Lapsepõlve radadel. Reet Made
üks müstiline paik. Vanaisa talu heinamaa oli kümmekond kilomeetrit eemal ja seal oli ilus kuusetukk. Mäletan, et ka tolles peres oli jutt, et raha ei ole kunagi liiga palju, tuleks võtta kuusetukk maha. Ent siis vanaisa käis ja silitas puid ja ütles, et las kasub. Nii ta kasvama meist jäigi, alles pärast võeti maha.
Heinamaa oli vana raiesmiku ala, kus oli võsa. Mulle tehti ka väike vikat, kuid ega ma suurem asi niitja olnud. Ent seal raiesmikus oli palju tiivulisi ja putukaid ning vanaisa õpetas mind kimalaste ehk maamesilaste mett võtma. Neid oli seal harukordselt palju, ma ei ole kunagi hiljem näinud, et oleks nii palju kimalaste pesi koos.
Tavaliselt oli nii, et maapinnal oli kännu kõrval samblal ümar pind, ja kui sa panid käe sinna peale, hakkas vaikselt sumisema. Seal all oli pesa. Vanaisa näitas mulle, kuidas tuleb võtta lepaokstest viht ja sellega enda ümber vehkida. Kimalased olid tegelikult tagasihoidlikud loomakesed, nad hoidsid kõrvale. Nüüd tuli sammal üles tõsta. Seal oli suur kärg, mõnikord nagu alustass, mõnikord supitaldrik. Selle serva pealt võis murda kärge ja siis pidi ta pessa tagasi panema. Vanaisa ütles, et pane tingimata tagasi, nad tahavad edasi elada. Ühe korra näitas mulle ette ja pärast sain ise hakkama.
Ükskord, kui jäin sinna oma tavalisel viisil passima, nägin, kuidas suured porisevad mesimummud tulid pesast välja. Mind huvitas, kuidas nad sambla alt välja pääsevad, sest mingit väravat, mingit ust polnud näha. Ja siis ma leidsin kõrvalt vaadates sambla seest pisikese ava, mille kaudu käidi. Nägin ka seda, et selle ava peal oli valvur, kes piidles seda maailma. Ja kui ma olin mõnda aega vaadanud, siis selgus, et ma võin sinna pesale päris lähedale minna, võin lausa nii ligidale minna, et olen kõhuli maas väljatuleku koha juures. Kimalased tõusid põrinal lendu ja läksid uuesti tagasi ja nad polnud üldse kurjad.
Ma olin muidugi maiasmokk ja tegin ikka pesi lahti. Mummu mesi on ju magus. Kui siis ükskord võtsin taldriku välja – suvisel palaval keskpäeval, kui enamik perest oli lennus –, hämmastas mind, miks neid nii vähe on. Pesa ise oli korralik supitaldrik, ning kui ma võtsin ta kätte ja pöörasin, nägin korraga, et seal oli kari valgeid tõuke. Ja kambrid, millest osa oli suletud, ent osast tuli keegi välja ja sirutas kohmakalt tiibu. Siis mul hakkas piinlik ja ma vist küsisin vanaisa käest ka. Ta seletas mulle veidi seda asja. Ma sain aru, et ma söön tegelikult kimalaste sööki.
Eks maiasmokk olin ma ikka ja mee näksimisest ei loobunud. Ent edaspidi iga kord, kui ma kimalaste pesale lähenesin, palusin neilt vabandust ja küsisin luba. Kunagi hiljem olin ma hämmastunud, kui vanu lugusid lugedes sain teada, et maarahval oli kombeks metsa minnes küsida metsalt luba, enne kui näiteks puu langetati. See oli loomusunniline käitumine.
Kuidas jõudsite kaamerasilma taha?
Sealsamas Raua tänaval, küll palju aega hiljem, oli ühel poisil isa kingitud fotoaparaat. Peaksin ütlema, et ma tundsin musta kadedust, ja mitte mina üksi, vaid teised maja poisid ka. Lugu lõppes sellega, et valdav enamik neist kuttidest, kes seal elasid, võtsid fotoaparaadid kätte ja neist said pildistajad. Oli võluv, et fotoaparaadi abil oli võimalik teha midagi nii imelist – püüda hetk kinni. See oli müstiline tegevus. Sa pistsid tühja paberi, mis oli valgust saanud, mingi raami sees olnud, vedelikku ja siis hakkas pilt tulema. Olid tuttavad näod ja kohad, armetud muidugi võrreldes sellega, mis nad tegelikult olid, aga nad olid. Ja sellest ajast saati olen ma sellele jäädvustavale karbile erineval kujul ja erineval viisil truuks jäänud. Nii naljakas, kui ka ei ole, selle maja poistest õige mitu ka. Sealt alt korterist on pärit raadio- ja telemaja ümbruseski tuntud kaameramees Anton Mutt, ja veidi kõrgemalt Andres Sööt.
Kui ma tulen nüüd lapsepõlve juurde tagasi, siis polnud mul sellal ja pole ka hiljem olnud tarvidust kuulutada maailmale iseennast. Ikka on maailm mind huvitanud nii, nagu ta on. Vaatleja või tundmaõppija oli mu roll lapsepõlves ja on ka nüüd. Looduslik keskkond on mulle olnud lähedane ja mõistetav, ma olin suuteline juba lapsena kontakteeruma temaga ta olevuste tasandil. Üks taim ei olnud lihtsalt taim, vaid olevus. Täpselt samuti lind ei olnud lihtsalt lind, vaid olevus. Ta oli nagu mina ise ja kui ma teda vaatasin, temaga suhtlesin, oli võimalik teda veel põhjalikumalt tunnetada, temast aru saada.
