Loojate mängud. Leila Tael-mikešin
valgustatud maanteed. Lucky istus kõrvaistmel, näol temale ainuomane mittemidagiütlev tühi ilme, ning võttis küüntelt lakki maha. Terav atsetooni hais oleks iga normaalse inimese lämmatanud, kuid mitte neid kahte meest, kelle ajudest suur osa oli arvatavasti üsna suurel määral kahjustatud igasuguste kahtlaste kosmeetika ja juuksehoolduse valdkonda kuuluvate kemikaalide aurudest.
“Kuhu?” küsis Lucky lõpuks, sirutades kätt aknast välja ja lastes lakil tuule käes kuivada.Teine käsi ootas veel oma aega.
“Sinna,” vastas Aza.Vastupidiselt Luckyle polnud tema välimus kuigi silmatorkav. Oma ronkmustade pealaele püsti aetud juustega, mustaraamiliste prillidega, kahvatu jumega ja otse loomulikult musta värvi riietusega meenutas ta mõneti gooti nohikut, kuid ometi kiirgas tema olekust midagi kurjakuulutavat. Lucky oli üks vähestest elavatest inimestest, kes aimas Aza väliselt ohutu kesta all tegelikult toimuvat. Hoolimata oma külmast närvist ei küündinud Lucky kunagi tema tasemele. Aza kehastas saatanat inimese nahas.Temas polnud inimlikkusest peale naha ja juuste enam midagi alles jäänud. Ning ometi polnud Aza Lucky’t veel oma ohvrite lõputusse nimekirja lisanud.Talle meeldis mängida. Kassi ja hiirt.
Nad peatusid linna kaugeimas servas kõrge järsaku kaldal ning hetkeks mõtles Lucky, et tema viimane tund on tulnud. Sellest hoolimata ei liikunud tema näos ükski lihas. Aza väljus autost ja avas kõrvalistuja poolse ukse, sirutades kätt elegantselt Lucky poole.
“Tule, mu arm,” kutsus ta. Lucky keha kuuletus tahtmatult ning nad seisid vastamisi Surmaoru serval, kus olid oma viimse puhkepaiga leidnud päris mitmed liigikaaslastele jalgu jäänud inimolendid.
“Noh?” küsis Lucky.
“Naerata,” vastas Aza. “Talle kindlasti meeldib su naeratus.Või pole ta seda veel näha jõudnud?”
“Kes?” mängis Lucky poolearulist.
“Tema.” Aza sirutas välja lülilise hõbesõrmusega kaetud nimetissõrme ja ja vajutas hõbedast küünisega Lucky huultele, kuni nähtavale ilmus imepisike verepiisk.“Tervita teda minu poolt. Sa kuuled minust veel kindlasti.Te kõik kuulete, aga pea meeles, et meid pole enam olemas.”
“Ja sina tükid unustama, et me ei ela armastusromaanis, mille iga lehekülg on ääristatud okastraadi ja mustade roosidega,” lausus Lucky.“Räägi ometi inimese kombel ning ütle, mis sul öelda on.” “Hüvasti,” ütles Aza nukralt naeratades ning läks tagasi autosse. Ta sooritas täiskiirusel üheksakümnekraadise pöörde, paisates Luckyle mulda ja rohuliblesid näkku, ning lahkus lavalt.Vabandust – järsaku kaldalt. Nagu ühele õigele draamale kohane, langes Lucky põlvili ja puhkes nutma, kuid seda mitte rahva südame võitmiseks. Pigem vastupidi.Ta julges nutta vaid siis, kui kedagi nägemas polnud. Pikad ronkmustad juuksed langesid näo ette, kuid nende vahelt paistis ribahaaval tühja maastikku. See polnud siiski päris tühi. Keegi seisis Lucky ees, pikk must mantel tuules lehvimas. Kas tõesti surm? Ei, kõigest Gabriel… Äsja kaotatud armastust leinanud mees hüppas püsti nagu vedrunukk ning taastas näole läbitungimatu maski. Siiski reetsid tema äsjast emotsioonipuhangut mööda põski alla voolavad mustad nired. Gabriel tuhnis taskutes, kuni leidis pitsiga ääristatud valge taskuräti.
“See peaks vist sinu oma olema, nagu ka mantel…” ütles Gabriel vabandaval toonil.“Mul pole tõesti midagi sellist pakkuda, millest hiljem kahju ei oleks. Kuid sa näed niimoodi üpris rõve välja.”
Lucky haaras sõnagi lausumata Gabrieli käest taskuräti ja pööras selja. Kui ta oli ennast enam vähem korda saanud, piilus ta üle õla Gabrieli suunas ning küsis:“Kuidas sina siia said?”
“Ajamasinaga,” vastas Gabriel.“Tegelikult ma ei tea. Lihtsalt olin äkki siin. Mingi kutt, arvatavasti sinu jagu, oleks mu peaaegu alla ajanud.”
