Pilapasknäär. Suzanne Collins
"Tõesti? Ja kas see oli ka tema plaan, et Johanna ta peaaegu tapab? Et elektrilöök ta peaaegu halvab? Et pommitamine valla pääseb?" Nüüd ta juba karjub. "Caesar, ta ei teadnud! Kumbki meist ei teadnud midagi muud peale selle, et püüdsime teineteist elus hoida!"
Caesar paneb käe Peeta rinnale. Liigutusest aimub nii enesekaitset kui ka lepituse otsimist. "Olgu, Peeta, ma usun sind."
"Hästi." Peeta eemaldub Caesarist, võtab käed käsitoelt, libistab need läbi juuste, sasib oma hoolikalt seatud heledaid lokke. Siis langeb ta ülesköetuna tagasi oma tooli.
Caesar ootab viivu, uurides Peetat. "Aga teie juhendaja, Haymitch Abernathy?"
Peeta nägu kivistub. "Ma ei tea, mida Haymitch teadis."
"Kas tal võis selles vandenõus oma osa olla?" küsib Caesar.
"Ta ei maininud midagi," vastab Peeta.
Caesar ei anna alla. "Mida su süda selle koha pealt ütleb?"
"Et ma ei oleks tohtinud teda usaldada," sõnab Peeta. "Ei midagi enamat."
Ma ei ole Haymitchi sellest ajast saadik näinud, kui teda hõljukis ründasin ja ta näole pikad küünejäljed kraapisin. Ma tean, et tal on siin halb olnud. 13. ringkonnas on igasuguste joovastavate jookide tootmine ja tarbimine rangelt keelatud, ja isegi määrdepiiritust hoitakse haiglates luku ja trellide taga. Lõpuks ometi on Haymitch sunnitud kaine olema, ilma ühegi salajase peidukoha või kodukootud seguta, mis aitaksid üleminekut kergendada. Nad hoiavad teda eraldi, kuni ta on täielikult võõrutatud, sest praegu ei peeta tema vormi avalikus kohas liikumiseks sobilikuks. Kindlasti on see piinav, aga kogu mu kaastunne Haymitchi suhtes kadus, kui taipasin, kuidas ta on meid petnud. Ma loodan, et ta vaatab praegu Kapitooliumi ülekannet ja näeb, et ka Peeta on temast lahti öelnud.
Caesar patsutab Peetale õlale. "Me võime siinkohal lõpetada, kui sa tahad."
"On siis veel midagi, mida arutada?" küsib Peeta virilalt.
"Tahtsin küsida sinu arvamust sõja kohta, aga kui sa oled liiga ärritatud …" alustab Caesar.
"Ei, ma ei ole liiga ärritatud, et sellele vastata." Peeta hingab sügavalt sisse ja vaatab seejärel otse kaamerasse. "Ma palun, et kõik, kes te meid praegu vaatate, olgu te siis Kapitooliumi või ülestõusnute poolel, mõtleksite hetkeks, mida see sõda võib tähendada. Inimeste jaoks. Kord me juba peaaegu surime üksteise vastu võideldes välja. Nüüd on meid veelgi vähem järel. Meie olukord on veel hapram. Kas see on tõesti see, mida me tahame? End täiesti maha nottida? Lootuses, et – mis? Mõni kombekas liik pärib maa suitsevad jäänused?"
"Ma vist ei … ma ei ole päris kindel, kas ma saan aru …" kõhkleb Caesar.
"Me ei tohi üksteisega võidelda, Caesar," selgitab Peeta. "Meid ei jää piisavalt järele, et edasi elada. Ja kui me kõik relvi maha ei pane – ma pean silmas üsna varsti – on kõik nagunii läbi."
"Seega … sa kutsud üles relvarahule?" küsib Caesar.
"Jah. Ma kutsun kõiki üles relvarahule," vastab Peeta väsinult. "Kui kutsuks nüüd õige valvurid, et nad mind mu ruumidesse tagasi viiksid ja ma saaksin veel sada kaardimajakest ehitada?"
Caesar pöördub kaamerate poole. "Hea küll. Ma arvan, et sellega võime otsad kokku tõmmata. Jätkame oma tavapäraste saadetega."
Muusika saatel kaovad nad ekraanilt ja ilmub naine, kes räägib Kapitooliumi tabanud defitsiitidest – värsked puuviljad, päikesepatareid, seep. Jälgin teda endale mitteomase sügava huviga, sest tean, et kõik ootavad, kuidas ma intervjuule reageerin. Aga kindlasti ei suuda ma seda kõike nii kiiresti seedida – rõõmu, et nägin Peetat elusa ja tervena, seda, kuidas ta kaitses minu süütust ülestõusnutega koostöö tegemises, ja tema salgamatut kaassüüd Kapitooliumi ees nüüd, mil ta kutsus kõiki üles relvarahule. Temast jäi mulje, nagu mõistaks ta hukka mõlemad sõjajalal olevad osapooled. Kuid praegu, mil ülestõusnud on saavutanud väheseid märkimisväärseid võite, tähendaks relvarahu ainult tagasiminekut endise olukorra juurde. Või isegi hullemat.