Te läksite oma vaatlustele tuttava puu juurde. Kas rohkem paelus metsik loodus? Juba inimkäe järgi vormitud loomade vastu ei olnud nii suurt huvi?
Oli küll, aga see huvi oli veidike teistmoodi. Ma mäletan koera ja kasse ja lambaid. Lehmi ja hobust ka. Sain nende kõigiga väga hästi läbi ja mul ei tekkinud suhtlusprobleeme. Tähendab, ilmselt on olemas veel mingi signalisatsioonisüsteem peale kõne- või viipekeele, mille abil üks olevus teise ära tunneb. Muidugi sel ajal ei teadnud ma sellest midagi.
Äkki oskasite lindude keelt või teadsite ussisõnu?
Minu arust on see inimlik egoism, mis väidab, et ainult meie keele abil on võimalik mõtteid edastada, tundeid formuleerida ja omavahel kontakteeruda. See ei ole ju nii, sest terve elus loodus suhtleb kogu aeg. Neil on oma keel, mille abil lävitakse ja mõistetakse üksteist hästi. Meie ei pruugi sellest lihtsalt alati aru saada. Aga kui sa ennast vabaks lased ja krambis pole, on see nähtavasti võimalik.
On veel üks naljakas asi, mida ma olen hiljem märganud: elav loodus, kes tunneb kokkupuutest inimesega ohtu, on taibanud, et tark on eemale hoida. Inimene on ohtlik, ettearvamatu. Laste seltsis käituvad nii mõnedki olevused teistmoodi. Lapse puhul – ma ei tea, kas väikese kasvu pärast – ei ilmutata hirmunud tähelepanu ega nii suurt ettevaatust, ollakse lojaalsemad. Vaadake ükskõik kuhu, kas aasa peale või metsa: kui seal jalutab lehm või lammas, ei põgene tema eest ükski lind, näriline, pisikiskja. Nad teevad oma elutoiminguid. Tasub aga inimesel ilmuda ja kõik on kadunud. See maailm lakkab olemast ning inimene näeb tühja, ta ei näe tervikut.
Uudishimu on nähtavasti see põhiline jõud, mis on täitnud mu elu. Ja ma arvan, et ega ma ole praegugi enesereklaamija või – kuulutaja, pigem vahendaja. Seejuures on mind alati kramplikult huvitanud – juba pisikesest poisist peale – suurte inimeste maailm. See on väga imelik ja veider maailm, naljakas ja tihtipeale mõistetamatu.
Missugune oli vanaema ja vanaisa pere?
Kui ma tuletan meelde neid elamusi maal, siis vanaema ja vanaisa pere ei olnud maruusklik. Mäletan vaid mõningaid kirikuskäimisi. Küll aga mäletan, kuidas vanaema, tillukene naine, viie tütre ema – ta oli siis juba väike ja kokkukuivanud – tuli enne magamaminekut vargsi mu voodi juurde ja ütles sõnad, mis igal õhtul olid täpselt samad: „Head und sulle Jumal andku ja voodi ette pangu oma inglid valvama.” Pärast seda võisin ma rahulikult uinuda, see oli nagu õnnistus. Hiljem tundusid ta sõnad groteskselt naljakad, sel ajal olid need nii tõsiseltvõetavad. Seejuures ei teadnud ma Jumalast midagi.
Mu vanaisa oli kõva töötegija, raske käega, teda kardeti. Tema arusaama järgi ei tohtinud tööd narrida. Mäletan hirmuga, kuidas olin poisina heinal, kui ta tuli ja vaatas: rohi kasub. Sellest jätkus, sa olid juba trammis. Samal ajal oli ta väga romantiline inimene, ja nähtavasti kohutavalt üksik. Tal oli igaõhtune harjumus: kui kõik tööd olid tehtud ja õhtusöök söödud, läks ta oma tuppa – tal oli isiklik tuba, kus kõik oli tema käe järgi – ning enne magamaminekut laulis ta kümmekond minutit isetehtud laule. Ta laulis neid oma Jumalale. Need kõik olid usklikud laulud. Lisaks oli ta pillimees, kes mängis iseendale.
Muidu oli perekond puhteestlaslikult suletud, oma tundeid ei näidatud kunagi. Lauas istuti rangelt ja söödi kõik ära. Ei mäleta, et seal oleks kunagi laginal naerdud. Ma ei saanud aru, mispärast. Miks on vanaema isekeskis nii pehme ja vanaisa muutub kahekesi olles jutukaks, ent kui kõik on vastamisi, lähevad kohe lukku? Ju see on suurte inimeste omapära. Lõppude lõpuks, kas pole naljakas – iga üksik inimene on äärmiselt põnev, aga mida rohkem sa inimesi kokku paned, seda totramaks lähevad. Ja kui on juba terved riigid, siis midagi tobedamat kui inimühiskond on raske välja mõelda kogu ajaloo vältel. Sest mis meie ajalugu on? Meie ajalugu on lõputute sõdade, lõputute hävitamiste, lõputute piinade, lolluste rida, iseenese hävitamise rida. Ja eks see ole ka üks inimmõistatus.
Ükskord märksa hiljem püüdsin sellest aru saada. Hakkasin vara lugema, aga lugemiskirg saabus kolmeteistaastaselt. Siis ma ahmisin kõike ja mul tekkis üks naljakas tutvus, peaaegu sõber. Raekoja platsilt Pikale tänavale minnes