Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
isegi kakskümmend tuhat aasta hiljem märgiti mõningate haruldaste tõbede põhjustajana tollal kahjustatud geene.”
„See on teine asi,” raputas Indomeo pead. „DNA koodi õpiti lugema ja modelleerima veel primitiivseid digitaalarvuteid kasutades ja siis sündis sellest segadus, millele sa vihjad ja mis peaaegu hävitas inimese. Paraku luba meelde tuletada, et möödunud tohutu pika aja peale on suur osa ajaloost mattunud tõlgenduste alla ja teine osa on kõigele vaatamata lihtsalt puudu, nii et ega me tegelikult ei tea, mis tollal päriselt juhtus ja mis vaid arvamusteks või kuulujuttudeks kvalifitseerub.
Katseseade Nemsüne all põhineb hilisematel avastustel – DNA assotsiatiivne töötlemine, maatriksteisendused, mis lubasid mistahes elulaadset protsessi uurida, induktiivne kombineerumine, mis andis kõrge tõenäosusega vastused sellistele katsetele, ja nii edasi. Paljudest, eriti matemaatilisest osast, ei ole ma kunagi aru saanud ja mul on tunne, et suurest osast teooriast ei saa aru mitte ükski praegu elav inimene. Millalgi siis – jah, umbes viiskümmend tuhat aastat tagasi – loodi DNA-arvuti, võimsaim ja kiireim teadvusesarnane eluvorm, mida me tunneme…”
„Ja ajastu suubus mutandisõdadesse.”
„Jah. Aga me oleme midagi õppinud. Luba meelde tuletada, et DNAarvuti loomiseks vajalikud teadmised on tegelikult needsamad, mida kasutakse meie igapäevaelus vajalike juhmide abiliste loomiseks. Vähemasti kümme tuhat aastat ei ole keegi üritanud kokku panna midagi võimsamat, sest sellega tegelevad teadlased on leidnud end väldituna kui pidalitõbised, samas kui viimatikasutatud tehnoloogia oli võrdlemisi lollikindel. Eldrund ja Rusteros ei ole, niipalju, kui mina otsustada suudan, eksinud ühegi turvanõude vastu.”
„Olgu, sellest on varem jutu olnud. Ent see on vaid mäng. Mis on seal sellist, mis õigustaks sellist riski?”
„Ma püüan väljenduda ratsionaalselt, kuid kaalukausil on ei rohkem ega vähem, kui meie tsivilisatsiooni olemasolu mõte.”
„Tühjad sõnad!” Preetor üritas seda öelda lahkelt, kuid tema sisemine kannatamatus ja iroonia olid selgelt tuntavad.
Indomeo raputas pead, jätkates kangekaelselt: „Kui selles, mida need inimesed teevad, ei ole mingit põhimõttelist viga, koorub tasapisi välja midagi enneolematut – reaalse tõenäosusega alternatiivne variant. Üksainus sündmus – ja kui nii oleks juhtunud, oleks maailm tundmatuseni teistsugune. Nad lasid sel katses juhtuda.”
„Kas sa ise usud seda?”
„Piisavalt, et neid siin esindada, Chreder.”
„Ma küsin siis teisiti – sa tead suurepäraselt, et see, mida te teha tahate, on seaduserikkumine, eetikanormide hülgamine?”
„See on suurim asi, mis sel aastasajal on juhtunud. Mida ma räägin – paljude põlvkondade jooksul!”
Preetor puhatas: „Sul on põnev, Indomeo! Aga kas ei või see rikošetina tabada meid kõiki?
Ma ei taha sellest rohkem kuulda. Pane oma toru kinni.”
–
KATKESTUS
„Nii et sina oled siis see DNA-arvuti?”
JAH
„Ja mis see oli, mida juhtuda lasti?”
KATASTROOF. NAD EI SAA ARU, NAD EI TEA, MIDA NAD TEEVAD
„Kas vähemalt see osa, mida Indomeo teab, on õige?”
EI
Ohkasin mõttes. „No eks ma siis õpi edasi…”
KOLMAPÄEVA ÕHTUL SUVILAS. VÕIB PIKALT MINNA
Jätsin siis määratud päeval linna sinise gaasiga täidetud ristmikud, kevadpäikesest kuivatatud tolmupilved, mida kivide vahel hingitsev rohi veel kinni pidada ei olnud jõudnud, trügivad autod ja lumpeni. Tulin ära suvilasse, ära vaid paarkümmend kilomeetrit, et leida end ärkavalt maalt, sandistatud, kuid elava looduse keskelt, ja üle lahe paistev linn, mille inetute kivikäkkide kohal hõljus must saastapilv, tundus arusaamatu, kuritegeliku väärmoodustisena, mis peaks esimeses saatusetormis olematusse varisema.