Kuulen, kuidas selja tagant hakkavad kostma süüdistused Peeta aadressil. Seintelt kõlavad vastu sõnad "reetur", "valetaja" ja "vaenlane". Kuna ma ei saa mässajate protestikisaga ühineda ega sellele ka vastu seista, otsustan, et kõige parem on jalga lasta. Kui ma ukse juurde jõuan, kostab Coini hääl üle teiste. "Teid ei ole veel vabastatud, reamees Everdeen."
Üks Coini meestest võtab mul käsivarrest kinni. Tegelikult ei ole liigutus sugugi agressiivne, aga pärast areenil kogetut reageerin kõigile võõrastele puudutustele enesekaitsega. Tõmban käe vabaks ja pistan mööda koridori jooksu. Minu selja tagant kostab rüselust, aga ma ei jää seisma. Kaalun mõttes oma väikseid juhuslikke peidukohti ja maandun lõpuks tagavarade kapis, kriidikasti kõrval keras.
"Sa oled elus," sosistan, surun peopesad vastu põski, tunnen naeratust, mis on nii lai, et paistab ilmselt juba irvena. Peeta on elus. Ja ta on reetur. Aga praegu ma ei hooli sellest, mida ta ütleb või kelle pärast ta seda ütleb, hoolin vaid sellest, et ta üldse suudab rääkida.
Mõne aja pärast läheb uks lahti ja keegi lipsab sisse. Gale libistab end minu kõrvale, veri ninast väljas.
"Mis juhtus?"
"Jäin Boggsile tee peale ette," vastab Gale õlgu kehitades. Proovin varruka abil ta nina pühkida. "Ettevaatust!"
Proovin õrnemini. Tupsutan, ei pühi. "Missugune ta on?"
"Sa tead ju küll. Coini parem käsi, tema lakei. See, kes sind peatada üritas." Ta lükkab mu käe kõrvale. "Jäta! Jooksen sinu pärast veel verest tühjaks."
Kergest nirisemisest on saanud pidev vool. Lõpetan esmaabi andmise katsed. "Sa võitlesid Boggsiga?"
"Ei, seisin ainult ukse peale ette, kui ta tahtis sulle järele joosta. Tema küünarnukk tabas mu nina," vastab Gale.
"Sa saad vist karistada," sõnan mina.
"Juba sain." Gale sirutab käe välja. Vaatan seda arusaamatult. "Coin võttis mu lävimanseti ära."
Hammustan huulde, et mitte naerma pursata. Aga see tundub nii naeruväärne. "Mul on väga kahju, reamees Gale Hawthorne."
"Pole vaja, reamees Katniss Everdeen." Ta näol särab lai naeratus. "Tundsin end sellega ringi liikudes nagunii viimase tolana." Pahvatame mõlemad naerma. "Ma kardan, et see oli päris tugev degradeerimine."
See on 13. ringkonna juures üks väheseid positiivseid asju. Et sain Gale'i tagasi. Nüüd, mil Kapitooliumi surve minu ja Peeta abiellumise osas on kadunud, oleme taas saanud headeks sõpradeks. Rohkem ta ei nõua – ei ürita mind suudelda ega armastusest rääkida. Võib-olla olen selleks olnud liiga haige või tahab ta mulle aega anda või peab seda liiga julmaks praegu, mil Peeta on Kapitooliumi käes. Mis põhjus ka ei oleks, vähemalt on mul keegi, kellele taas oma saladusi usaldada.
"Kes need inimesed on?" küsin.
"Nagu meiegi. Kui meil oleks olnud paari söetüki asemel tuumarelvad," vastab Gale.
"Mina arvan, et 12. ringkond ei oleks ülejäänud ülestõusnuid Mustade Päevade ajal maha jätnud," sõnan.
"Võib-olla oleks. Kui oleks tulnud valida, kas anda alla või alustada tuumasõda," ütleb Gale. "Aga see on ikka omamoodi vinge ka, et nad üldse ellu jäid."
Võib-olla sellepärast, et mul on oma ringkonna tuhk veel kingadel, kuid esimest korda ei keela ma 13. ringkonna inimestele seda, mida olen nende eest kiivalt varjanud: tunnustust. Kõikide raskuste kiuste ellujäämise eest. Esimesed aastad võisid neil küll hirmsad olla, kui nad pidid pärast oma linna pihuks ja põrmuks pommitamist maa-alustes kambrites kössitama. Rahvaarv vähenes kümnendiku võrra, polnud ühtegi võimalikku liitlast, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Viimase seitsmekümne viie aasta jooksul on nad õppinud elama teistest sõltumatult, moodustanud oma kodanikest armee ja rajanud täiesti uue ühiskonna ilma igasuguse kõrvalise abita. Nad oleksid veelgi võimsamad, kui rõugeepideemia ei oleks nende sündimust vähendanud ega tekitanud meeleheitlikku vajadust uute geenide ja sigijate järele. Võib-olla on nad küll ülemäära militaristlikud