Onu Bella. Koduperemehe nipiraamat. Igor Maasik
põõsas. Pean sageli vastama küsimustele õitseja nime ja päritolu kohta. Osa teadmishimulisi loodussõpru kipub ekslikult arvama, et aiaasukas on õlipuuliste sugukonda kuuluv forsüütia, kes kannab samuti kollaseid õisi ja on ülivarajane õitseja.
Õigupoolest on kevadekuulutaja kirsskontpuu (Cornus mas).
Minu aias kasvab koguni kaks umbes nelja meetri kõrgust kirsskontpuud, sest ukrainlane, kellelt puukesed ostsin, soovitas soetada kaks isendit. Risttolmlemise tulemusel õnnestub ehk viljugi saada – nii kõlas asjakohane, omakasupüüdmatu soovitus.
Kirsskontpuu õied on koondunud lühiraolistesse sarikatesse. Ühes sarikas võib olla õiekesi päris palju, 10–15. Õitsemist ei jätku kauaks. Jahedal kevadel jagub silmailu paariks nädalaks, soojal kevadel veel vähem.
Kirsskontpuu koor on tumepruun ja rõmeline, kohati soomusjas. Kassid armastavad seda puud. Nad nüritavad puu najal küüsi ja kasutavad tüve samamoodi nagu maniküürija küüneviili. Puit on kirsskontpuul kõva ja tihe, isegi nii tihe, et hoolduslõikusest jäänud kogukam tükk oksa ei püsinud vee peal, kui testisin selle ujumisomadusi. Lehed on läikivad, helerohelised ja munajaselliptilised, nõnda on puu suvel dekoratiivne.
Ka sügisel, lehtede kolletumise ajal, jätkub ilu kauaks.
Minu kirsskontpuud ei hiilga viljakandvusega, mis paneks õhku ahmima. Ju ei asu Tartu kliima poolest samas kaalukategoorias kui päritolumaa Lääne-Ukraina. Talviseid külmakahjustusi olen täheldanud minimaalselt. Püüdlikult tuleb hoolitseda, et puud saaksid kätte oma akuutse lubjavajaduse.
Kirsskontpuu viljad on äravahetamiseni sarnased kohvipuu viljadega, mis peidavad end lehtede varjus. Neid kuni neli grammi kaaluvaid üllatusi on sageli raske märgata. Punased viljad on söödavad ja silinderjad. Päikesepoolne vili võib kasvada kuni paari sentimeetri pikkuseks. Kõige paremate maitseomadustega on mahavarisenud viljad, seevastu valmimata kujul on neil tugev kootav toime. Täisküpsenud vilja maitset kirjeldan kui sümbioosi kirsist ja jõhvikast. Vilja sees peitub pikergune kivikene.
Kirsskontpuu viljadest olen proovinud valmistada keedist ja teravat kastet. Viimane kuulub minu ebaõnnestumiste hulka, keedis aga mitte. Küpseid vilju on kerge ja lihtne püreestada. Tuleb kasutada üldtuntud võtet: keeta vähese veega poolpehmeks, seejärel eraldada sõelal puulusikaga hõõrudes ja manipuleerides püree ja mittevajalikud seemned. Püree tuleb suhkruga aeglaselt tihedaks keeta ning keedis ongi valmis. Kes tahab katsetada, võib valmistada keedist moosisuhkruga. Kuna viljad sisaldavad rohkesti happeid (14–24 %, peamiselt õunhape), siis ei tohi suhkruga koonerdada.
Meeldejäävaid aroomielamusi kirsskontpuu viljade kuumkäitlemine ei paku, küll aga on saadud keedis asendamatu lisand valgele plombiirjäätisele. Võtmesõna on nii maitse- kui kunstipärase serveerimise puhul ka visuaalne nauding. Meenutab ju valge jäätis koos punase keedisega Tartu ja Poola lippu.
Melon.
Baklažaani valminud viljad.
Arbuusi valminud vili.
Arbuus, melon, baklazaan ja tubakas kasvuhoones
Kasvuhoone kui rajatis on iga endast lugupidava Eesti harrastusaedniku kohustuslik atribuut või vähemalt unistus. Pole midagi parata, kui me elame laiuskraadidel, kus meelepäraste sooja- ning valgusnõudlike köögiviljade ja lillede kasvatamine avamaal võib vaatamata aiandusentusiasti ponnistustele lõppeda kollapsiga. Kahtlemata ei saa alahinnata fakti, et lähiminevikus oli kasvuhoones kasvatatu käepärane lisa toidulaual ning sageli ka arvestatav sissetulekuallikas.
Minu huviorbiiti jõudis kasvuhoone kui platsdarm, kus oleks võimalik eksperimenteerida nende taimedega, mis Eesti tingimustes avamaal üldjuhul ei vilju. Tavapärane kurkide-tomatite ja lillede kultiveerimine katmikalal jätab mu üsna leigeks, kuigi olen sedagi põgusalt harrastanud.
