Lapsepõlve radadel. Reet Made
kui mina 1944. aastal sinna läksin, olid seal samad õpetajad. Kooli direktor oli Aleksis Kuusik, füüsikaõpetaja, kes oli ametis ka siis, kui isa seal õppis. Vene keele õpetaja oli Aleksejeva, ladina keele õpetaja Vestnurm. Muidugi oli see esimese vabariigi aegne – meil öeldi „kodanlikuaegne” – kaader hoopis midagi muud.
Mäletan meie kooli inspektorit, Richard Kressi, eesti keele õpetajat ja ühtlasi matemaatikut. Tema on jätnud minu mällu kustumatu jälje, me saime juba siis aru, et ta on suur mees. Ta ei õpetanud mitte ainult hiilgavalt eesti keelt ja maailmakirjandust, vaid kasvatas meist ka härrasmehi. Igale asjale pööras ta tähelepanu. Ta oli niisugune omapärane, küllaltki mahlane. Kui sa näiteks läksid õpetajate tuppa uurima: „Kas õpetaja Morin ei ole siin?”, siis Richard Kress ütles: „Ma tahaks kohe küsida, kas te ei taha, et õpetaja Morin oleks siin.” Miks ma ei taha? „Miks te siis küsite, kas ta ei ole siin? Küsige, kas proua Morin on siin.” Tema vaimsus, teadmised ja sügav eesti meel olid hämmastavad.
Ta oskas ka peenikesel moel tögada.1947. aasta kandis tuli ju välja, et kõik oli leiutatud venelaste poolt, isegi kanasõnnik. Rääkimata raadiost, aurumasinatest ja elektrist. Sel teemal ta siis tögas. Aga ta oli sunnitud koolist ära minema, hea veel, et kinni ei pandud. Kui me abituuriumis olime, siis mäletan, kuidas ta tuli jumalaga jätma. Ta oli üsnagi karm mees. Me õppisime parajasti ladina keelt ja kui ta need viimased sõnad ütles, siis järsku terve klass tõusis püsti ning hüüdis: „Vivat! Vivat! Vivat, Kress!” Niisugune mees on jäänud mulle mällu kooliajast.
Kindlasti oli teil lapse- või koolipõlves ka oma lemmikmuusika, mida olete tahtnud kas ise mängida või kuulata. Mis laadi see muusika oli?
Kui ma olin laste muusikakooli õpilane, siis seal imponeerisid mulle mõned klaveripalad, mis mu hingest läbi käisid. Üks neist oli varases nooruses kuuldud Sergei Rahmaninovi prelüüd „Do-diees-minoor”. Rahmaninov armastas Vene kelli, Novgorodi kelli. Seal palas klaveri oktavid justkui jäljendavad neid.
Mäletan ka, et ükskord Laulupeo tänaval mängis raadio ja sealt tuli imeilus meloodia. Ma ei tea, kuidas see mulle poisikesena sellist mõju avaldas, igal juhul tulid pisarad silma. Mu isa tundis muusikat hästi ja nii ma küsisin, mis pala see on. Isa ütles, et Tšehhi helilooja Bedrich Smetana „Vltava”. Ja siis ta seletas, kuidas see programmiline muusika algab. Et kaks ojakest nirisevad ja saavad kokku, vett järjest lisandub ning siis hakkab pidulik meloodia, kuidas suur jõgi voolab. Sellised lemmikpalad.
Hiljem, kui juba Jürisalu tuli, hakkas mulle muidugi meeldima džässmuusika oma harmooniaga, mis tekitas minus naudingut ja erutust. Nii et ühte lemmikpala on väga raske öelda. Seda ei saagi ütelda.
Eetris 22.09.2001
Nelja-aastane Peeter emaga Valgas Kungla tänaval.
Isa poegadega: üheaastase Jaani ja kuueaastase Peetriga.
Peeter Saul helilooja Adolf Vedro korteris Nõmmel päev pärast märtsipommitamist.
Swing Clubi kvartett: Uno Naissoo (akordion), Aleksander Rjabov (kitarr), Ustus Agur (viiul) ja Peeter Saul (kontrabass).
Enn Vetemaa
20.06.1936
Väike Enn.
Reet Made: Kas see vastab tõele, et beebipoiss Enn viskas oma ristimisvette väikese kummist loomakese?
Enn Vetemaa: See vastab absoluutselt tõele, ma päris imestan, kuidas te seda teate. Minu ristsed olid haruldased ses mõttes, et mind ristis Uku Masing. Ma olen ainuke laps, keda ta on ristinud. Tema tegeva kirikuõpetajana ei tegutsenud. Ent minu puhul tegi ta erandi, kuna ta oli ema ja isa hea tuttav ning elas sellal kõrvaltalus. Muide, ta oli alustanud kõnet veel lausega, et must kass läks üle tee, nii et vanemad prouad löönud risti ette. Väga ebatavaline ühe vaimuliku kohta.