“Ta pole enam minu jagu,” ütles Lucky süngelt.“Tänu sinule…” Gabriel ei teadnud enam, kuhu oma silmi peita.Võib-olla taskusse? Aga nende eemaldamine oleks kujunenud üpris keerukaks protseduuriks.“Vabandust…”
“Palju kasu küll sinu vabandustest,” turtsus Lucky. “Mine tea… Ehk oli see muutus isegi millegi jaoks vajalik.”
“Homme hommikul istub keegi minu tapmises süüdistatuna elektritoolile,” ütles Gabriel.
“Miks see mind huvitama peaks?”
“Kui ma ennast maailmale paljastan ja selle plika päästan, pääsed sina omakorda minust.”
“Plika?”
“Lapsepõlvesõber,”täpsustas Gabriel.„Tagusime kunagi liivakastis teineteisele kühvliga vastu pead.”
“Kindlasti mitte kuigi ammu,” arvas Lucky.Ta vaatas kaugusesse ning üritas mitte mõelda sees valitsevale tühjusele. “Kas sa tead täpselt, kus ta on?” küsis Lucky lõpuks.
“Mis siis?”
“Sa suudad ta päästa, ilma et surnuist üles tõusma peaksid. Kui mitte üksinda, siis minu abil kindlasti.” Lucky tõstis hoiatavalt nimetissõrme üles. “Aga ainult ühel tingimusel: sa ei vea teda minu juurde. Kõik edasine on juba tema enda mure.”
“Olgu,” nõustus Gabriel.“Aga mind huvitaks üks pisiasi.”
“Mis nimelt?”
“Kuidas ma sinna saan, ilma et keegi risti ette lööma hakkaks?” “Niimoodi.”
Nad seisid vangla seina ääres, hukkamist ootavate vangide kongi trellitatud akna all.Täpselt poole minuti pärast pidi langema hele valgus täpselt nende peale ning edasi oleks räägitud juba relvade keeles.
“Ära saa valesti aru,” ütles Lucky ühe hingetõmbega, haaras Gabrielil õlgadest kinni ja suudles teda huultele. Kui tavaolukorras inimesed ainult tunnevad ennast suudlemise ajal lendu tõusvat, siis juhtus see nüüd tõeliselt. Nad pudenesid koost peeneks liivaks, mis kanti eikusagilt saabunud tuulekeerise poolt otse üles viimase lootusetuse kambrisse. Räbaldunud madratsiga naril magas keegi, kelle tumepruunid juuksed langesid üle voodi ääre.Tema õhuke nahk näis kuuvalguses surnukahvatuna. Gabriel puudutas naist vaikselt ning viimane ärkas kohe.Nähes enda ees oletatavat vaimu, tahtis ta juba karjuma hakata, kuid Gabriel kattis tema suu käega. “Rahu, me pääseme siit välja,” sosistas ta. “Kas kavatsed nüüd grupisuudlust teha?” pöördus ta Lucky poole.
“Sellest poleks mingit kasu.Temal puuduvad igasugused võimed,” vastas Lucky.Ta võttis Gabrieli käe ning surus selle vastu ust.
“Keskendu,” käskis ta, võtmata oma kätt Gabrieli käelt.Tütarlaps vaatas toimuvat, silmad suured.Mõne sekundi pärast sulas metallist ukse sisse piisavalt suur auk, et inimene sellest läbi mahuks. Põgenikud hiilisid välja ning hakkasid Lucky vaikse käskluse peale jooksma. Ümber nurga pöörates põrkasid nad kokku valvuriga ning edasi kujunes põgenemine meeletuks amokiks, mida saatis kõrvulukustav sireen ja tulistamine. Ükski kuul siiski ei tabanud, sest Lucky pani mängu kõik oskused, mis tal veel varuks jäetud olid. Poole tunni pärast küürutasid nad märjas kraavis ja kuulasid paranoiliselt iga häält.Varsti saabusid koerad, kes hüppasid kraavist üle ja kaugenesid kiiresti. Kisa ja taskulampide sähvatused hajusid. “Kuidas nad meid üles ei leidnud?” küsis Gabriel?
“Firmasaladus,” vastas Lucky väsinult, aga siiski uhkelt.
“Sa oleksid võinud meid kohe pärast väljajõudmist samamoodi koju tagasi viia, nagu sa meid sinna tõid,” lausus Gabriel ettevaatlikult, kartes valusat lööki Lucky poolt, mida õnneks siiski ei järgnenud. Saabus piinlik vaikus. Siis avas Lucky suu ja ütles: “Unustasin.”
“Äkki teeksid sa seda nüüd,”kõlas naisterahva poolt esimene lause. Lucky ohkas sügavalt ning hetke pärast seisid nad juba tuttavas Lucky elu-, magamis- ja söögitoas.
“Oh…” ütles naine vaikselt ning vajus Gabrieli ülestegemata asemele.Ta uinus silmapilkselt.
“Tema nimi on Celia,” tutvustas Gabriel. Lucky noogutas süngelt ja hakkas kraavis läbi ligunenud riideid seljast kiskuma. Olles sellega valmis saanud, otsis ta kapisügavustest välja veel ühe teki ja padja ning viskas need Gabrielile sülle.
“Ma