Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
Mingu kõik, mida tähendab surm…”
George müksas teda ja osutas kuulavale Jane’ile.
Saul tõstis korraks huvitu pilgu ja langetas taas pea kätele.
„Ta teab seda niikuinii.”
Jane ei kuulanud neid enam, ta lonkis mööda jalgrada üle oja eemale metsa, nägu hääletult voolavatest pisaratest märg.
–
KATKESTUS
„Mis see oli, kas ka sinu kodu?”
EI. SEE ON KATSE TAGAJÄRG
Sula. Päike annab endast küll kõik, aga tulemuseks on kahvatu kevade illusioon, mida võib ainult läbi klaasi imetleda ja mis jätab sama tunde, kui koolisöökla supp – midagi nagu oleks, aga põhiliselt oled petta saanud. Lumi oli ammu muutunud süsimustaks räpaseks ja kivikõvaks massiks, vedeledes kõikjal jalus kui meeldetuletus, et see kliimavööde ei ole päriselt normaalsete inimest elupaik. Väljameelitatud vesi külmus varjus kohe uuesti jääks ja jäi salakavalalt ootama rumalaid olendeid, et neid siis murtud luudega haiglasse läkitada. Sellistel päevadel sirutasid inimesed kui liiga vara väljameelitatud pungad oma kahvatuid ninasid pilvedeta ja päikeselise taeva poole, lootes soojust ja valgust, tegid lahti hõlmad, et need kohe kinni panna, sest ärkamine ja vabanemine olid veel nii kaugel, et ei saanud kunagi selles elus tulla, säärastel unistustel polnud midagi ühist külma ja armetu eksistentsiga, mis nii nagu seni edasi pidi venima.
Olin terve päeva burst mode’is teksti masinasse tagunud, taksoga koju tulnud, mingi juba kergelt kahtlase nädalavahetusest jäänud salati sisse keeranud ja sättisin end mitte midagi tegema.
TERVITUS
„Tulid mind lohutama minu armetus eksistentsis?”
Kümme sekundit vaikust.
SA PIINAD END ISE
„Mhh, sul on muidugi õigus, aga kuhu ma mälestuste eest pääsen. See ilm ja… ma ei tea – lõhn… tõid mingid mälestused, mingi igatsuse välja.”
OLEN UUDISHIMULIK, NÄITA NEID MULLE
Süüvisin mälestustesse ja avastasin kohe, et ta aitab mul neis kaevata. Kuidagi suutis ta kinni püüda ja mulle ette mängida ebamäärasena vilksatanud stseene ja emotsioone. Taas pidin möönma, kui vähe inimene tegelikult iseennast tunneb. Mälus oli peaaegu kõik olemas, palju küll tuhmunud ja kohati kustunud, palju arusaamatuks sogaks muutunud, aga seda oli rohkem, kui ma uskuda oleksin julgenud ja tegelikult rohkem, kui ma teada oleksin tahtnud.
Alumised ladestused, ühendatud pseudomälestustega, mis toimivad kui otsinguvõti – selleks võtmeks oli minu puhul üks Hando Runneli luuletus, mis tollal juhtunu suurepäraselt kokku võttis:
Kahe aastaga kasvasid rinnad Muutus kõnnak ja kehahoid Aga poiss, kes ta portfelli kandis Oli ühtviis lontu ja loid Nõnda lõppes see koolilugu Nõnda lõppeski lapsepõlv Tollest ajast on alles jäänud Vaid sügavsinine taevavõlv
Ja kui taevas mõnikord tahab Tuleb tunniks kõik tagasi Too tüdruk, too lõhn, üks tunne Kõik, mis maha magasin
Mina, kõndimas õhtusel tänaval, Külli käsi aeg-ajalt minu oma riivamas. Rääkimas mõttetusi – õudne, kui häbi mul nende pärast praegu on. Süda tuksuma, kui ma teda välja kutsun, muie ta papsi näol (siis ma seda ei märganud). Tantsimas temaga koolipidudel, tundes õnne, et võin teda puudutada.
Jah, ja ta tulemas üle lume, habras noor tüdruk (kui vanad me siis olime – 14? 15?), otsimas kindlamat jalgealust. Osaliselt veel jääga kaetud tee, lumine liivik, raagus pajud ja sulaga väljatulnud rämps, taamal hallid paneelmajad. Trööstitu ja kõle, aga kodu. Kootud roosa müts, luitunud sinist tooni nailonjope, millel kiiskamas roostevabast traadist ilutilbendised. Naljakas, ma ei mäleta, mis tal jalas olid. Pikad mustad juuksed raamimas armast, armast nägu, kootud kindas kõhn käsi jope kurgualust kinni hoidmas.
Piltide rodu, kõik see, mis oleks võinud olla ja jäi olemata, sest me olime nii noored ja kogenematud. Kõik käestlastud võimalused, ainult imeline, puhas erutus, mida kunagi hiljem tundnud ei ole. Valusa selgusega nägin nüüd, kuidas temagi minu lähedust otsis, mõistsin, et temagi ootas puudutust, ootas, et me jõuaksime teineteiseni.
