Punase surma mask. Edgar Allan Poe
asi ning tõendas, et inimpiinade jälgimine on rahvahulga arvates palju erutavam kui eluta aine põrutavad kokkuvarisemised.
Mööda vanade tammede pikka puiesteed, mis viis metsast Metzengersteini lossi peaväravani, nähti hobust, kes kandis peakatteta ja korratus olekus ratsanikku, säärase hooga edasi kihutavat, et näis ette jõudvat isegi Tormideemonist endast.
Ratsaniku teekond oli kahtlemata tema tahtest sõltumatu. Piin tema näol, ta keha kramplik heitlus, andsid tunnistust üliinimlikust jõupingutusest, kuid ühtki häälitsust peale üksiku karjatuse ei tulnud ta veritsevailt huulilt, mis hirmuhoos olid täiesti läbi näritud. Veel üks hetk, ning kabjaplagin kõlas teravalt ning lõikavalt üle leekide müha ja tuule vingumise – veel teine, ja ühe hüppega üle värava ja kraavi karates sööstis täkk mööda lossi vankuvaid treppe ja kadus koos ratsanikuga möllava tule keerisesse.
Tormi raev kustus otsemaid ja järgnes sünge surmavaikus. Valge leek mähkis ikka veel maja kui surilina, ning kõrgesse vaiksesse õhku kerkides valgustas kõike üleloomulikku kumaga; kuid suitsupilv lasus raskelt maja kohal – võttes kauge ja tohutu hobuse kuju
Kohtumine
Mind oota seal! Pea tulen ma.
Et sünges orus kohtuda.
Õnnetu ja saladuslik mees! – hämmeldunud oma säravast kujutluspildist ja haaratud oma nooruse leekidest! Jälle pean ma sinule mõtlema! Veel kord on su kogu tõusnud minu ette! – ei – oh, ei, mitte nagu sa oled – külmas orus ja varjus – vaid nagu sa peaksid olema – pillamas oma elu suurejoonelistes lootustes selles ähmaste nägemuste linnas, su enda Veneetsias – mis on tähtedest armastatud mere Elüüsium9, ning selle Palladio10 losside laiad aknad vaatavad sügavalt ja kibedalt mõtiskledes ta vaiksete vete saladustele. Jah! Ma kordan seda – nagu sa peaksid olema. On kindlasti teisi maailmu kui see – teisi mõtteid kui enamiku omad – teisi arutlusi kui sofistlikud. Kes siis peaks arutama su käitumist? kes süüdistama sind su unistavate tundide pärast või hukka mõistma seda tegevust kui elu raiskamist, mis aga oli vaid su lõppematu energia ülevoolamine?
See oli Veneetsias, Ponte di Sospiriks11 nimetatud võlvkäigus, kui ma kohtusin kolmandat või neljandat korda isikuga, kellest ma räägin. Selle kohtumise asjaolud meenuvad mulle ähmaselt. Siiski mäletan – ah! kuidas võiksin unustada? – just südaööl, Ohete Silla juures, naise ilu ja romantika kaitsevaimu, mis kitsal kanalil ringi liikus.
See oli ebatavaliselt sünge õhtu. Piazza12 suur kell oli löönud viiendat õhtutundi. Campanile13 väljak oli vaikne ja mahajäetud ning vana Doodžide Palee14 tuled olid kiiresti kustumas. Ma olin Piazettast15 koduteel Grande Canale kaudu. Aga kui mu gondel jõudis San Marco16 kanali suudme juurde, kostis selle sügavusest äkki naishääl, metsik, hüsteeriline, pikk ja tugev karje. Häälest ehmunult hüppasin püsti, kui gondoljeer oma ainsat aeru käest lastes kaotas selle pilkases pimeduses vähemagi leidmislootuseta, ning me jäime seetõttu hoovuse meelevalda, mis siin voolab suuremast väiksemasse kanalisse. Nagu mingi tohutu ja mustasulgne kondor, triivisime aeglaselt Ohete Silla poole, kui tuhat tuld välgatasid akendest ning piki Doodžide Palee treppe, muutes otsekohe selle äärmise sünguse kahvatuks ja üleloomulikuks päevaks.
Üks laps, libisedes oma ema käte vahelt, oli kukkunud kõrge ehitise ülemisest aknast sügavasse ja tumedasse kanalisse. Vaiksed veed olid oma ohvri kohal tüünelt sulgunud, ning kuigi mu enda gondel oli ainus vaateväljas, olid paljud tugevad ujujad juba vees, otsides asjatult veest seda aaret, mida võis leida, oh häda! vaid sügavikust. Laiadel mustadel marmorkividel palee sissekäigus ja mõned sammud veest kõrgemal seisis kogu, keda keegi, kes teda siis nägi, ei suutnud iial unustada. See oli marchesa Aphrodite – kogu Veneetsia jumaldatu – rõõmsaim kõigist – kõige kaunim seal, kus kõik olid ilusad – kuid siiski vana intrigaani Mentoni noor naine, ning selle kena lapse ema, ta esimese ja ainsa, kes nüüd, sügaval tumeda vee all, mõtles kibedusega südames ta pehmetele hellitustele ja kulutas oma väikest elu, püüdes kutsuda oma ema.