Vend Enn aitas mu instruktsioonide abil ehitada. See oli tugevale betoonvundamendile rajatud puitkonstruktsiooniga klaaskasvuhoone, umbes 12 meetrit pikk ja kolm meetrit lai ning ida-läänesuunaline, ilma küttekoldeta. Rajatis valmis kahes etapis ning jagati osadeks, mis olid teineteisest eraldatud klaasist vaheseinaga. Nii oli umbes kolmandik pikast kasvuhoonest planeeritud peaasjalikult katsetamistele. Hoone valmis lõplikult 1990. aasta varakevadeks, suursündmus sai tähistatud ja päädis suuremat sorti peoga, mille käigus manustati mitmesuguseid jooke.
Remargi korras olgu lisatud, et valmiva hoone katusele toika otsa riputatud pärg on märguanne peremehele või töö tellijale, et ehitis valmib peagi ja on aeg hakata varuma viina. See on kui kihlasõrmus, mis annab signaali, et pruut jõuab varsti abieluranda. Eesti ehitajate kirjutamata seadus ütleb, et pärg võetakse sarika otsast alla alles siis, kui ehitusmehed on jäänud peoga rahule ning pakutav on olnud külluslik. Kahjuks ilmutab see imeilus traditsioon Euroopasse integreerumise taustal kadumise tendentse, mis muidugi on valus hoop meie identiteedile.
Märkimisväärseid positiivseid tulemusi arbuuside kasvatamisel sain kogeda alles kasvuhoone neljandal ekspluatatsiooniaastal. Paari varasema aasta katsetused olid lõppenud fiaskoga, kuna Eestis müüdavate arbuuside seest kogutud seemned ei idanenud. 1994. aasta varakevadel alustasin katsetusi Saksamaalt toodud arbuusisordi ´Sugar Baby´ seemnetega. Muide, mõni aeg hiljem oli selle sordi seemneid võimalik soetada ka Eestist.
Arbuusitaime tärkamisest kuni saagi valmimiseni kulub 4–5 kuud. Seega, arvestades arbuusi pikka vegetatsiooniperioodi ning taime kõrgendatud päikese- ja soojanõudlikkust, on märkimisväärse saagi saamine programmeeritud juba eos kui õnnemäng. Ignoreerisin skeptilisi asjatundjaid ja vaatlejaid ning võtsin eksperimendi ette.
Märtsi lõpus või äärmisel juhul aprilli alguses tuli arbuusitaimed toas ette kasvatada. Juba tärganud taimi tuli lisaks hoolikale kastmisele hellitada pasliku valgusrežiimiga. Poolpimedas ja väga soojas ettekasvatuskohas kippusid taimed välja venima ja murduma. Muide, seda juhtus mitu korda.
Arbuusitaimede ettekasvatamisel kasutasin kokkupressitud turbast valmistatud taimepotte, mis minimeeris võimaluse vigastada noorte taimekeste juuri. Turbapotid lagunesid kasvuhoone mullas kiiresti, kaasa aitas hoolikas kastmine. Kuna arbuus on väidetavalt kõrbelise päritoluga, polnud külluslik kastmine otstarbekas. Jäin lootma, et loodus kingib sooja ja päikselise aasta ning arbuusikasvatamise debüüt õnnestub.
Juunikuu lõpus oli arbuusitaimede kasvukoht täidetud tihedalt taimevartega. Varte küljes ilutsesid karvased lehed, millel oli aimatav sarnasus viigipuu lehtedega. Algas taimede õitsemine. Kollased arbuusiõied meenutasid kurgiõisi, kuid olid viimastest suuremad. Loomulikult said tolmeldajad putukad kogu õitsemisperioodi vältel vääramatu õiguse õisi külastada.
Augustikuu lõpuks omandasid arbuusiviljad iseloomuliku rohelise värvuse, kuid olid ilma mustade juttideta. Viljad ei olnud suured. Kõige suurem vili oli umbes väikese lapse pea suurune, kuid viljaliha tundus sama magus ja mahlane kui lõunamaadest pärit arbuusidel. Vilja valge osa oli umbes pool sentimeetrit paks, seemned tillukesed.
Kaugeltki mitte kõik järgmised aastad polnud arbuusikasvatuse seisukohalt edukad. Nurjumise peamine põhjus oli päikesepaiste ja soojuse sage defitsiit, ennekõike juulis ja augustis. Päikese varjamise teatud süü sai veeretada kasvuhoone teises sektoris paiknevale viinapuule, mis oli tänu jõudsale kasvule ja arengule kasvuhoone vaieldamatu peremees kogu rajatise 15aastase eksistentsi jooksul. Arbuusikasvatuse tulemuste positiivne jada jäi aastate lõikes ebaregulaarseks ja prognoosimatuks ning mu huvi jätkata rauges kiiresti.
Märksa väiksemate riskidega oli seotud eksperiment melonite territooriumil. Kui arbuusikasvatus võis mõnel aastal päädida nulltulemusega, siis melonite puhul ei jäänud ma kordagi tühjade pihkudega. Ent töö- ja hoolitsemisrõõmu kulus siingi mehiselt.
Sarnaselt arbuusiga tuli ka melonitaimed varakult ette kasvatada. Seemnete idanevus oli alati kõrge, taimed tärkasid reeglina varem kui arbuusil ning seemneid soetada polnud Eestis 1990. aastate alguses suur probleem. Kasvatasin sorti ´Leningradi kantaluup´.
Istutasin taimed kasvuhoonesse siis, kui võimalik külmaoht oli minimaalne. Sirgunud taimed on äravahetamiseni