Külli naermas, liikumas, tüdrukutega juttu ajamas. Külli koolipingis minust pisut eespool oma raamatute kohale kummardumas, tõrksat juuksesalku kõrva taha siludes. Päevad täis vaikset õnne mõnest poetatud sõnast või kohtunud pilgust ja vaikset kannatust, kui ta kellestki teisest välja tegi.
Aga ta oli minu, ta oleks võinud olla minu ka igas mõttes, kui ma vaid oleksin teadnud, julgenud, osanud… Põletav, lootusetu igatsus vajutas mu maatasa ja pani ulguma. Tajusin ta soojust ja teadsin selge nukra ängistusega, et see kõik on kadunud, et see maailm on läinud jäädavalt aja uttu, et mul ei ole midagi peale nende mälestuste ja sügisnukra kurbuse, mida tundsin ka siis, kui kunagi hoopis hiljem tema aknaid vaatasin, teades, et ta ei saa sinna ilmuda.
INIMESE MÄLU SULETUSEL ON PÕHJUS, NAGU SA NÄED. MA EI MÕISTA LÕPUNI INIMTEADVUSE TOIMIMIST
„Oh kurat…” Mul oli tegu enda kogumisega. „Edaspidi piirduksin ununenud telefoninumbrite otsimisega.” Ta naeratas.
MA ÜHENDAN SIND
–
Indomeo astus esiklaasi juurde. Tühi tunnel sulas bioluminestsentsi igaveses valguses lõpmatusse. Hajameelne pilk peatus korraks ekraanil, mis ta asukohta teadustas. Valge punkt roomas maakohtade pildikestega kaardil. Kirju ei olnud.
Üks sammas vibreeris ja sosistas diskreetselt: „Indomeo, sinu sihtpunktini on kümme jaama, reis võtab veel poolteist tundi. Kuna praegu ei ole peatustes sõitasoovijaid, me ei peatu, ainult vähendame kiirust.”
Ta ohkas ja puudutas meelekohta.
„Indomeo päevik, folkloor, taust. Kakskümmend tuhat aastat on möödunud selle kogu planeeti hõlmava tunnelitesüsteemi loomisest. Iga paarikümne aasta järel tõuseb Suurel Kärajal küsimus, kas seda käigus hoida. Ja iga kord leidub küllaga saadikuid, kes on imestusest pahvid – nad lihtsalt ei teadnudki, et midagi sellist olemas on. Ta jäetakse käiku, sest kõigepealt võtab ta väga vähe ressursse ja siis avastatakse ajaloost, et sadade suuremate õnnestuse puhul on ta päästnud kokku miljoneid inimelusid. Aga kuuskümmend tuhat aastat kirjutatud ajalugu on midagi sellist, mis võib igaühel masenduse peale ajada, nii et ignorantsus selleski osas on ütlemata arusaadav.
Ja siis on olemas Rändurid. Need on ühiskonnaga tihti mitte just kõige paremini läbi saavad olevused, kes saavad mingit omalaadset rahuldust, tehes seda, mida enamik ei tee. Nad on tavaliselt vaiksed ja ei kipu suhtlema kellegagi peale oma vennaskonna liikmete. Nad sõidavad ainult neile teada oleval eesmärgil oma kaugel asuva sihi suunas, tõusevad maapinnale vaid selleks, et süüa ja pesta, elavad tunnikese või ka paar päeva külas, mis jaama lähedal asub, söövad, pilk maas, peesitavad päikese käes ja kaovad jälle. Nad vahivad kas ettepoole tunnelisse või lihtsalt lamavad, vestavad isekeskis oma käsitamatuid lugusid, milles on müstikat tunnelite teemadel, vahetavad teinekord üsna omapäraselt nähtud kogemusi kohtade kohta, kus käinud on, ja mõnikord jagavad siinsamas rongis ka armastust.
Lindistasin salaja ühe nende jutustustest, mille nüüd editeerin ja arhiivi lisan.
Folkloor, jutustus Hüljatud Raudteeharust.”
Ta tekitas rongi ka läbipaistvad inimkujud ja üks neist pajatas:
„See oli möödunud sügisel, mõned kuud tagasi. See tähendab, sügis oli Apoores, Akiiras ja Panais, noh, kogu põhjapoolkeral. Olin just veetnud kaks päeva Kanrustani alevis, ilmad hakkasid külmaks minema ja tahtsin lõuna poole liikuda. Mäletan veel, et künkad olid kuldsed ja punased, Imru järv lebas Kantaabe mägede vahel nagu tüüne peegel, nii sile ja selge. Mingid hullud lapsed ujusid veel. Või mis ujusid – tormasid kisaga vette ja ruttu jälle välja, õhk oli vast kümme kraadi, vesi heal juhul ehk sama palju. Eelmisel õhtul oli olnud Viimase Vilja pidu, nii et ma polnud suuremat maganud. Kõht