Loojate mängud. Leila Tael-mikešin
automaatselt ka ebamaist päritolu.
“Las nad arvavad pealegi, et ma lendasin minema,” ütles Gabriel maniakaalselt irvitades.Teravaid silmahambaid paljastav naeratus tekitas tema lapsikult ilusale näolapile kontrasti, mis oleks tavainimesi ettevaatlikult taganema pannud, kuid Delilah polnud tavaline ega inimene.“Noh, umbes kuu aja pärast jõuavad need lehed lõpuks siia,” vastas libahundineiu.“Eks ma siis vaatan, kuidas mu vennast ingel sai.”
Laua all aevastas keegi. Gabriel võpatas ja oleks peaaegu jooksu pistnud, kuid taipas siis, et tegemist on ainult kassiga. Süsimust kõuts ronis laisalt laua alt välja ja sirutas ennast nii pikaks, kui vähegi suutis. Kassi kohta oli ta üllatavalt suur.Temasugune suutis ka kõige vägevama roti lühikese võitluse järel teise ilma saata. Nõnda polnud vähemalt selles majas hiire- ega rotimuret karta vaja.
“Saatanal on väike nohu. Ei tasu nii väga karta, tavaliselt see inimestele ei nakka,” kommenteeris Delilah. “Aga kui sa maapinnalt jäädavalt kaduda tahad, tean ma kedagi, kes selle asja ära korraldada võib. Ma päästsin kunagi tema koera elu, nii et ta on kohustatud sind aitama.”
“Kui sa mõtled sellist kadumist, mis sinu sõbrale osaks sai, siis tänan, ma saan sellega ise suurepäraselt hakkama,” vastas Gabriel. “Ja pealegi pole ma su koer. Olen lihtsalt keegi, kes teab sind juba lapsepõlvest peale, kuid ometi võime üksikul saarel rahvastiku arvu tõsta, sest me pole tegelikult sugulased.”
Palju ei puudunud, et Delilah oleks esimese ettejuhtuva asjaga, milleks antud hetkel oli raske malmpann, Gabrielile vastu pead virutanud.
Huvitav, miks tülisid just köögis peetakse? Pann on populaarne relv ja asendab ideaalselt sõjanuia. Võib-olla ongi tülid naiste poolt juba ammu ette planeeritud ning neid alustatakse meelega köögis, et vajaduse korral asju piltlikult ja praktiliselt seletada. Aga seekord oli vähemalt Delilah arvates alustajaks siiski Gabriel. “Kui sa oleksid viimane mees Maal ja mina viimane naine, siis oleksin rõõmuga nõus ka viimaseks jääma,” lubas Delilah. “Sa oled mul mähkmeid vahetanud!”
“Kolmeaastasena,”täpsustas Gabriel.“Õnneks ei mäleta ma midagi, aga ema jutu järgi panin ma need sulle tagurpidi ja pahupidi jalga.” “Nii et ära ütle enam kunagi midagi sellist. Sa oled mu vend ja jääd selleks, hoolimata sellest et lisaks geneetilistele erinevustele oleme ka muidu nagu siga ja kägu,” lõpetas Delilah teema.
“Nunuh,” vastas Gabriel raamaturiiuli juurest. Ta sirvis igivana köidet, milles õpetati söögi tegemist noortele perenaistele. Tundus, et tegemist oli maailma esimese kokaraamatuga umbes sellest ajastust, kui keegi pidas vajalikuks oma teadmisi heaks kodukanaks olemisest ka teistele jagada. Delilah ise ei lugenud taolisi raamatuid, vaid eksperimenteeris, kui selleks vastav tuju oli, aga see kindel köide nägi piisavalt hea ja antiikne välja, et tema kogusse sobida.
“Kuidas siis selle kutiga jääb, kes mind maa pealt jäädavalt ära koristama pidi?”
“Miks sa arvad, et tegemist on kutiga?”
“Ei ole siis või?”
“On… Vähemalt tehniliselt küll. Ta on selline sinu tüüpi, aga juuksevärv on vastupidine.”
“Ahah?!” Nüüd sai Gabrielil lõplikult mõõt täis.“Sa tahad öelda, et ma olen mingi… No tänan! Ja kuidas sa selle tüübi tehnilist poolt nii hästi tead? Kontrollisid varustuse ise üle?”
“Tead, see ei puutu enam sinusse!” Delilah hingas sügavalt sisse ja välja, et maha rahuneda.Talle hakkas nüüd meenuma, et looduslähedus polnud ainus põhjus, miks ta kodunt välja kolis. Elada koos sellise vennaga, kes pidevalt su kallal noris, tundus ilmvõimatuna. “Järelikult oli mul õigus,”ütles Gabriel.“Imelik.Tavaliselt vaatavad sellised “minu tüüpi” mehed rohkem teiste meeste suunas. Ma ei teadnudki, et ma pole ainus erand, mis reeglit kinnitab.”
