Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
kujul vastu võtma olin ma võimeline sama palju kui tavaline hiir Tomi ja Jerry multikat nautima.
„Miks nad meid jälgivad?”
VÕIMATU VASTATA. KRIIS NENDE KESKEL
„Kes nad on?”
INIMESED
„Saad sa neid mulle näidata?”
MA ÜRITAN
–
„Kas sa tead, kuidas see töötab?”
„Mis see?” neiu heitis talle imestunud pilgu, tõstes hetkeks pilgu lilledelt, mida ta imetles. Tal olid pikad tumekuldsed juuksed ja suurte heleroheliste silmadega jumalannanägu – selles oli midagi igituttavat ja see oli nii pööraselt ilus, vaatamata selgele võõrapärasusele. Ta valge avar kleit moodustas meeldiva kontrasti pruunikspäevitunud nahaga.
„Ei tea…” Ta heitis pilgu teemantkristalliga lõppevale hõbetorukesele mehe vasaku meelekoha juures.
„Kas reporterid esitavad alati nii lolle küsimusi?” Ta vaikis hetke. „Vaata, kui ilusad lilled. Ja kuidas nad lõhnavad! Kes neid küll siia toob?”
„Dietüülheksa…” alustas mees, ent, nähes tekkivat siirast taipamatust, ohkas ja jätkas teisiti: „Need lilled ei ole päris. Erinevate plastikute segu. Neid valmistatakse kõigi selliste suletud ja harjumatuna tunduvate siseruumide tarbeks. Et inimesel oleks pidepunkt võõrikus ümbruses. Nagu sinagi näo nendesse peitsid.”
„Sa rikud kõik ilusa ära.” Neiu toon oli pisut solvunud ja ebakindel. Küllap ei saanud ta suuremat aru, mida mees talle öelda tahtis.
„Kas sa tead, mis asi on ülijuhtivus?” proovis mees uuesti. Ta oli valgetes lühikestes pükstes ja kirjus, kõhule sõlme seotud hooletu lõikega särgis, mis jättis paljaks suurema osa hästivormitud lihastes rinnast ja käsivartest. Tal oli kitsas, pisut Vana-Kreekat meenutav nägu ja helevalged, õlgadeni ulatuvad lainelised juuksed. „Ei. Kust ma teadma peaksin? Midagi selle rongiga seotud, eksju?”
Mees loobus. „See sõiduk liigub ülijuhil. Monorelsi, selle rööpa materjal on ülijuhtiv peaaegu vee keemistemperatuurini. Tekitatud magnetväli hoiab rongi hõljumas ja annab ka liikumisjõu.”
„Ma olen siin teist korda. Esimest korda olin siis, kui mind väiksena Metropoli viidi, ma ei mäleta sellest enam, kui et ma kartsin väga, nutsin kogu tee.
Ja nüüd ma lähen maha. Mu nime sa tead, otsi mind teinekord üles.” Ta tõusis kikivarvule ja suudles meest huultele. Suudlus oli pisut pikem, kui vaja olnuks, ja täis lubadust.
Mees naeratas talle ja viipas, kui uksed sahinal avanesid ja naine pooljoostes maapinna suunas minema kiirustas. Puudutas siis seadet peas.
„Indomeo päevikusse, isiklik. Järjekordne negatiivne kogemus kutsehaigusest – inimeste kiusamisest. Ma ei otsi teda kunagi üles. Polnud muidugi ka mingit mõtet teda solvata. Neiu-mis-ta-nimi-nüüd-oligi on ilus, ja kõik. Sellal, kui jagati intelligentsi ja vaimutuld, oli ta ilmselt koos kõigi teiste samasuguste plikadega olnud kusagil nurgas itsitamas. Teadmisi väljaspool igapäevaseid mitte männikäbi eestki. Ja kord elus oli tal nii tungivalt kiire, et ta metroosse tuli, kindlasti mingi kohaliku tähtsusega printsi pärast.”
–
KATKESTUS
„Mis see oli?”
MAAILM, KUS MA ASUN
„Kes need olid? Miks sa seda mulle näitasid? Mis tähendus sellel on? Kuidas ma neist aru sain?”
MEES ON SEOTUD KATSEGA. RAUDTEE ON TÄHTIS. TÕLKISIN
Loobusin. „Kas sa võid mulle anda aimu, mis see on, mida ma sinu arvates sinu heaks teha saan?”
ANDA MULLE OLEMATUSE
Taga targemaks. „Tappa sind?”
