Punase surma mask. Edgar Allan Poe
Punase Surma mask
Kaua oli maad vaevanud Punane Surm. Ükski katk pole kunagi olnud nii saatuslik ega nii võigas. Veri oli ta algus ja ots – vere puna ja vere õudus. See algas terava valu ja äkilise südamepööritusega, järgnes tugev verejooks kõigist pooridest ja täielik lagunemine. Punased täpid tekkisid ohvri kehale ja eriti näole, olles katkutõkkeks, mis eraldasid teda abist ja kaaslaste kaastundest. Ning see haigus tekkis, kulges ja lõppes poole tunni jooksul.
Kuid prints Prospero oli õnnelik, kartmatu ja tark. Kui ta maakonnad olid pooltühjaks jäänud, kutsus ta oma lossi tuhat lõbusat ja kergemeelset sõpra oma kojarüütlite ja – daamide hulgast ning taandus nendega ühe oma kindlustatud kloostri sügavasse eraldatusse. See oli lai ja võimas ehitus, printsi enda ekstsentrilise, kuid üleva maitse looming. Tugev ja kõrge müür ümbritses seda. Selles müüris olid raudväravad. Kui õukondlased olid sisenenud, tõid nad kohale sulatusahjud ja rasked haamrid ning sulatasid riivid kinni. Nad otsustasid mitte jätta võimalusi seesolijate ega väljasviibijate äkilistele meeleheitehoogudele või hullusele. Klooster oli hästi varustatud. Niisuguste ettevaatusabinõudega olid kaaskondlased nakkuse eest kaitstud. Välismaailm hoolitsegu enda eest ise. Vahepeal aga oleks olnud rumal nukrutseda või mõtiskleda. Prints oli hoolitsenud igasuguste lõbustuste eest. Seal oli kloune ja naljamehi, balletitantsijaid, muusikuid, seal oli ilu, seal oli veini. Kõik need ja turvalisus olid seespool. Väljas oli Punane Surm.
Nende eraldatuse viienda või kuuenda kuu lõpu poole, kui katk möllas väljas kõige raevukamalt, lõbustas prints Prospero oma tuhandet sõpra kõige erakordsemal maskiballil.
See oli väga meeleline, see maskeraad. Kuid kõigepealt rääkigem ruumidest, kus seda peeti. Neid oli seitse – keiserlikud saalid. Paljudes lossides moodustavad niisugused saalid pika ja sirge rea, kus lükanduksed on kummalgi pool peaaegu seinteni lükatud, nii et vaade on kogu ulatuses peaaegu takistamatu. Siin oli lugu muidugi teisiti, nagu võiski hertsogi veidrusearmastusest arvata. Ruumid olid nii ebaühtlaselt paigutatud, et vaade haaras vaid pisut rohkem kui ühe korraga. Iga kahekümne või kolmekümne jardi tagant tuli järsk käänak ja iga käänak tõi kaasa uue mulje. Paremal ja vasakul, iga seina keskel, võis läbi suure kitsa gooti akna vaadata saali kõrval asuvasse koridori, mis jäljendas saaliseinte käänakuid. Need aknad olid värvilisest klaasist, mille toon varieerus vastavalt saalikaunistuste põhitoonile, kuhu see avanes. Idapoolseimas olid näiteks sinised kaunistused – ja selle aknad olid helesinised. Teine tuba oli purpursete ornamentide ja eesriietega, ning siin olid ruudud purpursed. Kolmas oli läbinisti roheline, ja nii olid aknaklaasidki. Neljas oli möbleeritud ja valgustatud kollakaspunaselt – viies valgelt – kuues lillalt. Seitsmenda toa seinad olid tihedalt kaetud mustast sametist kangaga, mis rippus kõikjal üle lae ja mööda seinu, langedes rasketes voltides vaibale, mis oli samast materjalist ja sama värvi. Kuid vaid selles kambris polnud aknaruudud kaunistustega sama tooni. Ruudud olid siin tulipunased – sügavat verevärvi. Üheski neist seitsmest ruumist polnud ühtegi lampi ega kandelaabrit, keset kuldkaunistuste küllust, mis lebasid laialipaisatuina või rippusid laest. Kuid koridorides, mis tubadele järgnesid, seisis iga akna vastas raske kolmjalg, kandes söepanni tulega, mis saatis oma kiiri läbi värvilise klaasi ja nii hõõgudes valgustas tuba. Niimoodi tekitati hulk eredaid ja fantastilisi valgusefekte. Kuid läänepoolseimas ehk mustas kambris oli tulevalgus, mis hoovas mustadele eesriietele läbi verevärvi ruutude, äärmiselt tontlik ja tekitas nägudele nii metsiku ilme, et vähesed seltskonnast olid küllalt julged sinna üldse jalga tõstma.
