La mala vida ehk neetud elu. Jan Beltran
kas või elu hinnaga.
Igavate ja tüdrukule arusaamatute kinoteoste lõppedes haaras Rosat uuesti ärevus, mis pani teda toolil nihelema ning sagedase pesemise tõttu kollase värvi kaotanud põlvikuid piki peenikesi sääri üles ja alla rullima. Ta pilk oli üksipulgi kinnitunud lava ette tõmmatud paksule härjaverepunasele kardinale, mille taga ootas oma esinemisjärjekorda tema ebajumal – tantsija Pablo Mar. Rahvas oli saalis muutunud häälekamaks: kes arutas kaaslasega äsja nähtud filmi üle, kes magas, kes itsitas või haigutas. Kuumust trotsiv tüse naine Rosa kõrval ohkis vahetpidamata ja vehkis lehvikuga nii ägedalt, et ka tüdruku näolapike sai vallapääsenud õhuvoolu värskendavat jahedust tunda. Rosa vaatas paksule naisele otsa ja naeratas arglikult, nii et tema pea õblukeste õlgade vahele peitus.
Ühtäkki olid lava valgustanud prožektorid kustunud ja paksud kardinad liikusid aeglaselt kahte lehte, moodustades lõpuks kaks punakat sammast. Rosa ajas pea õlgade vahelt välja ja teda haaras hirm – lava oli tühi. Ta tõstis pea kõrgemale, justkui veel kord kinnitust otsides, kuid endiselt valitses seal tühjus.
Rosa mäletas täpselt, et eelmisel korral oli Pablo kardinate avanedes juba laval ja kaks kitarristi sättisid taburette istumise alla. „Oleks vaid ema siin, temalt saaks küsida, tema kindlasti teaks, mis toimub,“ mõtles ärevusse sattunud Rosa. Väikesel tüdrukul kippus nutt kurku tulema. Miski juba kipitas ja vaevas rinnus, ronides sentimeetri kaupa mööda habrast hingetoru ülespoole…
Rosa nuuksatas ja tundis, kuidas pisarad mööda põski voolama hakkasid. Kibedad piisad tahtsid matta ta hinge. Kogu tema lootus ja unelm olid hetkega minema pühitud – see, mida ta ootas ja mille nimel ta kõigeks valmis oli, tõotas hetkega miljoniks ahastuskilluks puruneda. Ta sulges silmad, et mitte näha seda tühja ja musta auku laval. Väikesed, suurest murest täidetud pisarad voolasid mööda ta põski südame poole, nagu jõed, millel polnud algust ega lõppu, mida kandis edasi kurbus ja lootusetus.
Ootamatult kõlas lavapimedusest naisterahva hääl, mis teatas: „Esineb Pablo Mar!” Rosa avas silmad ja nägi läbi pisarate lava keskel ühtlast valgusjuga, mille tsentris, käed selja taga ja otse tema poole vaadates, seisis Pablo. Ta oli nägus, ronkmustade juustega umbes kahekümneaastane noormees, terav lõug kergelt ülespoole suunatud. Pimedusest kostsid kitarrihelid ja Pablo käed liikusid jõuliste liigutustega pea kohale. Rosa nuuksatas nii vaikselt, kui suutis, ja jäi kümneks minutiks tantsijat vaatama, suu ammuli.
Ta oli lummatud ja pisarad – õnnepisarad – voolasid mööda ta põski. Muusika tema kõrvadeni ei jõudnud. Pablo imetlemisele lisaks laiutas tüdrukutirtsu peas vaid üks suur unistus – ka temast peab saama tantsija.
Kristian Tallinn Mai 1981
Oma isa Kristian ei mäletanud. Õigemini olid tema mälestused isast udused ja pehmed, ilma selgete piirjoonteta, natuke hägused nagu mustvalge tummfilm. See-eest tundis nooruk väga hästi oma ema ja teadis, kust algas ja kus lõppes ema armastus oma laste vastu.
„Ema, mul on vaja 150 rubla,“ nõudis Kristian.
„Mida! Jälle?“ hüüatas Mare ja viskas triikraua lauale, millel hunnik pesu triikimist ootas. Paar nädalat tagasi oli ta laenanud kuuskümmend rubla, et see pojale ulatada. Mare isegi ei teadnud, mille jaoks Kristian tookord raha küsis – selgitus oli tundunud talle kergelt kummaline ja arusaamatu.
„Jälle… ja 150 rubla!“ lisas ta ärritunult. Tema näost oli näha, et nutmapuhkemine ei jäänud hilistesse öötundidesse ega patja nagu tavaliselt. Paratamatult, nagu varakevadises päikesepaistes sulavad jääpurikad, tekkisid Mare hinge kummalised süümepiinad ja ta silmad täitusid pisaratega.
„Jah,“ vastas köögi uksepiidale toetunud Kristian ükskõikselt. „Mul on vaja teksased osta,“ lisas ta.
„Mul ei ole raha ja mu palgast ei kogune niipea sedavõrd, et sulle 150 anda,“ ütles naine pead tõstmata, lapates närviliselt pesuhunnikus edasi. „Ja jutul lõpp!“ lisas ta nuuksatades.