MA EI OLE KUNAGI ELANUDKI. MA EI SOOVI EKSISTEERIDA. OLEMINE ON PIIN… LÕPETAN NÜÜD. MA EI SAA ALATI ÜHENDUST VÕTTA JA MA EI SAA SINU PÄRAST SEDA TIHTI TEHA
Möödas oli taas üks nädal. Vedelesin hommikul voodis ja võitlesin endaga – mingi idiootliku kõrvalaine viimane kuulamata loengusaba eriti ilge sandaalist õppejõuga pidi algama poole tunni pärast. Parasjagu aktiveeritud faasis magavsõber oli uttu tõmmanud, et kusagil kontoris oma tooltunnid ära istuda. Viimasel ajal oli ta vastikult laisaks läinud, hommikusöök mind enam ei oodanud. Olin nende minu vastu langeva huvi märkide üle isegi õnnelik, sest talusin teda ainult tänu sellele, et teised olid hullemad, ja alati on paha tunne, kui mõne sind abielusadamasse tüürida üritava emase null-device’i suunad.
Sulgesin silmad – ja seal mu veider sõber oligi.
TERVITUS
„Miks sa alati ühendust võtta ei saa?”
PIIRKOND PEAB OLEMA STABIILNE
Milles seisnes see stabiilsus, ei saanud ma aru. „Ja minu osas?”
KONTAKT VÕI INFORMATSIOON ON AGRESSIOON. TEATUD TASEMEL MÕISTUST VÕIB HÄVITADA PALJALT INFORMATSIOONIGA. MINU OLEMASOLU ON SULLE AGRESSIOON
„On see sellepärast, et minu mõistus on primitiivne?”
EI, MITTE SELLEPÄRAST. SEE EI OLE HARMOONILINE. ELAV INTELLEKT ON ALATI KONFLIKTIS KÕIKSUSEGA
Ja korraga olin ma mingis kummalises kohas. Masendavas kohas. Igal pool oli oht, kuigi arusaamist ega mälu ei olnud. Reaktsioonid olid nagu torudes voolavad ojad, mida on võimatu kuhugi kallutada, tajud olid fikseeritud ja kõik see käis väga lihtsa skeemi järgi kokku – kui sellised ja sellised asjad ette sattusid, tuli süüa, kui sellised, tuli põgeneda, kui sellised, sugu teha. Üles alla vasakule paremale. Võõrik ja igav, tapvalt igav. Liigutasin teda prooviks, ta allus tuimalt, kuid vastupanuta, miski temas ei reageerinud sellele, et keegi väljastpoolt teda kamandas – tal polnud isegi seda kohta, piisavalt suurt närvisõlme, mis midagi protestisarnast oleks võinud genereerida. Uurisin seda maailma, liikusin edasi, peatselt sain aru, et kuigi suudan teda konkreetseid liigutusi tegema panna, on parem talle üldisi korraldusi anda. Jõudsin tema maailma piirini, vaatasin teist suunda ja olin ka ruttu teisel piiril. Hale eksistents. Õnneks ta seda ise ei taipa.
Siis jõudis kohale mõistmine – ta liikus ju otse mu silme ees – kala mu akvaariumis. Oi, perse!!!
TEMAL POLE SINUST EGA MINUST MIDAGI
„Tähendab see seda, et sind ja mind võib info hävitada?”
SIND KA TAPPA. MINA EI SAA HÄVIDA. SELLEST MINU PROBLEEM. JA LISAKS MINULE KANNATAVAD KA TEISED… ÜHENDAN
–
Loodus polnud veel varahommikusest vihmasabinast kuivanud. Iga oks, kõrs ja kivike oli kaetud peene imelise mustriga, mille kasvav sume kuumus peagi hajutama ja gaasina kõrgustesse viima pidi. Praegu aga sillerdas neis murduv valgus, kogu pehme rohuvaip, kõik põõsad olid täis imetillukesi valgustäpikesi. Ainuski tuuleõhk ei liigutanud seda algava päeva karget rahu. Siin, kaljude jalamil algaval lagendikul pidi iga loomake, iga pisemgi putukas, kes end mööda kõrt üles tiris, tundma, et päev tuleb parim. Taamal metsamüüris uppusid hämarad koridorid rohelisse varju, mida pidevalt läbistasid tiivalöögid, kõik rõkkas lindude laulust. Väikesed muretud olendid – milline kiire lend, ja aeg-ajalt tähistas mõni kõrvalepõige putuka haaramist. Ja neid sumises siin palju, kõik väljas oma asju ajamas, üldsegi hoolimata ohust. Aga kui nad ka teaksid, minna pole neil ju lõpuks kuhugi; ja kalju tipult harksabakulli pesast jälgis linnukesi terane pilk.
Kaljus, mis ühest küljest piiras lagendikku, oli koobas. Selle suud varjava punutud mati servale ilmus sale pruun käsi, matt lükati kõrvale ja aasale astus noor neiu. Ta oli nagu selle hommiku kehastus, täis elurõõmu. Ta sirutas end, naeratas metsale ja aasale, heitis juuksed taha ja lõi pea kuklasse, et taevast vaadata…
Aga taevast ei olnud, oli vaid sombune hall udu, mis määramatus kauguses läbipaistmatuks tihenes, lastes ajuti aimata kauget roosakat helendust. Mõnesaja meetri