Delilah tõstis välivoodi kapi tagant välja ja pani demonstratiivselt keset tuba.
“Loodan, et magades oled sa vait,” ütles ta.
“Lootus on lollide lohutus,” irvitas Gabriel vana voodit valju kriginaga lahti tõmmates. Delilah turtsatas põlglikult ja kõndis pisikesse magamistuppa, kuhu kedagi peale tema ja kassi mahtunud poleks. Kass ajas oma koheva saba püsti nagu lahinguoda ning tippis väärikalt perenaisele järele. Üksinda jäetud Gabriel kustutas vastumeelselt tule ning jäi pimedust põrnitsema. Nii harjumatu oli magama jääda teadmises, et keegi ei püüa sinu ustest ja akendest sisse ronida. Und ei tulnud. Kuu paistis aknast sisse ja oksad tagusid rütmiliselt vastu klaasi. Ning äkki tundis Gabriel ennast meeletult üksikuna.Ta ei teadnud, millest see põhjustatud oli ja miks just nüüd.Ta oleks lihtsalt tahtnud kedagi kohe praegu enda kõrvale, kuid isegi kass eelistas Delilah’ seltskonda.
“Hormoonid,” pomises Gabriel ning pööras külge. Ei aidanud. Voodi oli, nagu ta oli, ja paremaks ei saanud seda enam kuidagi muuta. Lõpuks tõusis Gabriel üles ja läks peegli ette. Peegelpilt vahtis teda nagu hullumeelset.
“Miks sa ei maga?” küsis ta.
“Und ei tule,” vastas Gabriel ausalt.
“Ja selle pärast pean mina siin sind vahtima?”
“Ei pea. Maga, kui tahad.”
Peegelpilt pööritas silmi ja kõverdas huuli. “Tead, sa… Ah, mis ma sinuga ikka vaidlen.”
“Tule seltsi, üksi on igav,” jätkas Gabriel lollide naljade tegemist. “Homoks hakkasid või?”
“Ei. Mul pole nende vastu midagi, ära mind valesti mõista, aga… Igav on.”
“Kuule, teises toas magab üks täiesti vaba naine. Ta võib sind aidata, ära soiu siin.”
“Keri perse.Ta on mu kasuõde.”
“Rõhk sõnal “kasu”.”
Gabriel pööras peeglile selja.
“Kena tagumik,” kommenteeris peegelpilt.
Gabriel haaras juba tooli, et sellega virutada, kuid siis meenus talle, et peegli lõhkumine ei lahenda probleemi. Peegelpilt jäi ikka alles ja ta polnud veel siiani aru saanud, kas see, et tema klaasitagune teisik rääkis ja oma elu elas, oli ikka normaalne või mitte. Kui keegi Gabrieliga samas ruumis viibis, ei lausunud peegelpilt ühtegi sõna. Samas võis Gabriel kihla vedada, et niipea, kui tema kaaslane peeglisse ei vaadanud, tegi teisik Gabrielile nägusid ja irvitas laialt.
Kell oli pool kaks öösel.Veel võis magama minna, lootuses natukegi und saada, enne kui Delilah üles ärkab ja kõiki endaga koos õue päikesetõusu imetlema käsutab. Gabriel komistas tagasiteel voodi juurde millegi kõva ja terava otsa. Ise seda tähele panemata muutis Gabriel paari vandesõna abil asja väänlevate vaskusside puntraks, mis kiiresti ennast lahti harutas ja erinevates suundades minema roomas. Usk temasse kui pühasse olendisse muutis Gabrieli selleks, kellena teda näha taheti, kuid tal endal polnud sellest õrna aimugi. Isegi kui ta oleks oma võimetest teadnud, poleks mõte lambakarjana määgiva inimhulga tühiste soovide täitmisest teda kuigivõrd rõõmustanud. Praegu suutis ainsana tema tuju tõsta kauaoodatud une saabumine. Nõnda jäi tal ka nägemata voodi all võrsuvate väänkasvude põimumine ümber magamisaseme metallist jalgade…
2.
KAITSEINGEL NIMEGA ÕNN
Hämaras baaris oli vaid kolm inimest: Delilah, Gabriel ja baarman Lucky.Viimane oli külaliste joogid just nagu muuseas sooritatud trikkide ja pudelikeerutamiste saatel välja valanud ning lasi nüüd Delilah’l rääkida.
Pärast lühikest aga täpset kirjeldust olukorrast, kuhu Gabriel sattunud oli, ohkas Lucky sügavalt ning mõõtis külalist hindava pilguga ülalt alla ja alt üles. Hele juuksesalk põiki üle lauba rippumas, veatult sile nägu, mida ehtis hõbedast huulerõngas vasakul pool, sinakashallid silmad, lumivalge jakk komplektis sama värvi pükstega,mõned ketid ja üksikud needid, valged teravate ninadega kauboisaapad… Lucky arvates sobinuks selline tüüp noorteajakirja kaanepildile koos pealkirjaga: „Poistebändi solist tunnistas,