Kristiani näost oli näha, et ta hoidis suud vägisi lukus, et mitte plahvatada. Ta põselihased tõmbusid kangeks, veri tema näost kadus, huuled võbisesid ja ta sisistas:
„Oli sul vaja mind sünnitada, kui sa ei suuda mulle teksaseid osta?“
Mare kahvatus, mõtles korraks, raputas pead, pühkis käeseljaga põsed pisaratest kuivaks ja läks kapi juurde. Ta avas sahtli, kus ta oma rahakotti hoidis, kraapis sealt välja 150 rubla ja ulatas need sõna lausumata Kristianile. Sinisilmne poiss, kelle heledaks pleekinud juuksed olid korraliku koolipoisi soengusse lõigatud, noogutas emale ja kadus oma tuppa.
Kristian oli keskmist kasvu teismeline, kehaehituselt pigem kiitsakas kui tugev. Tavaline poiss, kellel läks koolis hästi ja kelle üle Mare oli vaid uhkust tundnud. Kuid viimasel ajal olid poja nõudmised suurenema hakanud. Lisaks kasvavale organismile, mis nõudis rohkem toitu, oli poiss hakanud rääkima üha enam ja enam välismaistest dressidest, jopedest, spordijalatsitest ja nokamütsidest.
„Kust mina neid sulle võtan?“ oli Mare pojalt küsinud, mille peale Kristian oli vastanud: „Sa anna mulle vaid raha, küll ma tean, kust saab.“ Marele see ei meeldinud. „Kuidas? Ma pean ju teadma, kust sa need saad? Ma olen ju sinu ema…“ mõtles ta.
Väljas hakkas juba pimenema ja Mustamäe paneelmajade akendes süttisid ükshaaval tuled nagu jaaniussid. Sõpruse puiesteel vurasid veel üksikud trollibussid, et viimased teelised enne õndsat nõukogude öörahu peatustes maha poetada.
Kui Mare oli triigitud riided kappidesse ladunud, läks ta vaikselt elutuppa, kus tema kaks last – viieteistaastane Kristian ja temast paar aastat vanem õde Maarika – televiisori ees istusid ja süvenenult filmi vaatasid. Kohati kadus Soome pealt tulev telepilt ja muutus häguseks. Moskva kindel käsk oli hoida eestlased eemal roiskuva kapitalismi propagandast, kuid ikka ja jälle levis see „kõnts“ üle Soome lahe Eesti NSV pinnale. Mare läks akna juurde ja puges kardinate taha. Sealt avanes vaade korrusmajale, mille aknad olid kaetud tihedate kardinatega, mis kaitsesid võõra pilgu eest.
Kuid Mare teadis, et nõukogudeaegse planeeringuga korruselamutes olid pea kõik korterid sarnased: üks või kaks magamistuba, suurem elutuba, köök, vannituba ja tualett. Ka mööbel ja kappidesse laotud nõud ning voodipesu, rääkimata triikrauast või külmkapist, olid neis sadades tuhandetes korterites ühesugused. Nõukogude Liidus pidi kõik olema ühesugune, standardile vastav. Töötava klassi seas ei tohtinud tekkida ebavõrdsust ega kadedust kas või eluks hädavajalike asjade näol. Sotsialistliku keskklassi lihtsal inimesel polnud erilist põhjust oma kodumaa üle uhke olla.
Ometi leidus neidki, kes pääsesid ligi niinimetatud lääne kaubale, mis tegi ühest inimesest parema või vähemalt uhkema kui teised.
Mare tuli kardina tagant välja ning istus poja ja tütre vahele.
„Kust sa need teksased saad?“ alustas kolmekümne kuue aastane naine Kristiani poole pöördudes juttu.
Mare teadis: et osta läänes valmistatud teksaseid, mida Nõukogude Liidu kaubandusvõrgus lihtsalt ei müüdud, pidi tundma Viru hotelli ärimehi. Sotsialistlikus mõistes spekulantidest kurjategijaid või halturtšikuid. Viru hotell, mille uksed olid avatud ainult välismaistele turistidele, pakkus selle suursuguse majutusasutuse töötajatele unikaalset võimalust osta turistide käest seda, mis neil üle jääma kippus või oli toodud kaasa rahategemise eesmärgil – sukkpükse, kingi, hambapastat, teksaseid ja palju muud, mis Nõukogude Liidu kodanikes nõudlust tekitas. Paljudel Viru hotelli töötajatel, kes KGB valvsa silma all igapäevast leiba teenisid, tekkisid aastate jooksul omad „agendid“, kes tõid neile tellimuse peale Soomest ja Rootsist kõike seda, mida maailma võimsaimas riigis saada ei olnud. Kuid neid „ärimehi“ valitses pidev oht – vaba ettevõtlus ehk äritsemine oli kommunismiriigis keelatud. Kes sellele patusele teele oli sattunud, pidi astuma verejanulise rahvakohtu ette, kes ei halastanud õele ega vennale.
Pahamaiguline lääne kaup, mis salaja riiki toimetati, oli erakordselt kallis. Teksapükste hind võttis lihtsal inimesel silme eest mustaks, sest üle poole kuupalga maksva püksipaari asemel võis osta kümneid kodumaiseid viigipükse. Isegi Marlboro reklaamiga kilekoti