Ta seisis üksi. Ta väikesed, paljad ja hõbedased jalad helkisid ta taga olevas mustas marmorpeeglis. Ta juuksed, mis olid veel pooleldi ballisoengus, ümbritsesid teemantide säras ta klassikalist pead, lokkides, mis sarnanesid noorele hüatsindile. Lumivalge ja gaasitaoline rüü paistis olevat ta õrna kogu peaaegu ainus kate, kuid südasuvine ja kesköine õhk oli kuum, raske ja vaikne, ning marmorliku kogu ükski liikumine ei kõigutanud isegi ta aurutaolise kleidi volte, mis rippusid ta ümber nagu raske marmor Niobe17 ümber. Siiski – kummaline öelda! – ta suured läikivad silmad polnud pööratud allapoole haua suunas, kuhu olid maetud ta säravaimad lootused – vaid hoopis mujale! Vana Vabariigi vangla on, ma arvan, terve Veneetsia kõige suursugusem hoone – aga kuidas suutis see leedi nii andunult seda vaadata, kui tema ees lämbus ta ainus laps? See tume, sünge orv, mis haigutas otse ta kambriakna vastas – mis võis küll olla selle varjudes – selle arhitektuuris – selle luuderohuga pärjatud ja süngetes karniisides – mida marchesa di Mentoni polnud juba tuhandeid kordi imetlenud? Rumalus! – Kes ei tea, et niisugustel kordadel suurendab silm nagu purunenud peegel oma kurbusepildid ja näeb loendamatuis kaugetes paikades seda häda, mis on lähemal?
Palju astmeid marchesa’st kõrgemal, vesivärava kaare all, seisis täies riides Mentoni enda saatüritaoline kogu. Ta tegeles juhuslikult kitarritinistamisega ning paistis olevat surmani tüdinud, kui ta aeg-ajalt andis juhtnööre oma lapse päästmiseks. Juhmilt ja ehmunult ei suutnud ma end liigutada püstiasendist, mille olin võtnud karjet kuuldes, ja pidin olema ärevuses inimrühmale viirastuslikuks ja pahaendeliseks vaatepildiks, kui ma kahvatu näo ja jäikade jäsemetega neist selles matusegondlis mööda libisesin.
Kõik jõupingutused olid asjatud. Paljud agaramad otsijad väsisid pingutamast ning andsid järele süngele kurbusele. Lapse jaoks paistis olevat vähe lootust (kui palju vähem siis emale!), kuid nüüd, pimeda orva sisemusest, mis oli Vana Vabariigi vangla osaks, nagu juba öeldud, mis asus marchesa võreakna vastas, astus mantlisse mähkunud kogu valguse kätte, ning peatudes hetkeks peadpööritava sügaviku kohal, sööstis pea ees kanalisse. Kui ta hetk hiljem tõusis veel elava ja hingava lapsega käes mööda marmorkive marchesa kõrvale, langes ta mantel, raske tilkuvast veest, tal seljast ning kukkudes voltidesse ta jalge ette, näidates hämmeldunud vaatajaile väga noore mehe graatsilist kogu, kelle nimi kõlas sel ajal suuremas osas Euroopast.
Päästja ei lausunud sõnagi. Kuid marchesa! Ta saab nüüd oma lapse kätte – surub ta oma südame vastu – klammerdub ta väikese kogu külge ja lämmatab ta hellitustega. Oh häda! kellegi teise käed on selle võõra käest võtnud – kellegi teise käed ära viinud ning kandnud selle märkamatult kaugemale paleesse! Ja marchesa! Ta huuled – ta kaunid huuled värisevad – pisarad kogunevad ta silmadesse – neisse silmadesse, mis, nagu Pliniuse18 akantused, on “pehmed ja peaaegu veest”. Jah! pisarad kogunevad neisse silmadesse – ja näed! Naine väriseb liigutusest tervenisti ja kuju on ellu ärganud! Marmornäo kahvatus, marmorrinna paisumine, marmorjalgade puhtus, me nägime neid äkki kattuvat tahtmatult punaga; ning kerge värin raputas ta õrna kogu, nagu Napoli õrn tuuleõhk rohus rikkalike hõbedasi liiliaid.
Miks pidi see daam punastama! Sellele küsimusele pole vastust – peale selle, et olles lahkunud oma buduaarist tohutu kiiruse ja hirmuga emasüdames, oli ta jätnud oma tillukesed jalad kingadesse torkamata ja täielikult unustanud heita oma venetsiaanlikele õlgadele salli, mis pidi neid katma. Mis muud võimalikku põhjust võis olla ta punastamisele? – sellele metsikule, paluvale pilgule? erakordsele mässule selles põksuvas põues? –
Henry King (1591-1669) – inglise luuletaja ning piiskop Chichesteris.
Elüüsium – kreeka mütoloogia järgi õndsate asupaik allilmas.
Palladio – itaalia arhitekt (1508-1580), antiikse ehituskunsti järjekindlaim jäljendaja renessansi ajal, ta ehitustele on iseloomuliku lihtsus, rangus, sümmeetria põhiplaanides.
Ponte di Sospiri, Ohete Sild – kuulus sild Veneetsias Püha Markuse väljaku lähedal.
Piazza – väljak it. k.
Campanile – San Marco kiriku torn.
Doodžide palee – tore sammaskäikudega ehitus Markuse väljaku ääres.
Piazetta – Markuse väljakust lõuna pool asuv ja mereni ulatuv väiksem väljak.
San Marco ehk Püha Markuse – tähtsaim väljak Veneetsias.
Niobe – kreeka mütoloogias Teeba kuninga Amphioni abikaasa, kelle seitse poega ja seitse tütart tappis jumalanna Leto solvamise pärast.
Pliniuse akantused – Gaius Plinius Secundus vanem (23-79 p. Kr.), Rooma kirjanik ja looduseuurija, kellelt on säilinud 37 raamatust koosnev “Naturalis historia” (“Looduslugu”), milles ta kirjeldab ka akantust – ilusat puhmiktaime, mis kasvab Vahemere ääres.