Kuna mina käitusin ristsetel küllalt halvasti, susati mulle oranž kummikoerake pihku. Ja mina olevat visanud selle lörtsti! ristimisvette, mis siis härra Masingu paksudele prillidele lendas. Seda peeti jälle halvaks, imelikuks endeks, et näe, koerapesuveega ristitud.
Suudan praegugi tolle (märja) kummikoera lõhna meenutada… Täiesti fantastiline, et ma midagi nii varast tean, aga lõhnamälu olevat kõige kaugemale minevikku küündiv mäluliik. On fakte, et inimesed on aastaid hiljem tundnud lõhna järgi ära oma sünniruumi haiglas.
Kui vana te siis olite?
Ma ei ole babtist, nii et ma olin ikka üpris noor, arvatavasti mõnekuine. Muud mäluliigid võivat talletuda parimal juhul kahe ja poole aastaselt. Näiteks mäletan valuaistingut, kui põletasin kord käe petrooleumilambi klaasi vastu. Kolme aasta vanusest, sealt on juba rohkem mälestusi.
Olite Tallinna poiss?
Üldiselt küll, aga suviti olin maal, sest et minu isa, nagu suurem osa eestlasi, on juurtega maal. Mu vanaisa talu oli seal. Ma läksin maale, nagu kool lõppes, ja olin enamasti terve suve seal. Ja märtsipommitamise järel, kui esimene klass jäi linnas katki, käisin ma Raikküla koolis poolteist kuud.
Milline oli päriskodu ehk lapsepõlvekodu linnas?
Linnakoduga ei saa just hoobelda – kahetoaline. Minu isa ei jõudnud oma projekti järgi tehtud maja valmis. Tema oli nimelt arhitekt. Me elasime Väike-Ameerika tänaval, mis pommitamisel, mida ma loomulikult päris hästi mäletan, maha põles. Hiljem sai isa elamise Lillekülla Lille tänavale, kus ma olin oma hilisema lapsepõlve. Väike-Ameerikas ma jõudsin käia ainult esimeses klassis.
Kas märtsipommitamise ööl olite Tallinnas?
Jah, ja see on hästi meeles. Sellises vanuses laps ju eriti ei karda, nii et mul polnud suurt hirmu, aga ajju või mällu on sööbinud, kuidas majaga koos põles ka meie klaver. Ja kas te teate, mis häält teeb põlev klaver? Fantastiliselt jube kontsert! Sellepärast, et keeled katkevad kordamööda ja löövad teiste ümber rulli. Põlev klaver annab pöörase kontserdi. Vaat see tegi mind märksa tõsisemaks ja pani nutma, kuigi ma heliredeleid harjutada ei viitsinud.
Meil endil sissepõlemisohtu polnud. Me olime õue peal. Mäletan, kuidas isa tassis plekkvanniga raamatuid õue. Ta oli bibliofiilne tüüp ja meil oli suur raamatukogu. Ja mida kõike majaelanikud välja tõid – hapupiimapurke ja kärbsepiitsu, täiesti mõttetuid asju. Isa käitus ikka olukorrale vastavalt, tõi riideid, raha ja kirjutusmasina. Aga üle kõige on meeles see concerto grosso.
Ise olen Koidu tänava tüdruk…
Me oleme ehk kohtunudki kunagi.
Kindlasti. Samal ööl, millest te praegu räägite, sellest hetkest on minu enda esimene mälestus, ma olin siis pisike tüdruk. Aga kuna see tänavate nurk, Väike-Ameerika, Kesk-Ameerika, Tähe ja Koidu tänava rist, tehti majadest puhtaks, on mu mälestustes ainult üks suur tulemöll. Kas te läksite kohe ka sõjapakku?
Jah, me sõitsime järgmisel hommikul minu tädi juurde Nõmmele ja sealt maale. Meil oli vanaisa talu, meil oli koht, kuhu minna. Ema töötas võrguvabrikus tehnilise sekretärina, tema tuli linna tagasi. Ka isa tuli Tallinna. Vaid mina olin märtsist kuni sügiseni maapoiss. Ega meil vahepeal polnudki vist korterit. Sügiseks isa sai, sest arhitektidel, ehitusinseneridel oli see võimalus. Sõjaajal läks vaja kaitseehitisi ja ehitust tundvaid inimesi rakendasid nii sakslased kui venelased. Selle tõttu me pääsesime ka poliitilistest ohtudest.
Läheme siis mälestustega maale vanaisa tallu.
Vanaisa oli mul küllalt range ja küllalt mees. Oma olemuselt heatahtlik, aga kõva sõnaga. Poisikesena ei saanud ma päris ulada, ta ikka nõudis ühte ja teist. Et korja nüüd mulle tubaka sisse neid valgeid lilli, need annavad hea aroomi. Ja