles kolm minutit, siis noogutas. „Olgu. Aga pea meeles, et ma nülin su elusalt, kui midagi viltu läheb. Ja sa ju taipad ise, et nüüdsest ei ole sa enam käsutäitja, vaid kaasosaline.”
„Minu sisetunde jaoks pole vahet.”
Kuberner mühatas jälle. „Olgu siis nii, Tim. Kui tehtud saad, ükskõik mis kell ka oleks, tule ja räägi, kuidas läks. Ja nüüd kao siit.”
Ohvitser jõi oma veini lõpuni, tõusis ja saluteeris: „Head praadimist, Arne.”
„Õnn kaasa. Sul on valus huumorimeel.” Kuberner viipas talle nukralt muiates.
Tim Raihs laskus trepist alla ja rääkis tasakesi kahe mehega, kes suure veoauto juures teda ootasid. Ise võttis ta saduldatud hobuse ja kappas pimedusse, keeras teelt kõrvale ja peatus künkal puude vahel, kust teed silmas sai pidada. Veoauto sõitis väravast välja ja kadus vaikselt unnates mööda teed linna poole. Raihs ei märganud, et keegi seda jälitama oleks hakanud, ent kindluse mõttes olid nad leppinud kokku mõned manöövrid. Nüüd kihutaski ta vaevumärgataval rajal läbi metsa, siis pika maa peaaegu paralleelselt tagasi ja siis üle lagendike järgmisele künkale, kuhu ta jõudis parasjagu, et näha mõne minuti jagu käänulisel teel liikuvat veoautot. Ta kordas seda veel paar korda, ja olles lõpuks enamvähem veendunud, et neid ei jälitata, suundus ise ka ühele teele ja lasi rahulikus traavis kauguses sirendava asula suunas. Jällegi tõusis ta nõlvast üles ja sättis end ootama. Kulusid mõned minutid, siis välgatas teisel pool teeharul nõrk rohekas valgus. Mees ohkas kergendatult, sest plaani esimene osa