Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
ma juba teadsin. „Näita Jane’i, see on vähemalt meeldiv vaatepilt. Kas sa saad aru, kui ma ütlen, et ta on minu jaoks pööraselt, võimatult ilus?”
EI. PARAKU MA TÄNA SAANGI NÄIDATA VAID VAHEMAAILMA
Ma ei saanud mõistlikku vastust, miks see nii on.
„Üks küsimus veel enne seansi algust – kas sa nendega ei ole proovinud ühendust võtta?”
NEMAD MIND AIDATA EI SAA
„Aga kas mina saaksin nendega ühendust? Nagu kalaga?” Olin seda mõtet mõelnud vahepealse aja. Ei tarvitse vist öelda, et pidasin silmas põhiliselt Jane’i, ja olen üsna veendunud, et Hackel sai minust mingil tasandil täiesti õigesti aru.
HUVITAV MÕTE. TOIMUV ON REAALAJAS. ÜHENDAN
–
Naised kandsid neljakesi koredasse riidesse mähitud pampu. Nende näod olid kõhnad ja kahvatud, neil oli raske, aga nad kandsid kaebamata. Oli palav, ükski tuuleõhk ei liigutanud end isegi mitte puude latvades, aas sumises elust ja aeg-ajalt rehmas keegi higiselt nahalt tüütut putukat.
George ja Villiams seisid suure puuriida kõrval, nad olid selle ülesladumise just lõpetanud ja vaatasid nüüd, kuidas naised oma kandamiga tulid. Ka neil oli palav, nende riietel ja juustes oli puurisu.
Naised ei palunud abi, jõudu kokku võttes tõstsid nad pambu riidale, Brade kohendas serva, Ruth, kes oli teiste järel kõndinud, asetas sinna õisi. Pisaraid ei olnud.
„Kas kutsume teised?” katkestas Villiams vaikuse.
„Nad ju teavad,” pomises Veronica.
„Ma siiski lähen.”
Villiams astus eemale, kus okstes rippus veidrakujuline metallikosu ja virutas paar korda, iga kord mõnikümmend sekundit vahet pidades. Löökide hele hala kustus kaugustes kajamata.
Peale nende seitsme ei olnud kedagi näha.
George astus eemale lõkkeaseme juurde, läitis tõrviku ja tuli lähemale. Vaatas küsivalt ringi. Keegi ei öelnud midagi, naised vaatasid maha.
Mees noogutas endale, langetas tõrviku ja, liikudes ringidena ümber riida, süütas selle igast kandist. Leek tõusis sirgelt liikumatus õhus, kuumus pani inimesed taganema, ilma kokkuleppeta taanduti mõnikümmend meetrit eemale varju alla.
„Mis õieti juhtus?” küsis George korraga, eriti kellegi poole pöördumata.
„Mürk,” vastas Ruthi vanadusest kärisev hääl peale minutist vaikust.
„Miks?”
Vaikus, keegi ainult mühatas.
„Neid saab palju,” ütles korraga Villiams, viibates rohust paistvate laikude poole. „Esimesi pole enam näha, aga Sauli oma pole õieti jahtunudki.” Ta vaatas kiiresti Jane’i poole. „Ma peaksin vait olema.”
Ent tüdruk ei reageerinud kuidagi, hakkas hoopis ise vaikselt enda ette rääkima.
„Ma tegin talle nii palju haiget. Me saime kord väga hästi läbi, siis tuli see lugu Sauliga. Ja nüüd tundus, et hakkame uuesti hästi läbi saama. Ent tal oli selline väsinud ilme, ma püüdsin… ma tahtsin teda aidata. Me saime väga lähedasteks. Kuigi ma Sauli ei armastanud, oli mul seesama kogemus, me jagasime seda… ja ma olin valmis uuesti armastama.” Jane vaatas korraks ringi, kuidas teised reageerivad ta pihtimusele, ent kõik vahtisid enda ette ja mõtlesid omi mõtteid. Ta jätkas.
„Ma küsisin: „millele sa mõtled?” Ta vaatas ainult kaugusesse ja ütles: „ma tahan ära.” „Kas sa ei saa unustada, kas sul polnud hea?” „Oli, aga see pole see.” Korraks naeris ta, vabalt ja rõõmsalt, aga siis tõstis pilgu… „Kunagi ma suutsin veel loota…” „See jääb mulle alatiseks meelde – kui õnne võimalus…””
Jane läks eemale, keegi ei järgnenud talle. Riit hõõgus kui valge põrgu, peaaegu nähtamatu suitsusammas seisis sirgena, valgudes pilveks alles üleval survekardina juures.