Selles toas seisis läänepoolseima seina vastas tohutu eebenipuust kell. Selle pendel õõtsus edasi-tagasi tuhmi, raske, monotoonse tiksumisega, ning kui minutiosuti oli teinud numbrilaual ringi ja tuli lüüa tundi, kostis kella vaskkopsust nii selge ja vali ja sügav ja erakordselt musikaalne hääl, kuid nii iseäraliku tooni ja rõhuga, et iga täistunni ajal olid orkestrandid sunnitud hetkeks peatuma, et kuulata kella häält, tantsijad peatusid oma keerlemistes ning kogu seltskond tundis end pisut ebamugavalt. Ja kuni kellalöögid veel kajasid, võis märgata, et jultunumad kahvatasid ning eakamad ja rahulikumad tõstsid käed laubale nagu segases unistuses või mõtiskluses. Aga kui viimne kaja oli kustunud, käis kerge naer läbi koosviibijate; muusikud vaatasid üksteisele otsa ja naeratasid, nagu oma närvilisuse ja rumaluse üle, ning vandusid üksteisele sosinal, et järgmised kellalöögid ei tekita neis enam niisugusi tundeid; ja siis, pärast kuutkümmet minutit (mis teeb umbes kolm tuhat ja kuussada sekundit), hakkas kell jälle lööma, tekitades samasugust rahutust, hirmu ja mõtisklusi nagu ennegi.
Kuid hoolimata neist asjadest oli see lõbus ja suurepärane pidu. Hertsogi maitse oli iseäralik. Tal oli silma värvide ja efektide jaoks. Ta pidas ornamente pelgalt moeks. Ta plaanid olid julged ja elavad ning ta tulemused hõõgusid barbarlikus säras. Mõned oleksid pidanud teda hulluks. Ta kaaslased teadsid, et ta pole. Teda pidi kuulma ja nägema ja puudutama, et selles kindel olla.
Enamjaolt tema kavandatud oli seitsme toa kujundus selle suure peo jaoks, ning ta maitse oli ka andnud juhtnööre kostüümide tarvis. Muidugi olid need grotesksed. Seal oli palju karda ja helki ja pikantsust ja fantaasiat – palju seda, mida on hiljem nähtud “Hernanis”1. Seal oli arabeskseid kogusid väändunud liigeste ja varustusega. Seal oli hullumeelse fantaasia sarnaseid kogusid. Seal oli palju ilusat, palju vallatut, palju veidrat, natuke kohutavat ja üsna palju vastikut. Edasi-tagasi läbi seitsme kambri liikusid nad, nagu hulk unenägusid. Ja need – need unenäod – väänlesid sisse ja välja, värvudes tubade järgi ja pannes metsiku orkestrimuusika tunduma nende sammude kajana. Ja siis korraga lööb eebenipuust kell, mis seisab sametist toas. Ja seejärel on kõik hetkeks vaikne, ning kõik vaikib peale kella. Unenäod on tardunud jäigaks seal, kus seisavad. Kuid löökide kaja vaibub – need on kestnud vaid hetke – ja kerge pool-tagasihoitud naer kõlab neile järele. Ja nüüd jälle kajab muusika, ulmad elustuvad ja väänlevad edasi-tagasi lõbusamalt kui kunagi varem, värvudes kirjude akende järgi, millest läbi hoovab kolmjalgade kuma. Kuid kambrisse, mis asub seitsmest kõige rohkem lääne pool, ei julge ükski maskikandjaist minna, sest öö on edenenud ja läbi verevate ruutude hoovab veel punakamat valgust, mis mustade drapeeringute tumedust veelgi rõhutab; ja neile, kelle jalg langeb mustale vaibale, kõlab lähedase eebenipuust kella summutatud tiksumine veel tõsisemalt ja rõhuvamalt kui neile, kes lõbutsevad kaugemal, teistes tubades.