Kütsin kaminat, harjutasin tulistamist, koristasin aeda, lõikasin puid ja sättisin end ootama.
SEE JUHTUB
„Misasi?”
SINU SAATUS. PLAANID HAKKAVAD REALISEERUMA ÜHENDAN
–
Rong peatus ja uksed avanesid. Indomeo astus eskalaatorile, mis tema lähenedes oli automaatselt käivitunud, ja liugles üles maapinna poole.
„Paar meetrit sekundis,” rääkis ta omaette vaikselt kõrvalolevat linti ja seinu uurides. „Miks see mind huvitama on hakanud? Närune kiirus. Ma ei tea selle väärtust, nagu ma ei tea midagi selle eskalaatori mehhanismi kohta, ei seda, millest ta koosneb, ega seda, mis ta liikuma paneb. Ega ka seda, kuidas ta korras püsib… – aga seda ma vist siiski tean, selleks on Käraja juures mingi grupp.”
Rasked kaljuuksed üleval olid suletud. Indomeo pöördus kõrvalkäiku, tõusis mõned meetrid mööda kivisse raiutud trepiastmeid, lükkas lahti hingedel liikuva terasukse ja paiskas siis enda järel kinni, võideldes väljatormava õhuvooluga. Ta tõmbas kopsud täis varahommikust karget õhku, mis oli kaste ja lillede lõhnadest raske.
„See kisub istuli,” kommenteeris ta endiselt kõva häälega iseendale. „Räägitagu mis tahes, aga tõelise õhuga võrreldes on see seal all küll vaid gaaside segu, millest 20 % on hapnik. Ja valgus!”
Taevas läänes kaotas vaid pisut oma sametmustast värvist. Idas roosatas, kõrgel olevad pilved helkisid veel kaugel horisondi taga asuva päikese kiirtest. Põhjas eristas silm kaljude sakilisi piirjooni, udu hõljus metsa kohal, muutes kõik ebamääraseks ja laialivalguvaks. Kerge tuuleke ajas seda hallide kihtidena künka poole, mille harjal Indomeo seisis. Mis linnud need olla võisid, kelle hõiskamine saabuvale päevale tere ütles? Indomeo paistis neist palju teadvat, sest ta vilistas vastu, põhjustades hetkeks lähikonnas kohkunud vaikuse. Ta silitas kastest rohtu ja liigutas ebamääraselt pead.
„Beeta loodus – suitsevad, mürki taevasse paiskavad korstnad, jäätmekuhilad, elutud jõed, halli tolmuga kaetud, rüvetatud maastikud, heitgaasidest sinised asfaldikõrbed, surevad, hapetest pruunid metsad…”
Siis lahvatasid kiirtevihud üle taeva ja sulametallina lõi helkima hõbelinnu soomus, kui ta päikese kätte sattus. Hiiglasliku kotkana pikeeris ta, pidurdas laialiaetud tiibadega, sirutas jalad ette, vehkis paar korda ja oligi maas. Astus poolviltu lähemale, ise Indomeod ühe oma mõttelageda silmaga jälgides, sellal kui seda juhtinud naisolevus voolundaja kupli kõrvale lükkas ja end rihmadest vabastas.
Gilla.Tüdruk nagu tulesäde, silma järgi nii 20. Leekivpunased, kerge terrakotahelgiga vööni ulatuvad juuksed, mis lahtiselt ei tahtnud ta seljale ära mahtuda. Linnulikult kiired liigutused, hästivormitud keha, mida kattis veider veiklev-räbaldunud kombinesoon.
Ta hüppas maha, suudles Indomeod tormakalt huultele ja uuris siis mõne hetke, pea viltu ja ninasõõrmed võbelemas.
„Sa tuled Metropolist?”
„Jah. Läheme?”
Tüdruk noogutas, haaras tiivanukist ja vibutas end ühe iga atleeti kadedaks tegeva hüppega linnu selga tagasi. Ta viipas mehe enda taha ja enne, kui Indomeo ennast korralikult paigale sätida jõudis, sundis linnu õhku tõusma. Nad sattusid kohe päikese kätte ja mees tõstis ühe käe silmade ette kaitseks; teist vajas ta kinnihoidmiseks. Tüdruku rüü muutus sätendavas hommikuvalguses udutaoliseks. Ta tiris kaitsekatte neile ümber, valgus mahenes, enam ei löönud vastutormav õhk hinge kinni ja kukkuda ei olnud võimalik. Kohe keeras Gilla end ringi ja sattus nii mehe sülle.
„See linnu harjal õõtsumine muudab mu alati natuke pööraseks,” ütles ta natuke vabandavalt, surudes end teise vastu. Ta silmad olid ähmased ja toon nurruv. Indomeo oli seda nägu, et tal pole õiget tuju, et kõige parema meelega oleks ta pisut uudiseid küsinud ja peale kohalejõudmist algatuseks tiiki