Jane tõusis kaljule, kus väike paljand kui looduslik rõdu peaaegu märkamatuna seina lõikus, langes samblale ja nuttis ja nuttis, kuni kergesse poolunne jäi.
Jane
Tüdruk tardus.
Jane, ära karda. Võib-olla saan ma sind aidata
Tajusin ta ehmatust, segadust.
Ma ei saa seletada midagi. Ma ei saa lubada midagi. Aga ma püüan
„Kes sa oled?”
Üks inimene, mees. Ma ei tea midagi jõududest, mis teevad võimalikuks selle dialoogi, aga ma tahtsin sulle öelda… sind lohutada. Kuni elu, on ka lootust. Needsamad jõud töötavad, et te kunagi koju jõuaksite. Ma…
Tundsin, kuidas ei suuda edasi anda eriti midagi sellest, mida tahtsin talle tegelikult öelda, tundsin, kuidas temas kasvas kummaliste mõtete vir-varr, kuidas ta balansseerib murdumise piiril.
Ma lähen nüüd. Ma tulen uuesti.
Ühe hetke püüdsin temani viia, kiirata hoolivust ja lootust, kuidagimoodi jõudis midagi sellest pärale ja
–
KATKESTUS SUL LÄKS SIISKI PAREMINI, KUI MINUL SINUGA – INIMESED, NAGU TE MÕLEMAD OLETE
See leevendas ainult natuke mu abitu pettumuse tunnet.
Mõned õhtud ei juhtunud midagi, ja tegelikult ootasin asjata, sest alla nädalase intervalli ei ole ta kunagi ühendust võtnud. Kasu oli sest vast niipalju, et kirjutasin valmis selle tuhat korda neetud diplomitöö. Kõige naljakam oli, et teadsin siis ja ka kogu hilisem elu on seda kinnitanud – pooljuhtide tehnoloogiaga mul rohkem kokkupuuteid ei tule.
Taevas oli tõusnud kõrgele. Läbi madalate hallide pilvedega pimedate kuude, läbi langeva sodi ja rõhuva suletud nukruse oli planeet taas kord keeranud end niipidi, et laotus oli siin valge ja sinine, nii et tiivutuidki kiskus maast lahti, lendama kaugele-kaugele koos kättesaamatus kõrguses heljuvate udutortidega, silmapiiri taha, et seal sulada oma unistusse.
Paraku on inimsugu kahe jalaga maa küljes kinni. Jäi üle ainult vaadata, kuidas tiivulised talvepuhkuselt naasid ja korterite pärast kaklesid, sellal ise niiskes sodis kahlates ja sellest kõigest arusaamatut rõõmu tundes.
Meie järgmine ühendus oli veidraim senistest, sest ta tungis mu teadvusse poole magamise pealt ja nägemus hõljus mu silme ees ilma igasuguste kommentaarideta. Vaid kuidagi taustal tajusin, et ta kinnitas seda, mida niikuinii teadsin – „ülekanne” on taas reaalajas.
–
Hall uduvine täitis madalamad orud kui vedelik, voogas räbalatena metsa vahel ja kadus, hetkeks lõbusalt kullendama lüües, kui tõusva päikese kiired seda puudutasid. Mitmevärvilised, kuid peamiselt valgest kivist hooned kerkisid siin-seal ürgmetsast, tukkudes liikumatuna puulatvade, sildade, kivisse tardunud jumalate, vaikselt kohisevate purskkaevude, kastest tilkuvate hekkide, aiamööbli ja üksikute veidrakujuliste sõiduriistade kohal.
„See ei ole midagi uut, Preetor,” veenis Indomeo enda vastas tugitoolis istuvat meest, „ja selleks me seda kõike sulle näitamegi. Elu on uuritud DNA enda reduplikeerumisvõimet kasutades juba pea viiskümmend tuhat aastat. Ja ilmselt oskasid seda ka varasemad tsivilisatsioonid.”
Nende kohal oli riidest varikatus ja pisike pannike hõõguvate sütega hoidis ühe hoone tipu lähedase rõdu kuiva ja sooja.
„Jah, aga samuti peaksid sa siis teadma, et neid oskusi kasutati inimeste segregeerimiseks, tõenäosuslikud elukaarearvutused võtsid suurelt osalt elanikkonnast lootuse normaalsele tulevikule, isegi normaalsele kohtlemisele.”
Preetoriks nimetatud mees oli Indomeost lühem, turd, samasuguse pisut vahemeremaalasi meenutava näoplaaniga, tumedama nahaga ja pealtnäha üle viiekümne. Ta kandis valget toogataolist rippuvat rüüd ja keerutas närviliselt sõrmede vahel aurava teega kruusi, samal ajal teatava vastumeelsusega Indomeo meelekohal