Kuid need teised toad olid tihedalt rahvast täis ja neis peksles palavikuliselt elu süda. Ja pidu käis keereldes edasi, kuni viimaks hakkas kell lööma südaöötundi. Ja siis lakkas muusika, nagu ma ütlesin, ning tantsijad jätsid keerlemise; ning tekkis üldine vaikusehetk, nagu varemgi. Aga nüüd oli kellal lüüa kaksteist lööki, ja seepärast juhtuski ehk, et selle pikema vaheaja jooksul muutusid mõtlikumad pidulised veel mõtlikumaks ja tõsisemaks. Ja ehk juhtus just siis, et enne, kui kella viimane lööki oli täiesti kustunud, olid paljud rahva hulgast märganud ühe maskis isiku juuresolekut, kes enne polnud köitnud mitte kellegi tähelepanu. Ning kui sosin sellest uuest isikust oli vaikselt levinud, tekkis viimaks sumin või pomin, mis väljendas meelepaha ja üllatust – ning viimaks hirmu, õudust ja vastikust.
Võib kergesti arvata, et mingi tavaline nähtus ei tekitaks selles kirjeldatud fantastilises seltskonnas niisugust ärevust. Tõepoolest, selleks peoks oli antud peaaegu piiramatu maskivabadus, kuid see kogu oli läinud üle igasuguse piiri ja isegi kaugemale printsi lõputust vabameelsusest. Isegi kõige julgemate südameis on keeli, mida ei saa puudutada ärevaks tegemata. Isegi kõige pöörasematele, kelle jaoks elu ja surm on samamoodi nali, on asju, millega ei tohi naljatada. Terve seltskond, tõepoolest, paistis nüüd sügavalt tundvat, et võõra külalise kostüümis ega käitumises ei olnud teravmeelsust ega sündsust. Võõras oli pikk ja kõhn ning pealaest jalatallani surilinadesse mähitud. Mask, mis ta nägu kattis, oli jäiga koolnu näole nii sarnaseks tehtud, et teraseimagi uurimise abil oleks raske olnud pettust märgata. Ja siiski oleksid ümbritsevad pöörased pidulised seda kõike võinud veel sallida, kuigi mitte heaks kiita. Kuid maskeeritu oli läinud nii kaugele, et võtta endale Punase Surma kuju. Ta riided olid vereplekilised – ja ta lai laup ning ülejäänud nägu olid täis veripunaseid õudseid laike.
Kui prints Prospero pilk langes sellele tontlikule kogule (kes liikus aeglaselt ja tõsiselt, nagu tahtes oma rolli paremini täita, edasi-tagasi tantsijate hulgas) nähti teda esimesel hetkel võpatavat nagu tugevast hirmust või vastikusest, kuid järgmisel muutus ta nägu raevust punaseks.
“Kes julgeb?” nõudis ta karedalt lähedal seisvailt õukondlastelt. “Kes julgeb meid solvata selle jumalateotusliku pilkega?
Hernani: Victor Hugo (1802-1885) kuulus draama, mille sisu on võetud Hispaania ajaloost ja kus üheks peategelaseks on Hispaania kuningas Carlos I (1516-1556), kes varsti valitakse Püha Rooma Riigi keisriks. Pidustseen, kus esinevad maskid, on viimases vaatuses.